Kes tappis Urmas Oti?. Vahur Kersna

ta oli lihtrahva hulgast pärit. Ta oleks tahtnud ka võib-olla olla jah paruni võsukene.

      Aadliverd temas ei olnud. See tuli välja teenida.

      Täpselt nii, jah.

      Toomas Suuman

      Te elasite Otepääl Urmasega ühes majas.

      Seda küll, jah. Tollal kandis see nimetust Klementi tänav, see oli punane maja, kahekorruseline. Mis ta nimi praegu on?

      Munamäe.

      Ongi nii? Võib-olla tõesti. Ma olen tast mööda sõitnud, tsikliga vahel olen vaatamas käinud.

      Mis teile tollest kaugest ajast esimesena meenub?

      Ma mäletan üht pilti: trepikojas trepi peal seisis üks poiss ja öeldi, et see on Urmas. Mina pidin olema kolmene ja Ott neljane, ta oli must aasta vanem. Meie emad said vist omavahel päris hästi läbi. Meie elasime ülemisel korrusel, nemad elasid all. Neil oli televiisor, minu meelest üks esimesi Otepääl. Käisin vaatamas seda seal nende juures. Neil oli telekal veel selline paber ees, üks osa oli roheline, üks oli roosa, üks oli sinine. Mingi filterpaber oli, et siis oleks nagu värviline. See kõik oli hästi huvitav minu jaoks. No see oli rituaal, jah, telekat vaatama minna. Kindlasti. Antenn oli üleval katuse peal, see tuli pika toruna alumisele korrusele. Aksel oli kuldsete kätega meistrimees, seda sai siis kuidagimoodi toast vist liigutada, et pilti paremini püüda.

      Milliseid mänge te mängisite?

      Mängisime sõtsi, mis tähendas, et me mängisime sõda. Keegi ei tahtnud olla – võib-olla keegi tahtis, mina ei tahtnud – Saksa sõdur, ma tahtsin kindlasti olla Vene sõdur. Üleüldse mu suur unistus oli tol ajal saada Vene madruseks, et mul oleks müts, mille peal on viisnurk. Aga see selleks. Siis me mängisime trifaad, mida Põhja-Eesti tunneb uka-uka nime all. Ruumi oli palju, suur puuriit, jänesepuurid… Jah, need kaks mängu olid kindlalt. Neid ma mäletan. Ma tean ühte hetke, kui ta tuli pesuköögi juurest rõõmsalt… See hetk praegu tuli meelde! Hetk, kui ta ütles, et on olemas selline maa nagu Prantsusmaa. Ma vist ei uskunud, jooksin mööda õue ringi ja karjusin täiest kõrist: „Prantsusmaa!“ See kõlas nii kihvtilt – Prantsusmaa! Aga siis me olime ikka väiksed. Ma käisin lasteaias veel. Minu meelest tema lasteaias ei käinud. Aga ta käis mul vahel läbi linna vastas lasteaias.

      FOTO Paul Ott

      Kas või kuidas sõprus temaga teid mõjutas?

      Ma ei tea, kas ta muutis mu maailmapilti või ma arvan arvavat, et minu tolleaegse maailmapildi kujunemises oli Urmas Otil kahtlemata väga suur osa. Raamatutel kindlasti, mida ma juba kolmeaastaselt õppisin lugema. Aga Ott, jah, kindlalt. See oli läbi raamatute, mida me mõlemad olime lugenud. See oli ilmselt läbi televisiooni. Ta tundus vanem, kui tegelikult oli, enesekindlam, kui ta võib-olla oli.

      Milliseid raamatuid te lugesite?

      Ei oska öelda. Ma teadsin, et te kindlasti küsite seda. Ma tean pilti jälle, et me istusime tema juures kodus ja loeme „Pipi Pikksukka“, mis oli just ilmunud. Kui vana ma siis olin? Õrna aimugi ei ole. Kuulasime muusikat. Tal oli plaadimängija ja mingid singlid olid välja antud juba tõsiselt heast 60ndate keskpaiga rock’n’roll’ist. Seda kuulasime.

      Kas te mäletate, mis iseloomustas tema kodu, milline õhkkond?

      Seal oli väga tore olla. Ütlen veelkord: minu ema ja Ellen said väga hästi omavahel läbi, olin nende juures üsna sagedane külaline. Ellen tegi väga häid pannkooke, ma sõin need kõik ära. Keegi ei pahandanud mu peale, ainult ema pahandas: „Kuidas sa nii teed?” Usutavasti pidi olema tore nendega koos olla. Muidu ma poleks seal nii palju aega veetnud.

      Neil oli mingeid ajakirju, mida minul ei olnud, ma mäletan. Vaatasime neid, mõtlesime, et me teeme kunagi endale sellise laeva, millega me kuhugi sõidame. Kuhu? Ma ei tea. See oli unistuste laev. Vaat, selline tuba on laevas ja selline tuba. Seda pilti ma mäletan. Milline tuba peab olema laevas, millega me sõidame kuhugi ära. Kuhu? Ei tea.

      Te ütlesite, et teie maailmapilti mõjutas ta kõvasti.

      Ma arvan küll, jah. Ma võin seda kõike analüüsida tagantjärele. Tagantjärele analüüsimised on aga ohtlik mäng. Nii nägu mälestustega tegelemine on alati ohtlik mäng. Mälestustest kipuvad saama mälestuste mälestused ja me kipume mäletama, mida me tahame mäletada nii, nagu meile meeldib mäletada. Ja mis on seal siis see päris? Ma oleksin üsna ettevaatlik. Aga seda ma oskan küll öelda, jah, mismoodi minu maailmapilti ta mõjutas. Ta oli julgem, tahtis olla julge ja julges oma julgeolemist teismelisena ka väljendada.

      Peeter Saarep, Peetri õde Alli, Toomas Suuman, Urmas Ott.

      Mismoodi?

      No ma ei mõtle nüüd mitte seda julgust, et lähen pimedas läbi surnuaia või hakkan pätile vastu, see on ju primitiivne. Ma võin arvata, et mingi mäss inimese sisemise kolkluse ja provintsiaalsuse vastu oli temas a priori olemas. Kust ta selle võttis, ma ei tea. Mulle täitsa meeldiks mõelda, et ma olen seda temalt õppinud ja hiljem suutnud endas ka ise kasvatada ja kanda tänase päevani. Provintsi ja kolkluse vastu, mis inimese sees, selle vastu mässas ta küll. Mismoodi see väljendus? Kõiges. Riietuses, juustes, žestides, kõneviisis. Julguses ja tahtmises paista silma.

      Aa, üks asi tuli meelde. See on pilt, taaskord pilt. Me olime väikesed, ei käinud koolis veel kumbki. Ott oli kusagilt saanud – tol ajal oli see suur haruldus – krepp-paberit, kollast ja roosat. See oli tema mõte: me lõikasime krepp-paberist endale välja püksid niiviisi, kaks poolt ja särgid samuti, kaks poolt. Panime nad nööpnõeltega kokku, panime selga, läksime linna peale. Kodus saime pahandada. Sellest tuli üsna suur pahandus. Mul oli ema õppealajuhataja Otepää Keskkoolis, mul ei olnud pahandusest pääsu. Aga see võis siiski olla üks kaunis hetk. Ütleme, et see oli teatraalne hetk. Me tegime teatrit, ilma et me oleksime teadnud. Me tegime happening’i, me läksime poodi, kõik tundsid meid, teadsid, kes me oleme. Jutt läks kohe lahti linna peal. Mul on selle hetke üle hea meel ka praegu.

      No see oli ilmselge protest kolkluse vastu…

      Protest muidugi, aga ka hoiak. Mingit pidi oli see ilmselt meile mõlemale omane, aga tema oli eestvedaja. Mulle meeldis teda kuulata.

      Jah, kommunistlikesse organisatsioonidesse olen ma astunud. Esimesena astusin mina meie klassis – võin rinna lahti rebida, tulistage, kes tahab – komsomoli. 14aastaselt. Esimesena tõstsin ma käe, ma mäletan hästi seda alternatiivi – oli kaks halba võimalust. Kas astuda komsomoli või järgmisel päeval teha tohutult suur matemaatika semestri kontrolltöö. Kuna nendel, kes astusid komsomoli, tuli õppida ordeneid, lükkus töö edasi. (…)