hõivatud või viibisid kaugel eemal, oli ta äratanud ja kohale kutsunud ühe kesklinna politsei pommitehniku, kelle tööks oli tavaliselt ennetada lõhkeaine plahvatamist. Nüüd tuli tal teha vastupidist – hoolitseda selle eest, et vabaneks täpne kogus lõhkeainet.
Ja see oli ilus plahvatus. Kui üks plahvatus üldse saab ilus olla. Uksepiit eraldus seinast, nagu see oleks olnud õhukesest papist, mis on sirgelt ja kenasti paberinoaga lahti lõigatud, ei tolmu ega puru, ja kukkus seejärel tahapoole, sissepoole, eest ära.
Alles jäi neljakandiline ava.
Nad kõik vaatasid pimedusse.
Ja tundsid lõhna, mis meenutas niiskeid riideid ja põlenud lehti.
TUNNEL.
Sellesse nad sisenesidki.
Tõenäoline liikumistee sellele mehele või naisele, kes surnukehasid maha poetas.
Niimoodi oli kogu Stockholm kunagi ehitatud. Riiklikud hooned, mis olid ühendatud taoliste ustega. Sissepääs-väljapääs pealinna tunnelisüsteemi. Kilomeeter kilomeetri järel betoontorusid, mis olid piisavalt suured, et inimesed võiksid nende kaudu liikuda, enamasti püstijalu, mõnikord roomates. Erinevat sorti tunnelid, mis olid kõik omavahel ühendatud. Kanalisatsioonisüsteem, mis oli teatud kohtades ühenduses militaarsüsteemiga, mis omakorda ühendati elektri-, tele- ja keskküttesüsteemiga. Terved maailmad, mille vastavad haldajad olid kaardistanud, kuid sellest, kuidas need omavahel seotud olid, teadsid vaid need vähesed eluheidikud, kes ise nendes tunnelites elasid – kriminaalid, vaimselt haiged või pagejad. Teine Stockholm, mis oli maa all sama suur kui maa peal. Üksainus süsteem, näiteks kanalisatsioon – kaart, mille Grens oli teel politseimaja arhiivist kaasa võtnud – võis sisaldada kuni sada kilomeetrit tunneleid.
„Keegi on palganud endale teejuhi, ühe neist isehakanud giididest, kes siin all valitsevad. Kellegi, kes võis tulla ükskõik millisest nendest sadadest sissepääsudest, mida on täis terve linn. Kellegi, kes ronis alla tavalisest kanalisatsioonikaevust tänaval või läks metroo ühenduskäike pidi või avalike hoonete muudest ustest või …”
Ewert Grens pöördus Mariana poole.
„… muide, aga koerad? Mis nendest sai?”
„Kolm minutit. Siis on kohal.”
Mariana Hermansson pöördus omakorda lahkaja poole, kes oli seni vaikselt istunud. Inimene, kes ei lasknud end mõjutada sellest, et kõnnib üksipäini surnute seas. Kuid kes polnud sugugi samavõrra harjunud nägema, kuidas seinad tema töökohas õhku lendavad ja kokku varisevad.
„Laura oli vist teie nimi, eks ole?”
Lahkaja noogutas ettevaatlikult ja ilmutas vähemalt kübekese oma sooja otsekohest naeratust.
„Jah. Laura.”
„Mul on tunne, et teid vaadates aiman, mille peale te mõtlete. Aga pole hullu. Jutt on spetsiaalväljaõppega koertest. Spetsiaalse väljaõppega koertejuhtidest. Neid surnud ei huvita.”
„Patsiendid.”
„Kuidas palun?”
„Ma nimetan neid sedasi. Ma hoolitsen nende eest vastavalt.”
Mariana silmitses lahkajat, mõistes, et on hakanud professionaalsel tasandil imetlust tundma naise vastu, kes jaksab teha kõige vastikumatest töödest võib-olla vastikumat.
„Laura – koerad patsiente ei tülita. Ausõna. Nad on praegu kohe siinsamas, haiglakoridoris, ja nuusutavad esiteks neid linu, millesse noor mees ja naine olid mähitud, teiseks nende juustest lõigatud salke, kolmandaks ammooniumfosfaadi fragmente, mida nende nahal leidus.”
Täpselt nii oligi.
Üleni must, peaaegu läikiva karvaga tugev innukas saksa lambakoer ja pruunikas, hallide laikudega belgia lambakoer möödusid nii lahkamisruumist kui ka organikastidest nende poole isegi vaatamata. Traksid juba peal, pikad jäljerihmad veel kokku keritud. Täiesti keskendunud oma juhtide järgmistele käskudele.
Ja otsekohe oli näha, kuidas nad juba seinaava kõrval, kahe ja poole meetri laiuse tunneli sissepääsu juures tuvastasid lõhna, mis nad kiunuma ja saba liputama pani.
Ewert Grensil oli olnud õigus.
Inimene, kes kehad siia tassis, oli tulnud siit.
SOE, NIISKE.
Ümberringi kaheksateist kraadi, aasta ringi.
Sügaval Stockholmi asfaldist allpool. Tänavate all, kus inimesed jalutavad välikohvikute ja kerjuste vahel ning kus bussid tunglevad punaste valgusfooritulede ees.
Ewert Grens püüdis nii hästi kui suutis alla suruda teadmise, et on kuuekümne nelja aastane mees, kes pole enam kõige paremas vormis. Kanalisatsioonisüsteemi kahe esimese tunneli ajal võis ta ju hoolimata kõigest seista püsti ja käia sirge seljaga. Ka ei kipitanud silmad kuigivõrd, kui kontrastid täieliku pimeduse ja taskulampide ekslevate valgusvihkude vahel tuhmusid. Ja koerte ühetaoline haukumine meenutas talle, et vaatamata sellele, kui raske igas järgnevas tunnelis üha rohkem kummargil käia ka poleks, kui vastik aeg-ajalt ninna lööv hais ka poleks, kui ebameeldiv betoontorus nende ümber tiirlevate pimedate rottide pagemise hääl ka poleks, peavad nad ikkagi astuma üha edasi, edasi, edasi et jõuda selleni, kes võttis esmalt teistelt inimestelt elu ja seejärel surma.
„Kuidas on, komissar?”
Üks koerajuhtidest oli märganud mehe üha valjemat hingamist, ehk isegi köhahoogu, mida Grens oli püüdnud varjata, kuis suutis.
„Sina tegele oma asjadega.”
„Peaksime ehk hoogu pisut maha võtma. Kuigi koerad tõmbavad üsna tugevasti.”
„Kui tempot muuta, siis kiiremaks, tihedamaks, juurde – ma tahan järele jõuda neile, kes laipadest vabanevad.”
Jäljerihmad, mis kinnitusid koerte trakside külge, olid täies pikkuses välja tõmmatud, tundlikud ninad ajasid intensiivselt jälgi kui tunnel üha kitsamaks muutus. Kui koerad esimest korda märku andsid, et jälje suund muutub täielikult, et jälitajad peavad sisenema ühenduses olevasse käiku, tekkis hetkeline arutelu. Erinevate tunnelisüsteemide vahel sai liikuda võtmete abil, mille üle oli kontroll ainult vähestel inimestel – nendel, kes olid erinevatel põhjustel valinud elupaigaks selle koha, kes olid loonud maa-aluse maailma, et ei peaks elama üleval teises ühiskonnas.
Grensi veendumuse kohaselt oli see mees või naine, kes surnukehasid maha poetas, usaldanud endale appi tulema justnimelt neid, kes ronisid oma urgudest välja siis, kui tuju tuli.
Sellepärast ta oli andnud ka pommitehnikutele korralduse tulla tunnelisse viivatele otsingutele ühes.
Sellepärast, et lõhata, sama osavalt kui surnukuuri oma, kanalisatsioonisüsteemi militaarsüsteemiga ühendav uks, tunneliseinas asuv nelinurk, mis nüüd valla löödi ja avali sissepääsuks muutus.
Ühenduskäigu lagi oli madalam ja haises igas mõttes vängemalt, aga kui nad selle juba läbisid, jätkasid koerad ka teisel pool sama innukat ja intensiivset haukumist, tirisid rihmadest, õhutasid edasi minema. Ewert Grens oli liiga soojalt riides ja higi voolas juuksepiirilt üle kogu keha otse alla, samas tegid puus ja põlv sellist valu, mis oleks sundinud ta muul juhul peatuma, ja hingetõmbed lõikasid nagu tillukesed noad rinnus, kui õhku nappis.
Kurat küll, aga alla anda ma ei kavatse.
Võta jälg, sa raisk.
Saavad koerad, saan ka mina.
Siin sa seda surma endaga tassisid. Ja me oleme teel.
Mõnel korral, kui nad möödusid koopasarnastest tunneliseinadest, tungisid esile põgusad mälupildid eelmisest külastusest siia alla – ühest aastatetagusest juurdlusest, mis oli ta viinud toa moodi süvendini, neljateistkümneaastase tänavatüdruku maa-aluse koduni. Neli üksteise otsa laotud kaubaalust ja tüdrukul oli olnud laud, millele tõmmata punase-valgekirju laudlina, mille kohendamist tüdruk nii oluliseks pidas, see pidi olema sirgelt nagu laudlinad ikka, kui kõik on kenasti. Toona kohtasid Grens ja Sten peaaegu igas tunnelis inimesi, kes otsisid teed siiapoole. Nüüd