nagunii üle aja läinud.”
„Õige küll,” ütlesin järgmist kappi avades. Kirurgiavahendid. „Teen ruttu. See… Oota üks hetk.”
Tardusin ja kuulatasin. Kas ma kuulsin midagi?
Jah, mingit kolinat. Üritasin kõigest väest mitte laipa ette kujutada, kes mõnest vannist üles tõuseb. Heli tuli sealt, kus asus uks, mille kaudu ma sisenesin. Järsku süttis samas alas, põranda lähedal sisse tilluke tuluke.
Kortsutasin kulmu ja nihkusin selle poole. See oli väike droon, lame ja ümmargune selle all vurisevate harjastega. See sisenes väikesest luugist ukse lähedal – natuke nagu kassiluuk – ja pühkis põrandat.
Rahunesin. „Ainult puhastusrobot,” ütlesin liinile.
Robot jäi hetkega vait. Mizzy hakkas midagi vastama, ent see läks mul kaduma, kui pisike koristusrobot taas käivitus ja tagasi ukse poole vihises. Sirutasin maha viskudes käe ja suutsin vaevu droonikesest kinni rabada enne, kui see jõudis läbi väikese, hingedega luugi kimada.
„David?” küsis Mizzy ärevalt. „Mis see veel oli?”
„Käitusin parajasti idioodina,” ütlesin võpatades. Lõin maha sööstes valusasti küünarnuki vastu maad. „Robot tundis ära, et midagi on valesti ja üritas plehku panna. Aga ma sain selle enne väljumist kätte. Oleks võinud kedagi hoiatada.”
„Võib seda endiselt teha,” sõnas Mizzy. „Sellel võib olla ühendus kohaliku turvaga.”
„Teen kähku,” ütlesin end püsti ajades. Panin puhastusroboti tagurpidi ühele riiulile, mis asus väikese klaasuksega jahutuskapi lähedal. Seal rippus virnatäis verekotte. Veel mõned sellised lebasid letil lahtiselt. Väkk.
„Võib-olla pärinevad mõned nendest kehaosadest Eepikutelt,” ütlesin ma. „Võin need kaasa võtta ja meil oleks DNA-näidiseid. Kas saame neid kasutada?”
„Kuidas?”
„Ei mina tea. Valmistame neist kuidagi relvi?”
„Jaaaaa,” lausus Mizzy skeptiliselt. „Ma klammerdan ühe jala oma relva otsa ja loodan, et see laseb nüüd laserkiiri või midagi.”
Punastasin pimeduses, ent minu arust polnud ilkumiseks vajadust. Kui saan varastada natuke väärtuslikku DNA-d, võiksime seda varude vastu vahetada, eks? Kuigi ausalt tunnistades nendest kehaosadest ilmselt ei piisaks. Eepikute DNA tähtsaimad jupid lagunevad kiiresti, niisiis tuli mul leida mingit külmutatud kude, kui tahtsin midagi müügiks hankida.
Külmikud. Kust ma leian külmikuid? Otsisin ühest vannist ja tõstsin selle klaaskaane üles, kuid vesi selle sees oli jäine, mitte külmunud. Lasin kaane alla tagasi ja uurisin ruumi. Tagaosas asus koridoriukse vastas üks uks.
„Tead mis,” ütlesin Mizzyle ukse poole kõndides, „see koht on täpselt selline, nagu oleksin eeldanud.”
„Sa oleks eeldanud kehaosi täis ruumi?”
„Nojah, enam-vähem. Selles mõttes, et hullud teadlased teevad surnud Eepikutest relvi? Miks neil ei peaks olema kehaosi täis ruumi?”
„Pole päris kindel, kuhu sa sellega jõuda tahad, David. Peale selle, et tekitad minus kõhedust.”
„Üks hetk.” Jõudsin ukseni. See oli lukus.
Kulus paar jalalööki, aga sain selle lahti. Müra mind väga ei morjendanud – kui keegi lähedal pealt kuulas, kuulis ta juba nagunii, kuidas ma väikese drooniga rüselesin. Uks lendas tahapoole ja paljastas pimeda käigu. See oli eelmisest koridorist väiksem ja täiesti valgustamata. Kuulatasin. Ma ei kuulnud midagi ja otsustasin näha, kuhu see viib.
„Igatahes,” jätkasin ma, „paneb mind mõtlema. Kuidas nad ikkagi Eepikutest relvi valmistavad?”
„Ei tea,” tunnistas Mizzy. „Ma suudan seda värki parandada, kui oleme selle kätte saanud, aga motivaatorid on minu jaoks klass liiga kõrgel.”
„Kui Eepik sureb, hakkavad tema rakud kohe lagunema Kõik teavad seda.”
„Kõik, kes on nohkarid.”
„Ma ei ole…”
„Kõik on hästi, kutt,” ütles Mizzy. „Lepi oma olemusega! Ole sina ise ja nii. Oleme kõik põhimõtteliselt nohkarid, ainult erinevates asjades. Välja arvatud Cody. Arvan, et tema on nohik või midagi… ma ei mäleta enam neid mõisteid. Midagi kanapeade söömise kohta?”
Ohkasin. „Kui Eepik sureb ja sa tegutsed piisavalt kiiresti, saad tema rakkudest näidise võtta. Mitokonder peaks olema see tähtis osa. Saad neid rakke külmutada ja mustal turul müüa. Kuidagi saab sellest tehnoloogia. Probleem peitub selles, et Põrmustaja lasi Regaalial end opereerida. Ma nägin arme. Nad tegid tema võimeid kasutades pommi.”
„Nii et…”
„Nii et miks kirurgia?” küsisin ma. „Ta oleks võinud anda lihtsalt vereproovi, eks? Miks pidi Regaalia mingi peene kirurgi kohale kutsuma?”
Mizzy vaikis. „Heh,” poetas ta viimaks.
„Jah.” Minu eelduste põhjal peaks Eepik surnud olema, et tema võimetest tehnoloogiat saaks. Regaalia ja Põrmustaja suutsid mu eksimust tõestada. Aga kui elusate Eepikute kaudu sai luua tehnoloogiat, miks ei valmistanud Terassüda siis tervet leegioni haavamatuid sõdureid? Vahest oli ta selleks liiga paranoiline, kuid kindlasti oleks ta loonud sadu versioone Edmundist – Eepikust, kes tema linna käigus hoiaks.
Jõudsin pimedas koridoris ühe nurgani. Sihiku infrapunarežiimi kasutades piilusin ümber nurga ja otsisin ohtu. Öönägemisrežiim paljastas väikese ruumi, mida täitsid mitu suurt, kastikujulist sügavkülmikut. Ma ei näinud eristuvaid soojaallikaid, kuigi mu sihiku kuval olev stopper hoiatas, et peaksin tagasi pöörduma. Kui mina aga lahkun ja Abraham ka midagi ei saanud, oleksime ruineeritud. Ma pidin midagi leidma.
Kükitasin seal muretsedes, et aeg hakkab otsa saama – samas häiris mind nähtu. Lisaks sellele teemale, et elusatest Eepikutest vorbiti motivaatoreid, oli kõige sellega veel üks probleem. Kui inimesed rääkisid Eepikutest tuletatud tehnoloogiast, vihjas igaüks, et kõik seadeldised pärinesid sarnasest protsessist. Aga kuidas sai see nii olla? Relvad erinesid nii palju peilijast, mis lubas meil tuvastada, kes oli Eepik. Mõlemad näisid olevat niivõrd tohutult teistsugused pööritsast, Eepikust tuletatud tehnoloogiast, mis lasi mul veejugade toel lennata.
Ma pole mingi nohkar, aga nii palju ma taipasin – kõik need tehnoloogiad pärinesid väga erinevatest valdkondadest. Sa ei kutsu ju hobuse juurde hamstriarsti, aga kui asi puudutas Eepikute tehnoloogiat, tundus, et ühest ekspertiisivaldkonnast piisas terve rea esemete loomiseks.
Tunnistasin endale karmi tõtt: need küsimused olidki tegelikuks põhjuseks, miks me siin Knighthawki juures viibisime. Prof varjas saladusi isegi enne oma võimetele alla vandumist. Tundus, nagu polnud keegi minuga selles suhtes aus olnud. Eladeski.
Vajasin vastuseid. Need peitusid ilmselt kusagil. Võib-olla leian need selle sõjarobotite rühma tagant, mis sirutas külmiku tagant minu poole oma käteks olevaid relvi.
Oih!
4
DROONIDE prožektorid lülitusid ühekorraga sisse, pimestasid mind ja avasid tule. Õnneks märkasin neid õigel ajal ja suutsin tõmbuda nurga taha enne, kui ükski lask mind tabada jõudis.
Pöördusin ja kukkusin jooksma. Taandusin mööda koridori. Tulistamine summutas Mizzy hääle mu kõrvas ja robotdroonid ajasid mind taga. Igaühel nelinurkne alus, mille rattad pöörlesid mitmes suunas ja kiitsaka keha otsas asus ründeautomaat. Need oleks täiuslikud mööbli vahel manööverdamiseks ja koridorides liikumiseks, kuid – säde küll, nende eest põgenemine mõjus alandavana. Need nägid välja pigem riidenagide kui sõjamasinatena.
Jõudsin kehaosade ruumi ukseni ja jooksin sellest läbi. Seejärel libistasin end seisma ja lajatasin selja vastu seina ukse kõrval. Üks nupuvajutus kandis vaate mu sihikult Gottschalki püssi küljel olevale väikesele ekraanile, mistõttu