Vihmavarblane. Линда Гуднайт

taga oma kallimaid, kes olid endiselt kadunud või maetud kuhugi kaugele, kus nende hauda ei tähistanud isegi nimesilt. Just tema pärast ei saanud Josie iialgi ema pulmakleiti kanda.

      „Olen veskit hädapärast töös hoidnud, Josie. See vajab remonditöid, mis käivad mulle üle jõu, ja isegi kui ei käiks, pole minugi ööpäevad lõputult pikad. Ma vajan Thadi abi ja ta on juba teel siiapoole. Ta on hea inimene, kes on samuti kaotust tundnud, ja ma eeldan, et sa suhtud temasse lugupidamisega.“

      Josiet raputas jõuetu raev. Kui teisiti ei saa, siis tulgu Thaddeus Eriksson pealegi, kuid ta kavatses selle mehe külaskäigu lühikeseks ja raskeks muuta.

      Ta pigem lämbub, kui hakkab veel ühe neetud jänki suhtes lugupidamist ilmutama.

      5

      „Püsi kirjutamisest joobnuna,

      et tegelikkus ei saaks sind hävitada.“

      – Ray Bradbury

      Tänapäev

      Hayden ärkas võpatusega ja sattus 19. sajandi kaminat nähes segadusse. Kus ta oli?

      Ta tõusis istuli, süda rongirataste rütmis tagumas. Kui välja arvata unerežiimile lülitunud sülearvuti sinine kuma, siis valitses toas kottpimedus.

      Unenägu oli tundunud ääretult reaalne. Isegi nüüd, mil Hayden oli ärkvel, pitsitas Thaddeuse kurbus tema rinda tugevasti. Oli tunne, nagu oleks ta ise naise ja lapse kaotanud. Ta oli tundnud suitsuhaisu, vaadanud tõtt endise orjaga ja istunud õhtusöögilauas koos Portlandide perega.

      „Veider,“ pomises ta. Ta oli ennegi tööd unes näinud, kuid mitte midagi niisugust. Need tegelased olid olnud tõetruult tuttavlikud, justkui oleks ta neid tundnud. Justkui olnuks ta üks nende seast.

      Ta hingas värisedes välja ja puudutas arvuti klaviatuuri, et ümbrusele rohkem valgust heita. Tilluke digitaalne kell kuvarinurgas andis märku, et ta on maganud mõne tunni. Varsti on koidik käes.

      Ta hakkas tasapisi toibuma, tundis ära sõjaeelse võõrastemaja ja taipas, miks on salongis, mitte õdusas ülemise korruse magamistoas – Mooruspuutoas. Ent uni jäi talle ikkagi meelde ja tugevad emotsioonid ei tahtnud vaibuda.

      Tema kujutluses moondus arvutikell hõbedaseks taskukellaks, mis helkis Tennessee päikese käes.

      Ta hõõrus kahe käega nägu ja adus ebamugavustundega, et unenäomees Thaddeus oli teinud sedasama.

      Thaddeus, Abram, Josie. Kolm põnevat tegelaskuju, kel polnud vähimatki pistmist raamatuga, mida ta kirjutama oli asunud.

      Ja ometi ei andnud üksikasjalikud kujutluspildid järele, vaid kõditasid tema loomenälga.

      Enne kui ärkvelolek jõudis ämblikuvõrgutaoliselt häguse unenäo minema pühkida, haaras Hayden arvuti ja hakkas kirjutama.

      Selleks ajaks kui ta oli mälu tühjaks valanud, immitses kardinate vahelt kollakasvalgeid septembrikuiseid päiksekiiri, köögist tuli hõrgutavaid lõhnu, mis virgutasid meeli ja panid süljenäärmed tööle. Kui Julia oligi koidikul tõustes veidraks pidanud, et Hayden salongis passis, siis polnud ta selle kohta midagi öelnud. Veidi aega hiljem tõi naine talle värske tassitäie kohvi. Hayden nimetas teda seepeale jumalannaks.

      Võõrastemaja stiilne blond perenaine oli lihtsalt naeratanud ja vaikselt minema läinud, Hayden oli talle selle eest tänulik. Mehele ei meeldinud, kui teda töö ajal segati. Tõtt-öelda ei sallinud ta töötamise ajal üldse inimesi. Ta oletas, et tema assistent oli selle informatsiooni edastanud, kui talle määramata ajaks ja piisava raha eest toa broneeris, et Hayden saaks kõik, mida soovib. Täna avaldab ta soovi kohvimasina järele. Või läheb linna ja ostab selle. Ta ei olnud pedant. Ta võis suvalisest vanast tassist Jaava kohvi juua, kuid nautis ka Julia värskelt jahvatatud kohviube.

      Ta rüüpas rikkalikku kanget kohvi, mis meenutas talle Carriet, armsat piiksuvat raamatukoguhoidjat, tormi kaasjälgijat möödunud ööst. Ta nuputas, kas naise närvid olid viimaks piisavalt rahunenud, et uinuda.

      Kui ta kuulis köögist mehe häält, sai uudishimu temast võitu. Valmis uueks tassitäieks, salvestas ta tehtud töö ja sulges sülearvuti kaane. Ta võis unenäo unustada. Ta ei kirjutanud ajaloolisi romaane.

      Praegu vajas ta ainult kohvi.

      Köögilävel jäi ta lõbustatult seisma. Võõrastemaja perenaine Julia oli ametis ühe tumedapäise mehe kirgliku suudlemisega. Kui Hayden olnuks viisakas, siis käitunuks ta nagu hästikasvatatud inimene ja hiilinuks minema. Aga ta oli kirjanik, mistõttu teda köitis meeste ja naiste vaheline loomulik tõmme, mis vahel rõõmustas, ent vahel hoopis kahjustas neid.

      Kui paarike teineteisest – Haydeni hinnangul üpris vastumeelselt – eemaldus, vaatas mees tema poole ja lausus: „Jälle teolt tabatud.“

      Julia mõmises vaikselt, punastas kergelt ja pöördus alandlikult, ent säravalt naeratama.

      „Hayden Winters, see on mu kihlatu Eli Donovan, kes naasis eile hilisõhtul tõllakuuri, ilma et oleks mind hoiatanud.“ Julia juunisinistes silmades välkus imetlus kallima vastu. „Eli. Hayden on meie uus külaline.“