kaitsta.
„Mis täpid need on?” ei suutnud ma küsimata jätta.
„Linaseemned. Need aitavad kakada.”
Jordani silmad läksid suureks ja ümmarguseks. „Kakamine on naljakas. Ükskord ma kakasin …”
„Jordan!” Praegu ei olnud õige hetk seda lugu rääkida. „Lihtsalt söö.”
„Jah, sööge toit ära, kullakesed. Ma pean keskpäevaks tagasi olema. Harry viib mu savitaldrikuid laskma.” Ta surus käe oimukohale ja vaatas mulle otsa. „Oh heldus. Kas see on minust ebaviisakas? Minna kohtingule, kui sina pole terve igaviku kohtamas käinud?”
Ta lausus sõna „igavik” nii, nagu see põhjustaks füüsilist valu. See oli karm, minu kuuekümne viie aastasel tädikesel oli minust kahju, sest tema seltsielu trumpas minu oma üle. Aga samas oli see alati nii olnud. Pärast onu Walteri surma oli tal pidevalt kosilasi olnud. Tundus, et Bell Harbori pensionäride klubi vallalised mehed armastasid tema pentsikut huumorimeelt ja elujanu. Noh, ja lisaks andis ta end kätte ka.
„Pole midagi, Dody. Ma lähen pärast mänguväljakul käimist lastega randa. Ma tahan neid nagunii ujuma õpetada.”
„Kuulge, tipsid! Tulge siia,” hüüdis Fontaine terrassilt krokodilliküti aktsenti järele tehes. „Jooksev Mees otse ees. Jeerum, te vaadake vaid selle isendi voolujoonelist taguotsa.”
Jooksja? Jälle? Mis eputav jobu käib kaheteistkümne tunni jooksul kaks korda jooksmas? Mul ei olnud vaja seda näha. Ta ei tähendanud mulle midagi. Kuid ma piilusin siiski köögiaknast välja ja nägin tema siluetti kiiresti lähenemas. Võtsin tassist lonksu. Noh, hommik oli värske ja päikeseline ning sobis ideaalselt terrassil kohvi nautimiseks.
Ja nii sai alguse loid hommikune rutiin, millest me järgmised kaks nädalat kinni pidasime. Salapärane puder mu tädile ja lastele köögis ning tume kofeiini sisaldav nektar mulle ja tädipojale terrassil. Jooksvast Mehest sai talle enesele teadmata osa meie igapäevasest rituaalist. Fontaine avastas, et kui me lamamistoolidel lösutame ja teda piirete vahelt vaatame, siis saame teda eriti hästi jälgida. Aga mõnel päeval me seisime sirgelt ja lehvitasime julgelt nagu turistid kahekordses bussis. See kõik olenes sellest, millised mu juuksed välja nägid.
„Sa peaksid koertega jalutama minema,” teatas Fontaine ühel hommikul just siis, kui jooksja oli mööda läinud. „Kui Jooksev Mees mööda tuiskab, hakkavad koerad teda taga ajama ja siis sa saad end talle tutvustada.”
Mu kõhust käis jõnks läbi nagu siis, kui näed enda taga politseiautot ja mõtled, kas sa ületasid kiirust või ei. „Ma ei taha ennast talle tutvustada. Need kaks nädalat on kinkinud mulle parima suhte, mis mul on iial olnud. Ma ei kavatse teda päriselt tundma õppides seda ära rikkuda.”
Fontaine lasi oma tumedal peal rippu vajuda. „Kullakene, kuula mind, kui ma ütlen sulle, et sa pead tagasi ratta selga hüppama. Kui kaua sellest möödas on?”
Võtsin suure lonksu kohvi. See tundus äkitselt vana ja kibe. Nagu mina. „Rattasõidust? Pole sinu asi.” Ma ei tahtnud sellest rääkida, isegi mitte Fontaine’iga, kes, uskuge mind, mitte midagi enda teada ei jätnud. Tõusin toolilt ja lükkasin selle kenasti klaasiga kaetud laua alla.
„Ah et nii kaua?” Fontaine rüüpas kohvi.
„Mitte nii kaua.” Nühkisin särgiservaga laualt plekki maha.
„Kas sul on pärast Richardit kedagi olnud?” Ta sirutas jala välja, nii et ma pidin tuppa kiirustades temast üle astuma.
Olin pärast Richardile jalaga andmist käputäiel kohtingutel käinud, aga need kõik olid eelmisest aina hullemad olnud. Viimane oli nii kohutavalt kiiva kiskunud, et oleksin end äärepealt avatud liftišahtist alla heitnud.
Fontaine kargas ringi nagu puuma. „Ah et siis on. Ma saan aru. Räägi välja, musike!”
Näitasin talle keskmist sõrme ja läksin tuppa.
Fontaine oli mul heitumata tihedalt kannul. „No kuule!”
Teadsin, et pean talle midagi rääkima. See mees oli nagu põlvpükstes pitbull.
„Ütleme nii, et viimasel kohtingul tegin ma kohutava vea ja ta ei helistanud mulle rohkem. Rahul?” Ma võtsin üles Jordani kingad, mis vedelesid keset tuba, ja asetasin need teiste kõrvale, mille olin eelmisel päeval ukse kõrvale ritta seadnud.
„Aa, mõistan.” Fontaine noogutas teadvalt pead. Ta prantsatas elutoas diivanile. „Aga sa ei tohiks enda vastu nii karm olla. Me kõik oleme selle vea teinud. Ja just seepärast sa peadki jälle tegutsema! Ära lasi sellel tüübil viimane olla.”
Nihutasin kohvilauda põlvega mõne sentimeetri võrra edasi. „Sa oled niisama pealetükkiv nagu su ema. Tema meelest peaksin ma Anita Parkeri mahajäetud pojaga välja minema! Tead küll, sellega, kes mulle lapsepõlves päevakoeri juustesse loopis. Ei, aitäh. Mul on üksi ka hea olla.”
„Ma ei usu sind.” Fontaine nokkis diivanipadja serva.
„Miks? Kas sa ei arva, et ma suudan ise enda eest hoolitseda?”
„Loomulikult suudad, aga meie, inimesed, oleme sotsiaalsed olendid ja üksinda olemine on hälbiv käitumine. Usu mind. Ma olen hälbelise käitumise asjatundja.”
„Arvata võib.” Viskasin talle samasuguse padja kõrvale ja teise käega Fatso närimislelu korvi. „Igatahes ma ei taha sellest rääkida. Ma ei ole praegu ühegi mehega kohtumisest huvitatud.” Ja muide, see ei muutugi.
„Ah, hea küll.” Fontaine mossitas hetke ja silitas oma kitsehabet. Tundsin, kuidas ta pilk minusse puuris, samal ajal kui ma püüdsin nii muu seas Dody tekitatud kaosesse korda luua.
Võtsin vaibalt mingi udeme ja seadsin ajakirju korda, kuni Fontaine’i vaikimine muutus väljakannatamatuks.
„Lõpeta!” ütlesin viimaks. „Sa hakkad mulle hirmu peale ajama.”
Tema pilgus oli üleannetu helk, täpselt nagu siis, kui me olime kuusteist ning ta rääkis mulle augu pähe, et me paadikuuri taga kanepit tõmbaksime, ja mina läksin lõpuks alasti järve ujuma. Järgmisel hommikul ärkasin ma üles, keha rannal kasvavast rohust lõikehaavu täis, padjal suur topsitäis sulanud jäätist.
„Sa annad mulle ühe mõtte,” lausus ta.
Kortsutasin kulmu. „Mulle ei meeldi su mõtted.”
„See võib-olla meeldib. Kuula ära. Ma olen sisekujundaja, eks?”
„Jah?” Kõhklesin, järgmine koeralelu käes rippumas.
„Inimeste kodudes käies näen ma kola. Tonnide viisi kola, igal pool.”
„Ja siis?”
„Sulle meeldib kola ära panna. Sa oled nagu robottolmuimeja. Mis nende nimi ongi? Roomba!” Ta nipsutas sõrmi. „Just. Sa oled inim-roomba. Sa oled … inim-roomba. Tuleb lisada, et see kummaliselt hüpnotiseeriv.”
„Sa arvad, et minust peaks saama koristaja?” Viskasin koeralelu prügikasti ja ladusin tassialused kohvilaual hunnikusse.
„Ei, lollpea. Sa peaksid elukutseliseks kodukorrastajaks hakkama.”
Minu enda naerupahvak üllatas mind. „Elukutseliseks kodukorrastajaks? Pagan võtaks, Fontaine. Ma arvasin, et sa räägid tõsiselt. Mitte keegi ei maksaks mulle sellise asja eest.”
„Tupsukene, nad maksavad meeletult! Rikkuritel on hunnikus pappi ja liiga palju nodi. Aga neil on liiga palju tegemist raha juurde teenimisega, et seada korda jamps, mis neil juba olemas on. Aga sinul on annet. Tõsiselt, vaata, mida sa oled pelgalt kahe nädalaga siin korda saatnud.”
Järgisin tema lennukaid käeliigutusi. Olin Dody maja veidi paremaks muutnud. Praegu oli see peaaegu elamiskõlblik, köögist söögituppa ja verandale kulges nüüd tühi rada. Veensin teda isegi „Tähesõdade” nukke tagumisse magamistuppa panema, selmet neid vanaema antiiksete kristallvaaside kõrval hoida. Kui ma nüüd suudaksin veel teha nii, et ta selle jänese ja antiloobi ristsugutise ära viiks.
Fontaine