laadi tempe te tegite?
Oi issand, terve elu oli üks suur temp. Mul just siin ühel päeval tuli meelde, et autosid ei olnud ja bussiliiklus polnud ka kuigi tihe. Käisime mingil sõbrannal külas 20 kilomeetri kaugusel Rõngus. Ma mäletan, et hakkasime sealt jala tulema Otepääle. Plärasime juttu omavahel, tegime suitsu. Et tempe… Ta vist Eesti Raadios töötas juba, kui me õunavargil käisime. Ta veel ütles, et püha jumal, kui vahele jääme, siis raadioreporter nüüd järsku õunavargil.
Neid esimesi tüdrukuid ka mäletate?
Ikka-ikka! Ikka mäletan.
Urmasel oli see vist…
Issand, nimeliselt ma enam ei mäleta!
Luule.
Vist oli jah, aga ma ütlen, et sellest on ikka nii palju aega möödas.
Mismoodi see lugu oli?
No tead, ta oli kas klassiõde või… Juhtus niimoodi. Noortel inimestel ikka juhtub. Siin ei pea midagi erilist olema. Aga seda Luulet ennast ma absoluutselt ei mäleta, ma tean, et lihtsalt oli üks selline.
Venelaste dokumentaalfilmis „Jahimehest jahitavaks“ väidab keegi Otepäält pärit Merike Kljukin, et tema oli Urmase elu suurim armastus. Tuleb tuttav ette?
Ei.
Armunud Urmast mäletate?
Ilmselt mitte. Ilmselt mitte. Ega me mingisugusest armastusest tol ajal ei rääkinud, noh, et tal oleks silme eest must. Vaevalt küll seda. Pigem oli see lihtsalt see, et noh, füüsilised rõõmud pigem taga, ma arvan. Ma kahtlustan.
Kes olid tol ajal temal sellised kangelased, iidolid või eeskujud, keda ta imetles?
Ma nagu ei mäleta, et oleks olnud mingeid erilisi iidoleid. Kirjanikest pidas ta väga lugu, vene kirjandusest eriti. Üpris noorena hakkas juba klassikalist muusikat kuulama. Hoidis ennast kõikide asjadega enam-vähem kursis, mis maailmas on toimunud ja mis toimub.
Aga popmuusika?
No tema võõrasisa ostis talle Jauza lintmaki. Ma mäletan, et ta oli algkoolipoiss, biitlite plaadid sai kuskilt, mingid singlid, neid siis käiasime siin vahepeal.
Kas Urmas kuidagi väljendas ka oma soovi saada kuulsaks?
Noh, niimoodi ta otse ei öelnud, et ma saan kuulsaks, aga eks see kõigis tema tegemistes väljendus. Tal oli ikka siht silme ees, et ta jõuab elus kuhugi välja. Mäletan, et kunagi algkooli ajal oli Valgas kõnevõistlus, mille ta muidugi võitis. Ja siis ta küsis enne võistluse algust, mis see esimene auhind on. Nii et jah, enesekindlusest tal puudu ei olnud.
Ma mäletan, kui ta „AK-sse“ sai, siis oli mingi konkursi moodi asi seal ja need teised konkursist osavõitjad kuidagi seal fuajees vist ootasid oma järjekorda ja siis Urmas soovitas neil astuma hakata, et see koht on niikuinii minu. Jajah.
Tema emast räägitakse, et oli Otepää linnapildist eristuv proua.
Jaa, proua Ellen oli väga uhke proua. Blond, tugev büst ja – kena naine oli! Neil kodus oli kord majas, Ellen pidas kodu väga korras, kõik oli puhas, kõik säras, kõik läikis. Tütar oli tal samasugune. Nii et ema nagu tegi, poega ta küll ei sundinud. Ma ei tea, kas Urmasel üldse mingit tööd kodus tegi, ma kahtlustan, et mitte eriti.
Teil oli siin ju ka aiamaa?
Meil kõigil olid siin aiamaad.
Urmast seal rohimas ei nähtud?
Ei-ei-ei, seda hirmugi ei olnud. Ta ei sallinud selliseid asju üldse. Noh, see oli muidugi hilisem jutt, siis polnud see veel teemaks, aga ta ütles, et kui tema kunagi ära sureb, siis temal hauda ei tule. Ta ei sallinud silmaotsaski, et keegi käiks, nagu see Eesti surnuaiakultuur on – kõigil, kel on kapsad või naerid, kõik käivad kõblastega ja harivad maad ju samamoodi seal surnuaias. Seda ta absoluutselt ei sallinud, ei kujutanud üldse ette, et selline asi võiks olla. Noh, nüüd ta siis tuhastati ja ei olegi tal siis hauda.
Ja teie ka ei tea, kus…
Absoluutselt mitte. Ma ei tea, kas ta üldse on maha maetud. Võib-olla on, võib-olla ei ole. See oli sõjasaladus, sellest ei tohtinud kellelegi rääkida. Vahest on see tuhk praegust veel alles.
Urmas ja võõrasisa Aksel.
FOTO Paul Ott
Oli ta laisk või põhimõtteliselt oma käsi mullaga ei määrinud?
Nii ja naa. Kui midagi füüsiliselt oli vaja teha, ega ta muidugi ei kippunud rabelema, aga näiteks elamine oli tal kogu aeg korras, ka siis, kui ta poissmehena üksi elas. Tema ei olnud selline, et käega lööks ja laseks minna asjadel. Ei-ei. Asjad pidid korras olema.
Kuidas Urmas poolõega läbi sai?
Väga hästi, minu arvates said nad väga toredasti läbi. Ega neil mingit sellist kiusamist või sellist asja polnud, võib-olla päris väikese lapsena, aga ei, nemad said väga hästi läbi. Karin oli selline rahulik ja ütleme nii, et Urmas oli emasse, sellisesse uhkesse blondiini, ning tütar oli isasse. Väga töökas ja hästi ilus tüdruk. Ja nüüd käib see tütar siis ema ees hoolitsemas, ema on siin vana ja vilets.
Urmase bioloogiline isa ei ole siin kunagi vist liikunud.
Minu teada ta kohe üldse pole liikunud. Peale selle, et ta selle lapse tegi, vist rohkem ei ole üldse mingit kontakti olnud. Urmas küll sai teada, kui tema isa ära suri, isa suri umbes samades eluaastates nagu temagi, kusagil enne 60ndat, tema läks südamega vist… Nii et ta teadis jah, põhimõttelisel, et selline inimene on, aga ta teda üles ei otsinud ja selles suhtes huvi ei tundnud.
Temast ei räägitud kunagi?
Ei, üldsegi mitte. Teda nagu polnud ja teda polnudki füüsiliselt olemas Urmase elus.
Aga Urmase suhted võõrasisaga?
No üpris normaalsed. Ega nad mingid erilised sõbrad ei olnud, aga hakkama nad said. Seal majas oli jäme ots ema käes, ega seal võõrasisa terrorit kui sellist ei olnud. Ema ikka oli see, kes otsustas maja ja pere asju.
Näitlemisest sai Urmasele ühel hetkel suur kirg?
Ja-jaa, see oli tema elus hüpe, kui ta sinna Otepää Rahvateatrisse sattus. Sa oled järsku publiku ees, sa oled sellises seltskonnas, pealavastaja isiklikult sind kutsub ja kiidab ja see oli jah tema arengus selline paras hüpe.
Käisite vaatamas ka teda laval?
Ja-jaa, ikka.
Kuidas ta tundus?
No eks see meile tundus tore. Oma poiss mängib seal. Noh, tol ajal ei osanud ju hinnata, mis on see rahvateatri tase või mis on see profitase. Eks ta muidugi natukene selline ülepaisutatud värk oli.
Säilitas ta sellest hoolimata mingi jalad-maas-hoiaku või on ju ka öeldud, et ta oli uhke ja ülbe?
Ta oligi uhke ja ülbe. So what? Mis siis? See oli lihtsalt osa tema isiksusest. Ma ütlen, et ega ta tagasihoidlikkusega ei hiilanud, aga tal oli ka midagi ette näidata.
Ja ta ei olnud ju halb ega kuri?
Ei, Urmas oli väga lahke. Koonerdamine tema puhul küll teema ei olnud. Ta ei olnud ka väiklane inimene, ta võis olla küll selline ennast täis ja mõnikord niimoodi öelda, et noh, mis mina sellest saan, aga see oli rohkem selline poos. Tegelikult ta ei olnud üldse halb inimene. Need inimesed, kellega ta läbi sai, Marju Länik näiteks, me töötasime kunagi kultuurimajas koos, kui Marju Länik läks Tallinnasse, siis seal Urmas teda