Eile tuli üht-teist ju vahele, mis segas – see ülearune surnukeha ja teie külastus ja kõik need küsimused haigla juhtkonnalt.”
Naine noogutas talle, soovides, et mees talle järgneks, ja nad kõndisid läbi kitsa koridori, mis lõppes lahkamisruumi ja külmkambriga.
„Aga see polnud sellepärast. See oli … noh, mingi tunne.”
„Tunne?”
„Jah, ma ei teagi, seda pole õieti võimalik selgitada, aga oli nagu tunne, et see, mis eile juhtus, võib uuesti juhtuda.”
Enam Laura ei naeratanud, ta ilme oli ühtäkki kurb.
„Või pigem, komissar, oli uuesti juhtunud.”
Ta läks edasi sama terassektsiooni juurde, kuhu oli varjule pandud see noor mees, kaksteist ühesuurust suurt luuki kaheteistkümne surnukeha jaoks.
„Ma lugesin üle – need, kes siin on ja need, kes selles teises sektsioonis on. Kuigi poleks vaat et vajagi olnud.”
Ta tõmbas välja hoopis ühe metallraami keskmises reas alt vasakult.
„Ma lihtsalt teadsin, et üks on ülearu.”
Linasse mähitud, täpselt nagu see noor meesterahvaski, ja täpselt nagu teised.
Ja punane nimesilt kõhul sama segase kritseldusega nagu eelmisel hommikul.
„Ja nii näeb see naine välja.”
Jätkuvalt kaheksa kraadi.
Külmkambri kraadiklaas rippus lihtsalt seal ja Grens lihtsalt ei suutnud hoiduda selle vaatamisest.
„Ka teda pole keegi registreerinud. Ei mina ega mu kolleegid haiglas. Aga on siin nagu … noh, nagu tahaks keegi, et tema eest hoolitsetaks, õigesti – saate aru? Ka temal pole nime ega tausta. Ja lisaks on ta uskumatult noor. Olgugi et surm on talt röövinud jume ja eluvaimu – ikka veel on näha, kui ilus ta oli.”
Ewert Grens vaatas nähtavale ilmunud alasti keha, kui lahkaja lina lahti harutas ja pealt tõstis. Need kuulusid kokku. See noor naisterahvas ta ees täna ja see noor mees tema ees eile hommikul. Nahavärv, juuste värv, näokuju, mõlemad väliselt täiesti vigastusteta, mõlemad ilma jäetud nii elust kui surmast.
Keegi on sinust ka lahti saanud.
Keegi on su läbi rauast ukse lohistanud või kandnud, kontoritest ja arhiivitubadest ja lahkamisruumist mööda, et jõuda siia, külmkambrisse.
Keegi on võtnud sealt hunnikust lina ja su sisse mähkinud, et sind poleks näha, võtnud plastmassist karbist seinal nimesildi ja kinnitanud selle sinu külge, kirjutamata su nime.
Keegi peitis su sinna, kuhu sa kuulud, mingi veidra hoolitsusega, tegi endale tüli, et sinust surnuna õigel moel hoolt kantaks – ja heitis su samal ajal minema nagu mis iganes prügi, lootes, et sa kaod.
„Laura – ma tahan, et te kirjutaksite nimekirja kõikidest, kellel on siia võti.”
„Eile juba saite ühe.”
„Jah. Ja täna tahan ma saada nimekirja, mis on veel pikem. Mina ja mu lähemad kolleegid kuulame siis igaühe neist üle. Hoolimata sellest, kas me oleme juba kohtunud. Ja kui te oma nimekirja esitate, sooviksin ma, et istuksite minuga hetke kabinetis ja räägiksite veel kord, kuidas teie päev siin välja näeb, kuidas te teete lõikuse kõrvast kõrvani ja kuidas te vabastate ribid, kuidas te kohvi joote ja millised on protseduurid siiajõudmiseks, kui tihti heliseb telefon ja kui kiiresti see heli siis erinevatesse ruumidesse jõuab. Igast üksikasjast, mis teie arvates on ebaoluline või argine või minu jaoks ebahuvitav. Sest kui teie, olles siin kakskümmend aastat töötanud, ei ole millegi sellisega enne kokku puutunud ja kuna mina, olles nelikümmend aastat töötanud mõrvauurijana, pole samuti millegi sellisega kokku puutunud, peame me esitama küsimusi ja mõtlema mõtteid ning rääkima sellest, millest me kunagi rääkinud ei ole. Kui me tahame, et üks noor mees ja noor naine saaksid oma surma tagasi.”
Laura kattis elutu keha ja liigutas raami tagasi neljakandilisse terasest luuki, kus seda tuli hoida, kuniks sellest saab – nagu ka eilsest surnukehast – ametlik juurdlus ja tuleb seetõttu minema viia, seda tuleb uurida ja käsitseda tõendusmaterjalina.
Grens seisis samal ajal seal, lähedal, otsides lahkaja pilku.
Jõudis selle ära oodata.
Ja kui Laura ümber pööras, nägi ta, et naise naeratus on endiselt kadunud – seletamatute asjade hulk kasvas veelgi.
MA EI TAHA.
Aga aeglaselt sisse hingamisest ja korraga vähe välja laskmisest ei piisa.
Õhk saab otsa. Hapnik saab otsa.
Ma ei teadnud, et ma sedasi hirmu tundma hakkan. Et see tunne läheb tugevamaks, mida lähemale ma jõuan. Enam ei piisa vasaku käe sirutamisest põseni, millest on kadunud kogu elu, või parema käe sirutamisest vastu seda meest, kes kohe alguses suri, tema kangete sõrmede kinnihoidmisest.
Ma ei taha surra.
Ma ei taha teada, kas surm on seest sama külm ja liikumatu.
1 Need read pärinevad rootsikeelse pealkirjaga laulust „Tunna skivor” („Õhukesed viilud”), originaaltekstis: „sa saadad mulle kõige ilusamad tulbid ja palud, et unustaksin eilse”, mille laulis Rootsis 1960ndatel kuulsaks Siw Malmkvist. Sellest loost sai laulja esimene hitt Rootsis, püsides seitse nädalat edetabelite tipus, seda müüdi 97 000 eksemplari. Laulu originaalversiooni autoriteks on Jack Keller ja Howard Greenfield, loo originaalpealkiri oli „Everybody’s Somebody’s Fool”, mille omakorda laulis 1960ndate keskel kuulsaks lauljatar Connie Francies. (Siin ja edaspidi tõlkija kommentaarid.) [ ↵ ]
2 Tõlkes: „kui mind esmakordselt alt vedasid, läksin koju, nutsin peatäie diivanil”. Laulu pealkiri „För sent skall syndarn vakna” tähendab eesti keeles „Patustaja ärkab liig hilja”. [ ↵ ]
3 Norra begravningsplatsen ehk Põhjakalmistu asub Solnas ja on üks Rootsi suuremaid surnuaedu. See maa-ala eraldati stockholmlaste matmispaikadeks 1815. aastal. Peale riigikiriku alla kuuluvate matmisplatside asuvad siin ka katoliku- ja juudi surnuaiad. [ ↵ ]
JALGADEL OLI PISUT KÜLM.
Ewert Grens istus maja ülemisel korrusel oma rõdul vaatega Sveavägenile. Kesköö, pimedusele vaatamata valge, varasuvi, mis leevendas mööduvaid tunde. Ta oli tulnud rõdule paljajalu, klaas vett käes, teistmoodi õhku hingama ja jäänud sinna, vajunud kokkupandavale puutoolile.
Nüüdsel ajal veetis ta õhtud ja ööd kodus, ei kartnud enam voodisse heita ega musta auku vajuda. Kuid sellel ööl ei olnud võimalik magada. Justnagu lahkaja Lauralgi, oli tal tunne, mida polnud õieti võimalik sõnadesse panna. Naise tunne oli juhatanud ta ühe ülearuse surnukeha juurde. Grensi tunne puudutas sissepääse. Väljapääse. Kuidas, põrgu päralt, saab keegi surnukuuri koos laibaga sisse, ilma et teda märgataks. Ja teha seda üks kord veel.
Koos Sveni ja Marianaga olid nad kõik haigla valvekaamerad läbi vaadanud. Viimane oli kinnitatud koridori, mis viis raudukseni. Mitte ükski filmilõik ega filmikaader üheski kaameras ei näidanud inimesi, kes kannaks kaasas asjasse mittepuutuvaid laipu. Seejärel olid nad jaganud Laura uuest nimekirjast lähtudes ära kõik, kellel olid võtmed – kohtuarstid, valvurid, koristajad, kohvimasinatäitjad, remondimehed, turvamehed – ja need ükshaaval üle kuulanud. Kellelgi ei olnud ilmset motiivi. Kõigil oli alibi.
Ta sirutas end üle rõdupiirde. All tänaval jalutas nooremapoolne paarike, käed üksteise ümber kokku põimunud nagu armunud inimesed muiste.
Tema ajal. Anni ajal.
Nende ajal.
Hilisel pärastlõunal – pärast tulutuid valvekaameraid ja sama tulutuid ülekuulamisi – jõudis kulleriga kohale lahkamisprotokoll Errforsilt.
Patsiendil on mitmed nahaalused hematoomid mõlema käe sõrmenukkidel, küünarnukkidel ja põlvedel ning silmavalgetel ja laugudel on kergekujuline petehhiaalne hemorraagia[1.].
Ilma nime ja ajaloota naine oli võidelnud –