sihiku öönägemisvõime ja soojustunnetuse. Sa vana säde, küll see oli äge relv. Hääletu koridor sirutus minu ees edasi, ei midagi muud kui sile metall, maast laeni. Selle pikkust arvestades pidi tunnel viima valukoja müüride alt läbi kompleksi, ilmselt oli see mingi sissepääsukoridor.
Salakaubana levivad pildid valukoja sisemuse kohta näitasid, et seal all lebas kõikjal tööpinkidel igasuguseid motivaatoreid ja muud tehnoloogiat. See ahvatleski meid seda täispangale minekut proovima. Haara ja jookse minema lootuses, et meile kukub sülle lõpuks midagi kasulikku.
See oleks tehnoloogia, mis on kuidagimoodi ehitatud Eepikute kehadest. Isegi enne oma avastust, et Profil on võimed, pidanuks ma taipama, kui palju me Eepikutele toetusime. Unistasin ikka alati sellest, et Kättemaksjad oleksid mingi puhas, inimlik vabadusvägi – tavaline ebatavalise vaenlase vastu võitlev rahvas.
Aga nii ei juhtunud, eks? Perseusel oli oma võluratsu, Aladdinil oma lamp ja Vana Testamendi Taavetil Jehoova õnnistus. Tahad võidelda jumalusega? Parem on, kui sul oleks ka mõni selline liitlaseks.
Meie lõikasime jumalustelt tükke, panime need karpi kinni ja kanaliseerisime nende väge. Suurem osa sellest pärines siit. Knighthawk Foundry, salapärane tootja, kes muutis Eepikute laibad relvadeks.
Mu peakomplekt pragises ja ma ehmusin.
„David?” Megani hääl privaatsel liinil. „Mida sa teed?”
Võpatasin. „Leidsin metsapinnasest ühe droonide sissepääsuluugi ja sain selle kaudu sisse hiilida,” sosistasin ma.
Liinil oli vaikus, millele järgnes: „Jopski.”
„Mida? Sest see on hulljulge?”
„Säde küll, ei. Sest sa ei võtnud mind kaasa.”
Kusagil minu lähedal vappus plahvatus.
„Kõlab, nagu oleks sul juba ohtralt lõbutsemist,” ütlesin ma. Liikusin üha edasi, püss ette sihitud, tähelepanu eespool droone otsimas.
„Jajah, muidugi,” teatas Megan. „Võtan minirakette näoga vastu. Kõvasti lõbu.”
Naeratasin, juba ainuüksi tema hääle kõla tegi minuga seda. Põrgut, ma pigem laseks enda peale karjuda Meganil kui kellelgi teisel. Pealegi, asjaolu, et ta minuga rääkis, tähendas seda, et ta tegelikult ei võtnud minirakette näoga vastu. Ta oli surematu selles mõttes, et surres sünniks ta uuesti – aga muidu on ta sama habras kui keegi teine. Ja hiljutiste probleemide tõttu üritas ta oma võimete kasutamist piirata.
Enamasti teeks ta seda vanamoeliselt. Põikleks puude vahele, loobiks granaate ja teeks laske ajal, kui Cody ja Mizzy teda katavad. Kujutasin teda ette vaikselt vandumas ja higistamas ning samal ajal mööduvat drooni sihtimas, sihik täiuslikult paigas, nägu…
…Ee, õigus küll. Pidin ilmselt pigem keskenduma.
„Ma hoian nende tähelepanu siin ülal, aga ole ettevaatlik, David. Sul pole täielikku maskeerimismundrit. Sul on nende droonide jaoks soojusjälg, kui nad lähemalt vaatavad.”
„Kihvt,” sosistasin ma. Mida iganes see ka ei tähendanud.
Minu ees hakkas tunnel heledamaks muutuma, niisiis lülitasin sihiku öönägemisvõime välja ja aeglustasin sammu. Hiilisin edasi ja peatusin. Sissepääsutunnel lõppes paremale ja vasakule sirutuvas suures valges koridoris. Erksalt valgustatud, kahhelpõrandad ja metallseinad – täiesti tühi. Nagu kontor, kui üle tee asuvas poes on tasuta sõõrikute päev.
Tõmbasin taskust kaardid, olid need meil nagu olid, ja uurisin neid. Palju seal polnud, kuigi üks foto meenutas üsnagi seda koridori. Noh, kuidagimoodi tuli mul leida siit kasulikku tehnoloogiat, see pihta panna ja väljapääs leida.
Prof või Tia oleks leiutanud märksa parema plaani, aga neid polnud siin. Niisiis valisin huupi ühe suuna ja jätkasin kõndimist. Kui pingsa vaikuse katkestas mõne minuti pärast koridori mööda kaikuv, kiirelt lähenev hääl, oli see lausa kergenduseks.
Sööstsin heli poole. Mitte seepärast, et tahtsin innukalt sellega kohtuda, vaid seepärast, et märkasin koridori mööda edasi üht ust. Jõudsin selleni õigel ajal, et see lahti tõmmata. Õnneks polnud see suletud ja ma lipsasin pimedasse tuppa. Selg ukse vastas, kuulsin ühte droonigruppi mööda vihisemas. Keerasin ennast ümber ja vaatasin läbi ukses oleva väikese akna, kuidas need mööda valget koridori minema sumisesid ja siis sissepääsutunnelisse keerasid.
Nad ei märganud mu soojusjälge. Keerasin raadiosaatja avatud sagedusele ja sosistasin: „Droone tuleb veel välja sealt, kust mina sisse tulin. Cody, olukord?”
„Meile on paar trikki jäänud,” teatas Cody, „aga siin hakkab paaniliseks kiskuma. Ainult et Abrahamil õnnestus läbi katuse sisse pääseda. Te peaksite kahekesi rabama, mida leiate ja võimalikult kiiresti välja tulema.”
„Aru saadud,” sõnas Abraham üle liini.
„Selge,” ütlesin mina. Heitsin pilgu ruumile, kuhu äsja sisenesin. See oli täiesti pime, ent steriilse lõhna järgi kasutati seda mingi laborikambrina. Lülitasin sihiku öönägemisvõime sisse ja vaatasin kähku paiga üle.
Mind ümbritsesid laibad.
3
KUGISTASIN ehmatushüüde alla. Püss vastu õlga, uurisin uuesti ruumi, süda meeleheitlikult prõmmimas. See oli täis pikki metall-laudu ja kraanikausse, mille vahel seisid suured vannid. Seinu ääristasid maast laeni riiulid, tuubil täis igasuguses suuruses purke. Kallutasin end lähemale nägemaks paremini purke minu lähedal oleval riiulil. Kehaosad. Sõrmed. Kopsud. Ajud. Kõik inimestelt, vastavalt siltidele. See pidigi olema laboratoorium, kus lahati korjuseid.
Surusin iivelduse alla ja keskendusin. Kas nad hoiaks sellises ruumis ka motivaatoreid? Kui ma avastan midagi, mis kasutab Eepikute tehnoloogiat, vajab see töötamiseks motivaatorit – missioon on kasutu, kui ma ei leia kohta, kus neid hoiti.
Hakkasin otsima neid väikeseid metallkarpe, umbes mobiiliakusuuruseid. Säde küll. Öönägemisrežiimi rohelus kastis ühtlaselt kõike ja mu püssi sihiku piiratud ava kaudu suurendas see koht veelgi kõhedustaset.
„Hei,” teatas Mizzy hääl liinil. Võpatasin jälle. „David, oled sa seal?”
„Jaa,” sosistasin ma.
„Minu poolel kolis võitlus Megani suunas, nii et mul tekkis väike paus,” raporteeris Mizzy. „Cody käskis mul uurida, kas vajad midagi.”
Ma polnud kindel, mida ta selliselt kauguselt teha saab, aga ikkagi oli tore kellegi häält kuulda. „Passin mingis laboris. Selle riiulid on täis purke kehaosadega ja…” Tundsin taas iiveldust ja vibutasin relvaga, et sihiku kaudu paremini lähedal asuvaid vanne näha. Neil oli kõigil klaaskaas peal ja need olid täis. Läkastasin ja tõmbusin tagasi. „… ja mingid pütid täis hulpivaid tükke või midagi. Nagu oleks kari kannibale valmistunud suuga potist õunu püüdma. Või vähemalt aadamaõunu.”
Sirutasin välja ja avasin kapi, kust leidsin terve riiulitäie marineeritud südameid. Edasi liikudes puudutas mu jalg midagi lätsuvat. Kargasin tagasi, relv põrandale sihitud, ent see oli üksnes märg kalts.
„Mizzy,” sosistasin ma, „see koht on ülikõhe. Mis sa arvad, kas see on ohutu tegu siin valgus sisse lülitada?”
„Oh, see oleks täääiega tark tegu. Inimestel, kellel on hüperkõrgel tasemel punkrid ja lendavad ründedroonid, pole kindlasti laborites turvakaameraid. Mkmm. Pole võimalustki.”
„Hea tähelepanek.”
„Või märkasid nad juba sind ja sinu poole on teel surmakopterite salk. Aga juhul kui sa pole lõksus ja varsti hukatud, jääks mina pigem ettevaatuse juurde.”
Ta rääkis seda kõike rõõmsal, peaaegu elevil häälel. Mizzy võis olla särtsakam kui kotitäis kohvilaksu all kutsikaid. Tavaliselt see julgustas. Tavaliselt polnud ma närvis sellest, et hiilisin läbi poolikuid laipu täis toa.
Põlvitasin ja puudutasin nartsu põrandal. Fakt, et see oli veel märg,