end, et sellele vastikule nähvitsale mitte kõrri karata. Tema, heast perest pärit poeg, kahe, antropoloogia- ja meditsiinidoktorikraadi omanik, tema peaks sugema ja kraasima mürgistes aurudes lammaste villa koos indiaanlaste ja makaroniõgijatega, kümme tundi päevas, Buenos Airese äärelinnas? Gregor lõi töötaja kontoriukse tagantkätt kinni ja vandus, et lööb Kurti Euroopaasse naastes maha.
5.
Gregor rüüpas apelsinilimonaadi ja resümeeris. Leida töö, õppida iga päev sada sõna hispaania keeles, saada kätte Malbranc, endine natsi vastuluureteenistuse Abswehri Bolivari võrgustiku agent, teha halva mängu juures head nägu kahe kalaabrialasega, kuigi ta võinuks lubada endale mugavat hotelli. Ta ei mõistnud mõhkugi kahe vahemeremaalase dialektist, peale selle, et nad olid Abessiinia lahingu fašistidest veteranid. Sõdurid ei reeda teda, seega oli parem hoida madalat profiili ja oma väärtuslikku valuutat, tulevik oli ebaselge, Gregor ei olnud kunagi käitunud järelemõtlematult.
Avallaneda, La Boca, Monserrat, Congreso … lahtivolditud kaardi abil tutvus ta Buenos Airese topograafiaga ja tundis end tibatillukesena selle malelaua ees, tähtsusetu kirbuna, tema, kes oli terroriseerinud mitte väga kaua aega tagasi tervet kuningriiki. Gregor mõtles ühele teisele malelauale, barakkidele, gaasikambritele, krematooriumitele, raudteedele, kus ta oli veetnud oma kõige kaunimad rassiinseneri aastad, kirbe inimihu ja põlenud juuste järgi haisvas keelatud linnas, ümbritsetud vahitornide ja okastraadiga. Ta oli liigelnud mootorratta, ratta ja autoga nende nägudeta varjude seas, väsimatu kannibal-dandy, kiiskavad saapad, kindad, vormirõivas, kiiver kergelt viltu. Talle oli keelatud otsa vaadata ja tema poole pöörduda; isegi tema musta ordu kaaslased olid teda kartnud. Nõlvakul, kus sorteeriti Euroopa juute, olid nad purjus, kuid tema püsis kaine ja ümises naeratades viisijuppe „Toscast”. Ta ei lasknud end mõjutada mõnest inimlikust tundest. Haletsus oli nõrkus: suunanäiduga otsustas kõikvõimas mees oma ohvrite saatuse, vasakule silmapilkne surm, gaasikambrid, paremale aeglane surm, sunnitöö või tema labor, maailma kõige suurem, mida ta toitis iga päev konvoide saabudes „adekvaatse inimmaterjaliga” (kääbused, hiiglased, sandid, kaksikud). Süstida, mõõta, lasta verd; lõikuda, tappa, lahata: tema käsutuses oli katsejäneste-laste loomaaed, et ta lahendaks kaksikute saladuse, toodaks üliinimesi ja muudaks sakslased viljakamaks, et asustada ühel päeval sõdur-talunikega idaalad, mis olid kistud slaavlastelt käest, ja kaitsta põhja rassi. Rassipuhtuse valvur ja uue inimese alkeemik: imeline ülikoolikarjäär ja võiduka Reichi tänu ootasid teda sõja lõpul.
Verd maapinnale, tema hull ambitsioon ja tema kõrge juhi, Heinrich Himmleri, tahe.
Auschwitz, mai 1943 – jaanuar 1945.
Gregor oli Surmaingel, doktor Josef Mengele.
6.
Udu, ägedad vihmahood, arktiline külm oli tunginud Buenos Airesesse ja voodisse naelutatud Gregor oli rõhutud meeleolus, ta oli end külmetanud. Ta jälgis tuulutusavast väljailmunud prussaka kulgemist ja värises tekkide all. Ta ei olnud alates 1944. aasta sügisest end kunagi nii halvasti tundnud. Nõukogude armee oli tunginud Kesk-Euroopasse: ta oli teadnud, et sõda on kaotatud, ega maganud enam, tema närvid olid viimseni krussis. Tema naine Irene oli ta jalule aidanud. Tulnud suvel Auschwitzi, oli naine näidanud talle esimesi pilte nende pojast Rolfist, kes oli sündinud mõned kuud tagasi, ning nad olid veetnud idüllilised nädalad. Hoolimata tema ülesande mahukusest, neljasaja neljakümne tuhande ungarlase saabumisest, olid neil olnud nagu teised mesinädalad. Gaasikambrid töötasid täisvõimsusel; Irene ja Josef suplesid Solas. SS põletas mehi, naisi ja lapsi elavalt kraavides; Irene ja Josef korjasid mustikaid, millest naine keetis moosi. Leegid nilpsasid välja krematooriumitest; Irene imes Josefi riista ja Josef võttis Irenet. Enam kui kolmsada kakskümmend tuhat Ungari juuti hukati vähem kui kaheksa nädalaga.
Kui Josef oli sügise hakul olnud kokkuvarisemise äärel, oli Irene jäänud tema kõrvale. Nad olid kolinud uude barakki, kus olid vann ja köök ning neid teenindasid Jehoova tunnistajad.
Gregor vaatas öökapile asetatud Irene portreed, 1936. aasta foto, nende Leipzigis kohtumise aasta. Ta oli töötanud ülikooli haiglas, Irene oli läbisõidul, ta õppis Firenzes kunstiajalugu. Armastus esimesest silmapilgust: noor naine oli üheksateist, hele ja saleda kehaga, Cranachi Veenuse moodi, tema naiseideaal. Gregor köhis ja talle meenus suvekleidis Irene tema käevangus Müncheni Inglise aias, õndsalik Irene Opeli kupees, mis vuras nende pulmapäeval, sõja eelõhtul, Reichi maanteedel. Gregor raevutses, imetledes tuhandes kord fotol oma abikaasa peenikesi huuli. Irene oli keeldunud järgnemast talle Argentinasse koos nende väikese pojaga, keeldunud elamast põgenikuelu teispool ookeani. Mengele figureeris Ameerika sõjakurjategijate nimekirjas ja tema nime oli mainitud mitmel kohtuprotsessil.
Tegelikult oli ta temast vabanenud. Aastate jooksul, oma Baieri peidikut ümbritsevates metsades ja võõrastemajades, oli ta tundnud, kuidas naine üha enam eemaldub. Sedlmeier, isa ja tema kaks venda, Karl ja Alois, olid talle öelnud, et musta riietunud Irene leidis lohutust teiste meeste juures. „Selleks et teda katta” oli naine jutustanud Ameerika sõjapolitseile, et ta oli surnud lahingus. „Lita,” oigas Gregor oma hotell Palermo katusekambris: rindelt naastes olid tema kaaslaste naised võtnud neid vastu kui kangelasi; tema naine oli aga armunud mingisse Freiburgi kingapoodnikku ning saatnud ta siis ukselävelt ei kuhugi.
7.
Vannitoas, samal korrusel, rätik ümber piha, imetles Gregor oma siledat kõhtu ja karvutut rindkeret ning oma naha pehmust. Ta oli alati oma nahka hellitanud. Tema vennad ja Irene olid pilganud teda plikaliku edevuse pärast, tema kombe pärast kulutada tunde oma naha niisutamisele ja enda peeglist vahtimisele, aga tema õnnistas oma koketsust, mis oli päästnud tema elu. 1938. aastal SS-i astudes ei olnud ta lubanud tätoveerida oma SS-lase numbrit kaenla alla ega rinnale, nagu nõudis määrustik: kui ameeriklased ta pärast sõda kinni võtsid, olid nad pidanud teda lihtsaks sõduriks ja vabastanud ta paari nädala pärast.
Gregor astus peeglile lähemale ja silmitses oma kulmukaart, oma kergelt eenduvat laupa, nina, kelmikaid huuli, eest ja profiilis, tegi üllatunud näo, siis kelmika, seejärel äkitselt karmi ja mureliku. Pikka aega oli aarja rassi insener mõtisklenud selle üle, kust pärines tema mõistatuslik nimi, Mengele, mis kõlas nagu jõulupräänik või karvane kaheksajalg. Ja miks olid tema jume ja juuksed nii matid? Günzburgis olid klassikaaslased hüüdnud teda mustlaseks Beppoks ja alates sellest hetkest, mil ta oli end Buenos Aireses tumedate vuntside taha varjanud, sarnanes ta hidalgo või itaallasega: suvalise argentiinlasega. Gregor naeratas, pihustas peale kölnivett ja märkas oma ülemiste lõikehammaste vahel pragu. Vaatamata lüüasaamisele ja põgenemisele, endiselt eemalviibivale Malbrancile, oli ta palavikust jagu saanud ja tal läks kõvaks nagu muiste. Kolmekümne kaheksa aastase mehe kohta, keda elu ja sõda ei olnud säästnud, arvas ta, oli ta endiselt kütkestav. Gregor kammis juuksed tahapoole nagu William Powell filmis „Surm rentslis”, riietus ja väljus, taevas oli selge, Rio de la Plata tuuleke kosutav.
Juba paar päeva oli ta uidanud Buenos Aireses. Hiiglaslik 9. juuli avenüü ja selle obelisk; Corrientes, selle kabareed ja raamatupoed; Barolo pilvelõhkuja ja Mai avenüü juugendkohvikud; rasvaste paberitega kaetud muru Palermo pargis; kesklinna kihavad tänavad, Florida tänava luksuslikud poed ja pagariärid. Päev varem oli ta jälginud grenaderide vahtkonnavahetust Casa Rosada väljakul, presidendipalee ees, teda ümbritsevate suvaliste inimeste palavikulisust, nende sõjaasjanduseaustust. Armee oli stabiliseeriv institutsioon Argentinas nagu igal pool mujalgi. Ainult sakslased nägid kurja vaeva, et hävitada kollektiivsest süütundest oma traditsioonid, oli ta pomisenud metroos, mis sõidutas teda Palermo sarasse.
Kõikjal olid kaunid naised, lilled, hulkuvad koerad, plataanid ja kummipuud, sigarettide ja grill-liha aroomid, uhkema väljapanekuga poed kui Euroopas. Ajaleheputkasid kaunistasid River Plata punase äärepalistusega valges särgis Alfredo Di Stefano fotod ning Carlos Gardeli ja Agustín Magaldi portreed koos Neitsi gravüüride ning staaride ja staarikeste ajakirja Sintonia esikaanelugudega.
Gregor astus trammi ja sulandus jalakäijate massi ning autodega; metropol, mis oli juba oma asutamisest alates avatud desertööridele ja šarlatanidele. Gregor ei rääkinud kellegagi. Märgates punase habemega juute, venkude poegi, kes olid pagenud eelmise