ta oli naist eile vältinud. Too oli tahtnud teda moeetendusele vedada. Tõelised mehed ei käi moeetendustel. Dylan oli vihjanud, et tuleb ehk sinna, ainult selleks, et vältida tusatsemist ja tülisid, aga ta polnud naisele kunagi lubanud, et on seal tema saatjaks. Ilmselt oli ta lihtsalt edasi lükanud vältimatut.
Kui ta oli jõudnud koju spordibaarist, mille osaline omanik ta oli, leidis ta eest hullumeelselt vilkuva automaatvastaja. Kõik teated olid Heatherilt, iga järgnev üha kriiskavam kui eelmine.
Heather hakkas muutuma juba tõeliseks peavaluks. Täpselt ettemääratud ajal. Miks käitusid Heatheri-sugused tüdrukud alati nagu, noh, nagu Heather? Omandihimuliselt, tähelepanu vajavalt, etteaimatavalt.
Etteaimatavalt.
Nii käitus tema Katie, lilleneiu silmis. Dylan ei teadnud, kas teda peaks häirima või rõõmustama see, et naine teda niimoodi läbi nägi.
Kuidas oli ta ikkagi teadnud kirjutada sellele kaardile Heatheri nimi?
See väike ninakas tüdruk oli selgeltnägija. Neetult nutikas ja naeruväärselt läbinähtav. Dylan arvas, et naine hakkab minestama, kui ta tahtis tema ees jakki seljast võtta. Katie oli veidi naiivne ja see mõjus värskendavalt, äratas huvi. Muidu kidakeelne ja vastumeelne avaldama ükskõik missugust vähegi isiklikku teavet, oli Katie kord maininud, et ta on lahutatud. Kellegi sellise kohta, kellele oli otsaette kirjutatud „igavesti ja alati”, oli see naljakas.
Asjaolu, et mees oli nii etteaimatav kellelegi, kes polnud päris sellest maailmast, isegi vaatamata oma lahutusele, pani Dylani muretsema.
Ta valis oma teadetest kõige heatahtlikuma ning helistas Tarale.
„Hei, õeke,” lausus ta, kui naine telefonile vastas. „Kuidas sul läheb?” Ta kuulis oma neljateist kuu vanust õepoega taustal ulgumas.
Tara, kes ei armastanud tühjast-tähjast rääkida, lausus: „Helista isale, jumal küll. Mis sul viga on?”
Dylani õde oli temast seitse aastat vanem. Ta oli juba ammu leppinud sellega, et tema õde ei näe temas ealeski esmaklassilist sportlast ega Hillsboro kõige edukamat ettevõtjat. Tara nägi kõigest oma väikevenda, keda pidi jõuga õigele teele sundima. Sellele teele, mida Tara ise õigeks pidas.
„Ja taeva pärast, Dylan, kes on see naine, kellega koos on sind pildistatud? Uus tase, isegi sinu jaoks. Hillsboro mudamaadlusmiss? Fuhh.”
„Ta ei ole Hillsboro mudamaadlusmiss!” protesteeris mees. Ainult tema õde peaks Heatheri-sugust tüdrukuks uueks tasemeks. Kutid Jobukaku pubist teaksid tõde. Heather oli kuum.
„Dylan, helista isale. Ja leia endale korralik tüdruk. Oh, vahet pole. Ma ei usu, et leiaksid viisaka tüdruku, kes oleks valmis sinuga välja tulema. Ausõna, sa oled liiga vana, olemaks oma hormoonide vang, ja liiga noor keskea kriisiks. Ema on haige. Ta ei parane enam ja sina ei muuda seda mootorrattaga ringi kihutades ja iga Hillsboro bimboga kurameerides. Ja nii edasi.”
„Ma ei üritagi midagi muuta,” lausus Dylan jaheda nördimusega.
Tara tegi umbuskliku häälitsuse.
Ära küsi temalt, käskis mees end, aga ta küsis siiski, nagu möödaminnes, justkui ei läheks see talle üldse korda. „Mida sa korralikkuse all silmas pead?”
„Terviklik. Armas. Tark . Ma pean minema. Jake neelas just alla Aafrika kannikese õie. Mis sa arvad, kas see on mürgine?”
Ma usun, et see on tühiasi võrreldes sinu keelega. Mees sõnastas oma mõtte ümber. „Nägemist, õeke.”
„Ainult keegi, kes armastab sind sama palju kui mina, ütleks sulle tõtt.”
„Aitäh,” sõnas mees kuivalt.
Küll vastumeelselt, aga toru hargile pannes hindas Dylan siiski naise ausust. Liiga paljud inimesed lömitasid tema ees, aga tema õde ei kuulunud õnneks nende hulka.
Nagu ka Katie Pritchard, kes oli, nüüd kui mees sellele järele mõtles, ainus naine, keda ta tundis, kes mahuks Tara viisaka tüdruku määratluse alla.
Dylan oli tellinud temalt meeletult palju lilli, enne kui keegi ütles talle, et naine saadab õite abil salajasi sõnumeid. Aga siiamaani polnud keegi vastuvõtjatest lausunud salasõnumite kohta ainsatki sõna.
Hoolimata salasõnumite puudumisest meeldis mehele ikkagi tema väiksesse poodi minna. See oli kui oaas keset linna. Perverssel kombel meeldis mehele, et samal ajal, kui Katie suutis vaevu hoida end tagasi väljendamast hukkamõistu, oleks ta ikkagi peaaegu minestanud, kui mees ähvardas teha midagi täiesti tavalist, nagu võtta endal jakk seljast.
Dylanile meeldis naise närvidega mängida. Talle meeldis vastasseis temaga. Olgu, viimase aasta jooksul oli ta mänginud asjaoluga, et enamik naisi pidas teda vastupandamatuks, aga mitte ligilähedalegi sellele tasemele, milles ta oli Katiet veennud. Ta oli võtnud nõuks minna poodi siis, kui tal on igav, ja saata oma õele lilli. Teisteks lillekimpude vastuvõtjateks olid tema avalike suhete nõunik Sarah ja õde Janet. Viimane oli nunn, kes juhtis poiste ja tüdrukute klubi. Mõnikord tellis Dylan lilli lihtsalt sellepärast, et näha Katie huuli hukkamõistust tõmblemas, kui mees palus kirjutada kaardile „Armastusega Dylanilt”. Isegi lilled vastuvõtulaual olid saabunud kaardiga Margotile, mille mees oli kiiresti minema visanud.
Ja loomulikult läks ta kord nädalas poodi ning Katie lubas ta jahedasse tagaruumi, et valida välja oma bukett sealsete ämbritäite õite seast. Naine ei tunnistanud seda kunagi, aga Dylan teadis, et kedagi teist ta sinna tagaruumi ei luba. Mees ei rääkinud talle selle kimbu kohta kunagi sõnagi, ka seda mitte, kellele see oli mõeldud. Ja Katie ei küsinud ka, ilmselt eeldas ta mehest halvimat.
Katie pidas teda etteaimatavaks. Katie, kes nägi välja, nagu pretendeeriks ta aasta raamatukogu tädi tiitlile.
Iga kord, kui ta Dylanit nägi, pani ta ette prillid, mis muutsid tema välimuse karmiks ja hirmuäratavaks. Ja need kleidid! See, et ta oli lillemüüja, ei tähendanud, et tema jaoks kehtis mingi kindel reegel, et ta pidi alati kandma lillelisi kleite, selliseid, millel olid pitskraed ja mis olid tagant kinni seotud. Tal oli seal all kehakumerusi, aga miskipärast oli ta otsustanud olla ilmetu. Ta kandis madalaid musti kingi, nagu oleks ta oma pikkust häbenenud, aga mees pidas seda hämmastavaks. Kas ta siis ei teadnud, et modellid olid pikad ja saledad nagu tema? Olgu, enamikul neist olid natuke suuremad rinnad, aga tema omad nägid vähemalt ehtsad välja.
See kõik andis kokku ühe ja sama tulemuse. Korralik.
Dylan muigas kurjalt, juureldes selle üle, mida Katie tunneks, kui teaks, et mees oli salaja uurinud tema rindu ja tunnistanud need ehtsateks?
Ilmselt viskaks ta lillevaasi otse mehe pea suunas.
Mõte preili Rahulikust, Ükskõiksest ja Tasakaalukast nii ärritatuna, et ta hakkaks midagi loopima, pani Dylani tundma kummalist kerget külmavärinat. Väljakutse? Ta oli alati olnud mees, kellel on raske öelda ära väljakutsetest.
Tema õde ütles, et korralik tüdruk ei tuleks temaga välja. Sellele on tunduvalt lihtsam keskenduda kui kõigile teistele asjadele, mida Tara oli öelnud oma isale. Pealegi, kui mõni korralik tüdruk tuleks temaga välja, siis tähendaks see, et Tara eksib ka kõige muu osas.
Miks mitte Katie? Mees oli alati tema vastu mingil määral huvi tundnud, hoolimata sellest, ta polnud silmatorkav iludus. Ta oli armas oma tagasihoidlikkuses. Dylan taipas, et talle meeldivad naise juuksed: helepruunid, läikivad, salgukesed hobusesabast välja kukkumas. Ikkagi võiks ta rohkem naeratada, end veidi meikida, et tõmmata tähelepanu nendele hämmastavatele pähklikarva silmadele, aga ei, naine oli otsustanud muuta end igavaks.
Aga ta mahtus Dylani õe korraliku tüdruku definitsiooni alla. Ta oli terviklik. Ja tark? Mees oli valmis kihla vedama, et Katie teadis, kes on hetkel Hillsboro linnapea ja Kanada peaminister. Ta teadis, kuidas arvestada tšekiraamatu bilanssi, kust saaks kõige soodsamalt WC-paberit – aga ilmselt muutuks ta upsakaks, kui tema juures tualettpaberist rääkida – ja vähemalt kolme Steinbecki romaani nime.
Sama kindlalt oleks ta nõus kihla vedama selle peale, et Katie ei eristaks korvpallitähte