seiklused
Tänan Nate’i, Emmat, Karat, Pami ja Willi.
Eriline tänu Gail Bucichile, et ta aitas mul ebakõlasid vältida, ja suur tänu, nagu alati, Adrian Morganile.
Autori märkus
Üks küsimusi, mida minult kõige sagedamini küsitakse, on: „Millises järjekorras te soovitate neid raamatuid lugeda?” Õnnetuseks olen just täpselt vale inimene, kellelt seda küsida. Ma teen suuri jõupingutusi kirjutada neid nii, et neid võiks lugeda igas järjekorras. Ma tean, et vähemalt mingil määral on see mul ebaõnnestunud (näiteks ma ei soovitaks alustada „Tecklaga”), kuid fakt, et ma proovisin, muudab mu võimetuks sellele vastama.
Paljud inimesed, kelle arvamust ma austan, usuvad, et avaldamisjärjekord on parim. Nende jaoks, kes tahavad lugeda raamatuid kronoloogilises järjekorras, on see niisugune: „Taltos”, „Yendi”, „Draakon”, „Jhereg”, „Teckla”, „Fööniks”, „Athyra”, „Mõõkvaal”, „Issola”.
Valik on teie. Igal juhul, ma loodan, et te tunnete neist rõõmu.
1. peatükk
Tsükkel võbeles mu silme ees: draakon, dzur ja chreotha; athyra, pistrik ja fööniks; teckla ja jhereg.
Mu ees paistis lahti rulluvat Dragaera Impeerium, selle elanikkond, mis oli jagatud seitsmeteistkümnesse Suurde Kotta, igaüks ühe looma nimeline. Ühel pool dragaeralaste impeerium ja teisel pool mina, idalane, äratõugatu.
See poleks saanud veel lihtsam olla.
Seal, kus ükski jumal mulle tähelepanu ei pööranud, ma alustasin.
Umbes kakssada miili Adrilankhast kirdes asub mägi, sellise kujuga, nagu oleks suurushullustuses skulptor püüdnud raiuda hüppevalmis halli dzuri. Kindlasti olete seda näinud tuhandetel maalidel ja psiitrükistel sadade nurkade alt, nii et teate sama hästi kui minagi, et suure halli kassi illusioon on nii täiuslik, nagu ehituskunst või loodus vähegi saavutada suudavad. Kõige huvitavam on vasak kõrv. See on sama kassilik nagu teinegi, kuid on näha, et see pole looduslik. Üldiselt kaheldakse, kas see paik on looduslik või inimese töö, kuid me oleme kindlad vasaku kõrva suhtes.
Just siin, ütlevad legendid, istub Dzuri mäe salapärane daam, võlur Sethra Lavode nagu suur kuri ämblik võrgu keskel, oodates, et aus kangelane lõksu läheks. Miks ta just seda ootab, legendid ei selgita, mis on muidugi nende õigus.
Mõtlesin sellele, istudes omaenda kurja võrgu keskel, ja sikutasin nööre, püüdes mäe, lossi ja daami kohta rohkem üksikasju teada saada. Tundus tõenäolisena, et ma pean seda paika külastama, sest võrgud on ühed haprad asjad.
Kord räägitakse minustki legende.
See algas nii, et olin parajasti kirju uurimas. Üks oli Szandi-nimeliselt inimtüdrukult, kes tänas mind imelise õhtu eest. Järele mõeldes otsustasin, et see oligi olnud päris kena. Jätsin meelde, et pean talle tagasi kirjutama ja küsima, kas ta on järgmisel nädalal vaba. Teine oli mu töötajalt, kes teatas, et üks klient oli palunud pikendust laenule, mille ta oli võtnud mänguvõlgade katteks mu teiselt töötajalt. Mõtlesin sellele ja trummeldasin sõrmeotstega, kuni kuulsin Kragari köhatust. Loiosh tõusis mantlinagilt lendu ja maandus mulle õlale, Kragari peale sisistades.
„Soovin, et ta niimoodi ei teeks, boss,” sõnas Loiosh psiooniliselt.
„Mina ka, Loiosh.”
Küsisin Kragarilt: „Kui kaua sa oled seal istunud?”
„Üsna vähe.”
Kõhetu seitsme jala pikkune dragaeralane lösutas toolil minu vastas.
Seekord ei paistnud ta enesega nii rahulolevana nagu tavaliselt. Mõtlesin, mis talle muret tegi, kuid ei küsinud. Kui see oleks minu asi, siis ta ütleks mulle. Sõnasin: „Kas sa mäletad Fyhnovi-nimelist Chreothat? Ta tahab pikendada oma Machami käest saadud laenu ja ma ei tea…”
„On üks probleem, Vlad.”
Pilgutasin silmi. „Räägi mulle sellest.”
„Sa saatsid Quioni Nielarilt, Machamilt ja Torilt makse koguma…”
„Jah. Mis juhtus?”
„Ta kogus maksud kokku ja pani plehku.”
Ma ei öelnud mõnda aega midagi, lihtsalt istusin ja mõtlesin, mida see võiks kaasa tuua.
Olin seda piirkonda juhtinud alles paar kuud, alates mu eelmise bossi õnnetust surmast, ja see oli esimene kord, kui mul oli selline probleem.
Quion oli see, mida ma nimetan täideviijaks; mitmetähenduslik mõiste, mis tema puhul tähendas, et ta tegi kõike, mida ma tahtsin, päev päeva järel. Ta oli vana, isegi dragaeralase kohta – arvan, et peaaegu kolm tuhat aastat –, ja oli lubanud, et kui teda palkan, jätab ta õnnemängimise. Ta oli vaikne, nii viisakas, nagu dragaeralased inimeste vastu vähegi suudavad, ja väga kogenud sellistes asjades, millega tegelesin – maksuvälistes hasartmängudes, litsenseerimata lõbumajades, ebaseaduslike intressidega laenuandmistes, varastatud asjadega kaubitsemises… Ta paistis tõeliselt siirana, kui minult töökohta palus.
Neetud. Sa arvad, et pärast kõiki neid aastaid peaksid asja paremini teadma ja mitte dragaeralasi usaldama, kuid ma teen seda ikkagi.
Küsisin: „Mis juhtus?”
„Turvasime teda Temekiga. Kõndisime ühest poest mööda ja ta palus meil hetke oodata, läks akna juurde, nagu tahaks midagi vaadata, ja siis teleporteerus minema.”
„Keegi ei röövinud teda, eks?”
„Ma ei tea, kuidas saaks kedagi teleporteerida, kes ei taha, et temaga seda tehtaks. Kas sina tead?”
„Ei, arvan, et mitte. Üks hetk. Temek on võlur. Kas ta ei jälitanud teleporteerumist?”
„Jälitas,” vastas Kragar.
„Noh? Miks sa ei järgnenud talle?”
„Hmmm, Vlad, kumbki meist ei tahtnud järgneda talle sinna, kuhu ta läks.”
„Jah? Kuhu?”
„Ta teleporteerus otse Dzuri mäele.”
„Dzuri mäele,” kordasin üsna palju hiljem. „Noh, olgu ma draakonitoit. Kuidas ta teadis teleporteerumise koordinaate? Kuidas ta teadis, et teda ei tapa see mis-selle-naise-nimi-ongi? Kuidas…?”
„Tema nimi on Sethra Lavode, ja ma ei tea.”
„Me peame talle kellegi järele saatma.”
„See on võimatu, Vlad. Keegi ei nõustu sinna minema.”
„Miks mitte? Meil on raha.”
„Vlad, see on Dzuri mägi. Unusta see.”
„Mis selles Dzuri mäes nii erilist on?”
„Sethra Lavode,” sõnas Kragar.
„Hästi, mis on siis nii erilist selles…”
„Ta on vampiir, kujumuutja, tal on Suur Relv, ta on tõenäoliselt kõige ohtlikum elusolev võlur ja tal on kombeks tappa neid, kes talle lähenevad, kui ta just ei muuda neid norskadeks või jheregiteks.”
„On hullemaid asju kui jhereg olla, boss.”
„Jää vait, Loiosh.”
Küsisin: „Kui palju sellest on fakt ja kui palju lihtsalt kuulujutt?”
„Mis seal vahet on, kui kõik kuulujutte usuvad? Tean, et ma ei lähe selle paiga lähedussegi.”
Kehitasin õlgu. Võib-olla kui oleksin dragaeralane, siis oleksin mõistnud. Sõnasin: „Siis pean ise minema.”
„Kas tahad surma saada?”
„Ma ei taha, et Quion pääseks minema sellega – kui palju ta võttiski?”
„Rohkem kui kaks tuhat imperiaali.”
„Pagan. Ma pean ta kätte saama. Püüa Dzuri mäe kohta midagi kasulikku teada saada, eks?”
„Hmh? Oh, muidugi. Kui palju aastaid ma peaksin sinu arust sellega vaeva