Josef Mengele kadumine. Olivier Guez

ja rahakaardid koju tagasipöördunud vanematelt. Kodus oli kõik hästi. Perekonna põllumajandusmasinate ettevõte õitses, nende järelkärud ning viljalõikus- ja peksumasinad läksid müügiks nagu soe sai, kelkis isa. Saksamaal ei ole veel prahikoristus lõppenud ja vaevu on hakatud pead tõstma. Karl seenior ootas teda: niipea, kui „kättemaksuhimulised sõbrad on lõpetanud kiusamise”, pöördub ta tagasi pererüppe ja ettevõtte nõukogusse. „Josef, lõpeta halamine, sa võitlesid idarindel, sa ei ole enam laps. Ole kannatlik, alati umbusaldav, asjad lahenevad.”

      11.

      Uks topeltkeeruga lukustatud, kuulas Gregor toas, kust insener ja tema tütar olid lahkunud, Straussi ooperit, õgides silmadega Der Wegi. Tal oli päev varem peapöörituse tõttu käsisaag käest kukkunud ning ta oli äärepealt mitmekordselt puidust tellingult alla prantsatanud. Ta võlgnes oma elu ehitusplatsi töödejuhataja väledusele. Seepeale, väsinud sellest lõputust seisakust ja lootmast kummitus Malbranci naasmisele, oli ta tõtanud kioskisse ja ostnud musta ordu nostalgitsejate ajakirja, pistes selle pintsakuhõlma alla.

      Luuletused, nõudlik proosa, rassistlikud ja antisemiitlikud artiklid, nagu ei oleks Kolmas Reich kunagi kokku varisenud, Gregor nautis pööraselt seda teutoonilist kitši autoritelt, kelle suu olid liitlased pärast sõja lõppu Saksamaal kinni toppinud. Ta luges tähelepanelikult läbi teadaanded viimastel lehekülgedel ja avastas vürtspoed, kõrtsid, reisiagentuurid, advokaadibürood ja raamatupoed, pealinna Saksa-Argentina avara kosmose, ning rõõmustas, et saab urust välja ja tema elu Buenos Aireses algab viimaks.

      Järgmisel päeval ehitusplatsilt lahkudes suundus Gregor Düreri kirjastusse, Sarmiento avenüü 542, ja tutvus seal kirjastuse direktori Eberhard Fritschiga, Der Wegi kirjastajaga. Kirjutuslaua taga istuv Fritsch silmitses Hauptsturmführer Gregorit, kes rääkis talle oma teenistuskäigust, avaldamata talle oma tõelist identiteeti: liitumine 1937. aastal natsiparteiga, aasta hiljem SS-i ja natsi arstide seltsiga, sõjaväeteenistus Tirolis, Alpi lennusalgas, vabatahtlik astumine Relva-SS-i, teenistus SS-i ümberasustamise ja rassiametis okupeeritud Poolas, pärast operatsioon Barbarossa käivitamist idarindel SS-soomusdiviisi „Wiking” koosseisus saadetud Ukrainasse, pealetung Kaukaasias, lahing Rostovis Doni ääres, Bataiski piiramine, esimese klassi Raudrist. Enda üle tohutult uhke Gregor kirjeldas üksikasjaliselt Fritschile, kuidas ta oli päästnud kaks tankisti leekides sõidukist. Ta mainis oma määramist Poola vangilaagrisse, nimetamata Auschwitzi, ja kurtis oma saatuse, maapaos viibimise, jumaldatud isamaa okupeerimise, Buenos Airese suuruse ja mundriigatsuse üle. Ta pidi selle endast välja valama.

      Fritsch süütas sigareti ja tundis kaasa. Tal olid kirkad mälestused Hitlerjugendi kogunemistest, kus ta oli osalenud neljateistaastaselt oma ainsal Saksamaal viibimise ajal, 1935. aastal, ning ta ei uskunud sõnagi õudustest, mida liitlasvägede propaganda natsismile süüks pani, „juutide sosistatud valed”. Ta oli asutanud Düreri kirjastuse, et aidata Gregori-suguseid sõdureid. Ta oli avanud oma veerud Euroopas tsenseeritud vere ja maa literaatidele ning pakkus neile erakorralist tasu sel kitsikuse ajal, puljongikuubikuid, lihakonserve, kakaopulbrit. Rio de la Plata kallastele randunud kaaslastele pakkus ta kogunemiskohta, võrgustikke. Noor Fritsch kinnitas Gregorile, et tal on „väga pikad käed” ja et tal ei ole põhjust vähimatki karta: põgenike maal Argentinas, suur nagu India, ei eksisteeri minevikku. Mitte keegi ei küsi temalt, kust ta tuleb ja miks ta siin on. „Argentiinlastele ei lähe korda eurooplaste kraaklemine ning nad on siiani vihased juutide peale Kristuse ristilöömise pärast.”