mida mäletan, ja ma olin selle üle rõõmus.
Mu vanaisa sai asjaga hakkama, see tähendab minu hellitamisega, ja alles nüüd hakkan mõistma, et ta tegi palju rohkemgi. Pidin olema viiene või kuuene, kui taipasin, et mu isa ei kiitnud heaks kõiki asju, mida Noish-pa mulle näitas – näiteks panna puulehte vaid soovi abil tuules pisut kõrvale kalduma. Ja veel enam, väikesed võitlusmängud, mida mängisime, olid tegelikult mu esimeseks tutvumiseks Ida stiilis võitluskunstiga.
Mind hämmastas mu isa vastumeelsus, aga kuna olin kangekaelne väike tegelane, hakkasin seepeale veelgi rohkem Noish-pa juures käima. See võib olla kõigi tülide algpõhjus isa ja minu vahel, kuigi võib-olla ka mitte. Ehk ma olen lihtsalt oma ema moodi, ma ei tea.
Küsisin Noish-palt, kelle moodi ma olen, ja ta vastas alati vaid nii: „Sa oled iseenda moodi, Vladimir.”
Ma tean üht asja, mis pidi mu isale haiget tegema. Ühel päeval, kui olin umbes viiene, sain esimest korda peksa, neljalt või viielt lontruselt Mõõkvaala Kojast. Ma mäletan, et olin turul mingeid sisseoste tegemas ja nad ümbritsesid mind, hüüdes asju, mida ma meenutada ei suuda, ja tegid nalja mu saabaste üle, mis olid Ida stiilis. Nad andsid mulle mõned hoobid ja siis tabas üks mind kõhtu, küllalt tugevalt, et õhk mu kopsudest väljuks; siis nad lõid mind veel üks või kaks korda ja võtsid raha ära, mis oli mulle ostude tegemiseks antud. Nad olid umbes minu kasvu, mis minu arust tähendas, et nad olid hilises teismeeas, kuid neid oli mitu tükki, ja ma olin üsna läbiklopitud ning tundsin hirmu isale rääkimise ees.
Kui nad olid minuga lõpetanud, tõusin nuttes püsti ja jooksin terve tee Lõuna-Adrilankhasse, mu vanaisa majja. Ta pani mu haavadele rohtu, mis mu enesetunnet parandas, pakkus mulle teed (mis ma arvan, et oli brändiga tembitud), tõi mu koju ja rääkis mu isaga, nii et ma ei pidanud selgitama, kuhu raha läinud oli.
Alles aastaid hiljem hakkasin mõtlema, miks ma olin läinud terve pika tee Noish-pa juurde, selle asemel et minna koju, mis oli lähemal. Ja veel paljude aastate pärast hakkasin mõtlema, et kas see oli isa tundeid haavanud.
Umbes kakskümmend kaks tundi pärast seda, kui Kragar oli asju korraldama läinud, nõjatusin tagasi toolil, mis oli kummalise ehitusega, lubades kallutada, kõikuda ja muid asju teha. Mu jalad olid laual, üks pahkluu teise peal. Mu saabaste ninad näitasid teine teise toanurka ja auk nende vahel raamis Kragari kõhna nägu. Ta lõug on niisugune, mida inimene nimetaks nõrgaks, aga Kragari oma pole seda – see on vaid üks ta loomupärastest illusioonidest. Ta koosneb illusioonidest. Mõned neist loomulikud, teised, arvan, meelega tekitatud. Näiteks ta ei paista kunagi vihasena, sellistel puhkudel näib ta vaid vastikust tundvat.
Nägu, mida mu saapad raamisid, paistis vastikust tundvat.
Ta ütles: „Sul on õigus. Sa ei pea kedagi kaasa võtma. Miks peaks Draakoniisand vaesele süütule Jheregile haiget tegema vaid sellepärast, et ta on idalane? Või vaesele süütule idalasele vaid sellepärast, et ta on Jhereg? Vlad, jäta nüüd. Keegi peab sind kaitsma. Ja mina olen parim valik probleemide vältimiseks.”
Loiosh, kes oli sihitult õhus liuelnud, maandus mu paremale õlale ja ütles: „Lihtsalt ütle talle, et mina olen kohal, boss. Et ta enam ei muretseks.”
„Arvad nii? Aga kui ta ikkagi muretseb?”
„Siis hammustan tal nina peast.”
Ütlesin valjusti: „Kragar, ma võiksin kõik oma ihukaitsjad kaasa võtta ja neist poleks vähimatki kasu, kui Morrolan otsustaks mind tappa. Ja see on viisakusvisiit. Kui ma ilmun sinna kaitsega…”
„Sellepärast arvangi, et mina peaksin tulema. Ta ei märkagi, et olen seal.”
„Ei,” vastasin. „Ta lubas mul külla tulla. Ta ei öelnud midagi varju kaasavõtmise kohta. Kui ta sind märkab…”
„Ta mõistab, et see on Jheregite käitumisviis. Ta peab teadma midagi sellest, kuidas tegutseme.”
„Ma kordan: ei.”
„Aga…”
„See teema on lõpetatud, Kragar.”
Ta sulges silmad ja tõi kuuldavale ohke, mis rippus õhus nagu athyra paaritumishüüe. „Hästi. Sa tahad, et Narvane sind teleporteeriks, eks?”
„Jah. Kas ta sai koordinaadid?”
„Morrolan ütles, et üks ta inimestest saadab need otse selle isiku mõtteisse, kes sind teleporteerima peaks.”
Hämmeldusin. „Kuidas saab ta seda teha? Kuidas ta suudab panna inimesi, keda ta ei tunne, sellist psioonilisele sidemele sarnanevat infot vastu võtma?”
„Maagia,” ütles Kragar.
„Milline maagia, Kragar?”
Ta kehitas õlgu. „Kust mina tean?”
„Kõlab nagu nõiakunst, boss.”
„Mõtlesin just samamoodi, Loiosh.”
„Sa arvad, et tal võib nõid palgal olla?”
„Tuleta meelde, et ta veetis suure osa Vahevalitsuse ajast Idas?”
„Jah. See on tõsi.”
Painutasin sõrmi. „Igal juhul,” ütlesin, „tahan, et Narvane mind teleporteeriks. Tahan, et ta teeks seda homme, tund enne õiget aega.”
Kragar noogutas ja paistis tüdimust tundvat, mis tähendas, et ta oli õnnetu.
Pidin varsti ka Loioshit kurvastama.
Vaesekesed.
2. peatükk
Hakkasin välja panema asju, mida loitsu jaoks vajasin. Keskendusin ainult oma eesmärgile ja püüdsin mitte mõtelda, kui rumal oli otsida erineva väega esemeid, kui mul polnud aimugi, kuidas neid kasutada. Lasksin kätel kotist igasuguseid tööriistu välja võtta ja neid omatahtsi paigale seada. Ma ei teadnud, mida vajan, sest seda loitsu polnud kunagi varem lausutud; see isegi ei eksisteerinud – ainult et ma pidin sellega nüüd hakkama saama.
Saabusin järgmisel päeval kontorisse liiga vara. Ma oskan kannatlikult oodata, kui ma pean, kuid mulle ei meeldi see. Pidin minema Musta Lossi alles tundide pärast ja kontoris polnud midagi, millega oleksin tegeleda võinud. Logelesin veidi ringi, teeseldes millegi tegemist, siis ütlesin: „Põrgut,” ja kõndisin välja.
Oranžikaspunane taevas oli täna madalal, hallikas värv näitas, et võis sadama hakata, ja tuul oli mere poolt. Kõndisin või tegelikult jalutasin läbi oma piirkonna. Need paar kvartalit Adrilankhas olid minu omad ja ma mõtlesin sellele teatud rahuldustundega.
Astusin sisse Nielari, mu esimese bossi poodi, kes oli ka üks mu esimestest palgatutest.
Küsisin: „Mis uudist?”
Ta naeratas mulle sõbralikult ja ütles: „Äri nagu ikka, Vlad.”
Ma tõesti ei tea, kuidas Nielarisse suhtuda. Ma mõtlen, ta oleks võinud olla sellel kohal, kus olen mina, kui ta oleks soovinud veidi võidelda, kuid ta otsustas, et jääb parem tähtsusetuks ja terveks. Ma austan teda, arvan ma, kuid noh, ma austaksin teda rohkem, kui ta oleks otsustanud juhust kasutada. Mida põrgut. Kes neist dragaeralastest aru saab?
Küsisin: „Mida sa kuulnud oled?”
„Mille kohta?”
„No jäta nüüd.”
Kui ta oleks veel veidi lolli mänginud, oleksin seda uskuma jäänud, kuid ta ütles: „Ainult seda, et üks su täideviijaist sind alt vedas. Kes ta oli?”
„Pole tähtis, Nielar. Ja üsna varsti on see veel vähem tähtis.”
„Selge.”
„Kohtumiseni.”
Lahkusin Nielari poest ja suundusin Lõuna-Adrilankha idalaste geto poole.
Mu vasakul õlal istuv Loiosh ütles: „Jutud juba levivad, boss.”
„Ma tean. Pean midagi ette võtma.