sundis noormeest end vaatama. „Kontrolli ennast või teen seda sinu eest, poiss,” ümises ta. „Oled puruloll, kui temaga täna öösel tüli norid.”
Celaena jättis oma vastuse hammaste taha. Ta saab Samiga täna öösel ise hakkama – või sai tegelikult igal öösel. Kui asi võitluseks kisub, võidab Celaena – alati.
Ent Sam lasi mõõga käepidemest lahti. Viivu pärast vabastas Arobynn Sami näo, kuid ei astunud eemale. Sam hoidis pilku põrandal ja sammus nõukogu ruumi teise otsa. Käsi ristates nõjatus noormees kiviseina vastu. Celaena võis endiselt temani küündida – üks randmenõks ja Sami kõrist purskab verd.
„Celaena,” lausus Arobynn. Mehe hääl kaikus vaikses ruumis.
Täna öösel valati piisavalt verd, me ei vaja veel üht surnud palgamõrvarit.
Ben. Surnud ja kadunud. Ja Celaena ei kohtu enam iialgi temaga kantsi koridorides. Ta ei ravi iial enam Celaena vigastusi jahedate ja osavate kätega. Ei meelita iial enam tema huultele naeru mõne nalja või rõveda anekdoodiga.
„Celaena,” hoiatas Arobynn uuesti.
„Minu poolt kõik,” nähvas Celaena. Ta pööritas kaela ja libistas käega läbi juuste. Neiu marssis ukseni, kuid peatus lävel.
„Lihtsalt, et te teaks,” ütles neiu kõigiga rääkides, kuid ainiti Sami vaadates, „ma lähen Beni laipa tooma.” Sami lõuas väreles üks lihas, kuigi ta hoidis pilku targu kõrval. „Aga ärge arvake, et näitan teie suhtes üles samasugust viisakust, kui teie kord kätte jõuab.”
Seejärel keeras ta kannapeal ringi ja tõusis keerdtreppi pidi üleval asuvasse linnahäärberisse. Viieteistkümne minuti pärast ei üritanud Celaenat keegi peatada, kui ta peaväravast välja hääletutele linnatänavatele lipsas.
2
Kaks kuud, kolm päeva ja umbes kaheksa tundi hiljem lõi kell kaminasimsil keskpäeva. Piraadipealik kapten Rolfe hilines. Sama kehtis Celaena ja Sami kohta, kuid Rolfe’il polnud mingit ettekäänet. Mitte nüüd, kui nad juba kaks tundi graafikust maha jäid. Mitte nüüd, kui nad tema kabinetis kohtusid.
Ja hilinemine polnud kaugeltki Celaena süü. Tema ei saanud tuuli juhtida ja need pelglikud madrused võtsid kahtlemata Surnusaarte arhipelaagi seilamiseks mõnuga aega. Ta ei tahtnud mõelda sellele, kui palju kulda Arobynn meeskonnale altkäemaksuks andis, et nood piraatide territooriumi südamesse seilaks. Aga Kolbalaht asus saarel ja seega ei saanud nad transpordivahendit eriti valida.
Kaugelt-liiga-umbse musta keepmantli, särgi ja eebenmusta maski taha varjunud Celaena tõusis toolilt Piraadipealiku laua ees. Kuidas ta julges sundida Celaenat ootama – ta teadis suurepäraselt nende tuleku põhjust.
Kui kolm palgamõrvarit piraadi käe läbi kurva lõpu leidis, saatis Arobynn neiu oma isikliku pistodana arveid klaarima. Ja eelistatavalt kulla kujul, sest need surmad läksid Palgamõrvarite Gildile kalliks maksma.
„Iga minutiga, mida Rolfe sunnib meid ootama,” ütles Celaena Samile, mask muutis ta sõnad tasaseks ja pehmeks, „lisan võlale otsa kümme kuldmünti.”
Kaunite näojoontega Sam ristas käed ja põrnitses altkulmu. „Sa ei tee midagi sellist. Arobynni kiri on pitseeritud ja nii see ka jääb.”
Kumbki neist ei tundnud ülemäära õnne, kui Arobynn otsustas alatasa üksteise kõrri kargava paari koos Surnusaartele saata. Omajagu vaenu lisas siiani ka Beni surnukeha. Celaena tõi truu kaaslase maised jäänused mõrvapaigalt omal käel ära ja Ben oli mullapõues lebanud vaevu kaks kuud. Ja Beni kaotuse kõrvetus hõõgus ikka veel Celaena rinnus.
Celaena õpetaja nimetas Sami saatjaks, aga Celaena teadis, mida noormehe kohalolu tähendas – valvekoer. Mitte et Celaena oleks kavatsenud midagi halba korda saata, ees seisis kohtumine Erilea Piraadipealikuga. Selline võimalus avanes vaid korra elus, kuigi tibatilluke mägine saar ja lagunev sadamalinn ei jätnud siiani erilist muljet.
Neiu lootis näha häärberit nagu Palgamõrvarite Kantsis või vähemalt kindlustatud vana lossi. Ent Piraadipealik oli üle võtnud terve korruse kahtlase mainega kõrtsis. Madalad laed, krääksuvad puitpõrandad ja kitsuke ruum üheskoos lõunasaarte niigi säriseva temperatuuriga tähendas Celaenale ämbrite kaupa higistamist. Ent ebamugavus tasus kuhjaga ära: kui nad läbi Kolbalahe sammusid, pöördusid pead köitva vaatepildi peale – tuules paisuv must keep, oivaline riietus ja mask moondasid neiu pimeduse sosinaks. Veidike hirmutamist ei tee iial paha.
Celaena kõndis puust laua juurde, võttis kätte paberitüki ja musta kinnastatud käed keerasid selle teistpidi. Sissekanded ilmatingimuste kohta. Kohutavalt igav.
„Mida sa teed?”
Celaena tõstis järgmise paberilehe. „Kui Tema Piraatlus kõik laokile jätab, on küllaga põhjust siin veidi ringi nuuskida.”
„Ta jõuab iga hetk siia,” sisistas Sam. Celaena korjas näppu päevinäinud kaardi ning uuris hoolega mandripunkte ja -tähistusi. Kaardi all kiiskas midagi väikest ja ümarat ning neiu libistas selle taskusse enne, kui Sam jõudis märgata.
„Oh, kuss,” manitses neiu ning avas töölaua kõrval seinal oleva luugi. „Selliste kääksuvate põrandate puhul kuuleme teda kilomeetri kauguselt.” Luugitagune oli triiki täis kinni keeratud kirjarulle, sulgi, üksikuid münte ja väga vana ning kalli välimusega brändipudeleid. Celaena võttis ühe pudeli välja ja keerutas merevaiguvärvi vedelikku tibatillukesest illuminaatorist sisse voogavas päikesevalguses. „Napsu?”
„Ei,” ütles Sam end pooleldi käänates ja ust silmas pidades. „Pane see tagasi. Kohe.”
Celaena kallutas pea viltu, kiigutas korraks kristallpudelit ja pani siis tagasi. Sam ohkas. Celaena irvitas maski taga.
„Ta ei saa kuigi hea pealik olla, kui see siin ongi tema isiklik kabinet,” nentis neiu. Sam karjatas summutatult jahmatusest, kui Celaena laua taga hiiglaslikku tugitooli potsatas ja asus piraadi arveraamatuid lappama ja pabereid teistpidi keerama. Mehe käekiri oli kokku surutud ja peaaegu loetamatu, allkiri ei enamat paarist silmusest ja sakilisest tipust.
Celaena ei teadnud, mida ta täpsemalt otsis. Neiu elavnes pisut, kui ta purpurset lõhnastatud paberit märkas, millele oli alla kirjutanud keegi Jacqueline. Ta nõjatus toolile, tõstis jalad lauale ja hakkas lugema.
„Neetud küll, Celaena!”
Celaena kergitas kulme, kuid taipas, et Sam ei näinud ju seda. Mask ja riided olid vajalik ettevaatusabinõu ning muutsid identiteedi varjamise märksa kergemaks. Tegelikult olid kõik Arobynni palgamõrvarid andnud tõotuse tema isikut saladuses hoida – vastasel juhul ähvardas lõputu piin ja viimaks surm.
Celaena mühatas, kuigi hingeõhk muutis talumatu maski ainult kuumemaks. Kogu maailm teadis Celaena Sardothieni, Adarlani Palgamõrvari kohta üksnes seda, et ta on naissoost. Ja Celaena tahtis selle ka nii jätta. Kuidas ta saaks muidu jalutada Riftholdi laiadel avenüüdel või võõramaist ülikut teeseldes suurejoonelistele pidudele imbuda? Ja kuigi neiu soovis Rolfe’ile anda võimaluse kena näolappi imetleda, pidi ta tunnistama maskeeringu mõnevõrra hirmuäratavat mõju, sest mask moonutas hääle eriti urisevaks käheduseks.
„Tagasi toolile.” Sam sirutus mõõga poole, mida seal polnud. Valvurid kõrtsi sissepääsu ees korjasid neilt relvad ära. Keegi neist muidugi ei taibanud ka, et Sam ja Celaena olid ise relvad. Nad võisid Rolfe’i tappa niisama hästi ka paljakäsi.
„Või soovid kakelda?” Celaena heitis armastuskirja hooletu liigutusega lauale. „Miskipärast arvan ma, et see ei jätaks meie uutele tuttavatele soodsat muljet.” Neiu pani käed vaheliti kuklale ja silmitses Kolbalahte moodustavate viletsaste hoonete vahelt tükikest türkiissinist merd.
Sam ajas end pooleldi püsti. „Mine lihtsalt oma kohale tagasi.”
„Ma olen kümme päeva merel loksunud. Miks ma pean sellel ebamugaval toolil kügelema, kui see sobib minu maitsele märksa paremini?”
Sam urises. Enne, kui neiu jõudis midagi vastuseks öelda, avanes uks.
Sam