Täiuslik suhe. Cara Colter

mida temalt keegi oodatagi ei oska. Inimeste üllatamine. See oli teinud temast suurepärase sportlase ning nüüd oivalise ärimehe. Ta elas alati ohu piiril.

      Mehe telefon helises. Liini teises otsas oli tema sekretär.

      „Heather on ooteliinil.”

      „Mind pole siin.”

      Ta räägib Heatheriga siis, kui viimane on lilled kätte saanud. See rahustab ta piisavalt maha, et olla mõistlik. Eile õhtul oli televiisoris hokimäng. Mitte ükski terve mõistusega inimene poleks oodanud, et Dylan läheks hoki vaatamise asemel moeetendusele. Hooaja lõpp hakkas juba lähenema!

      Heather oli lubanud talle aluspesu väel tüdrukuid, aga ausalt öeldes ei läinud see mehele korda. Tema oma mäng hakkas teda ära tüütama.

      Tegelikult ei hoolinud ta sellest, kas näeb veel kunagi mõnd naist aluspesus uhkelt ringi kõndimas. Mõnd pluusi, mille alt välgub naba või kitsaid teksapükse. Talle ei läheks korda, kui ta ei näeks enam kunagi ühtegi keharõngast, ühtki igavat blondi juuksepahmakat ega kahtlaselt täispuhutud rinnapartiid.

      Ta tundis end mehena, kes püüab hoolida asjadest, millest jõukas ja edukas endisest sporditähest ärimees peaks hoolima, aga kummalisel kombel oli tema õel õigus. Ta ei ületanud enam mingeid raskusi. Ta polnud enam südamega asja juures. Ta vajas midagi teistsugust. Ta tahtis vahelduseks üllatuda, selle asemel et ise alati teisi üllatada.

      Dylan mõtles uuesti temale, Katiele, nendele hiigelsuurtele pähklikarva silmadele, intelligentsetele ja ettevaatlikele nende prillide taga.

      Hetkeimpulsi ajel haaras ta telefonitoru, lappas läbi telefonimärkmiku ning valis naise numbri.

      „Lilleneiu.”

      „Hei, Katie, mu leedi, Dylan siinpool.”

      Vaikus.

      Siis kõlas eriti viisakalt: „Jah?”

      „Kas sa…” Mida ta küll tegi? Kas ta oli naise peaaegu õhtusöögile kutsunud? Lillemüüja Katie? Dylan tundis kõhklust, mis polnud talle omane.

      „Jah?”

      „Kas nimetaksid mulle kolm Steinbecki romaani? Ma täidan küsimustikku. Võin auhinna võita. Tasuta kohv minu lemmikkohvikus tervelt aastaks.” Mees valetas tõelise kergusega, veel üks anne, mille Katie kogu südamest hukka mõistaks.

      „Sa ei tea kolme Steinbecki romaani nime?” küsis naine, vaoshoitud hääles kerge kaastundenoot.

      „Tead küll. Loll sportlane.”

      „Aa.” Ta ütles seda nii, nagu teaks seda tõesti ja nagu oleks ta täielikult unustanud – või ei pidanud seda oluliseks – , et mees juhib mitme miljoni dollarilist äri. „Missuguseid sa tahaksid? Kõige tuntumaid? Kõige varajasemaid? Viimaseid?

      „Ükskõik missugused kolm.”

      „Hmm. „Hommiku pool Eedenit”, „Vihakobarad”, „Hiirtest ja inimestest”. Kuigi isiklikult peaksin ütlema, et minu arvates on tema parim teos „Krüsanteem”.”

      Mees naeris. „Arvata võiski. See räägib lilledest, eks?”

      „Õnnetust abielust.”

      „Kas abielu võib ka õnnelik olla?” küsis mees kerglasel hääletoonil. Tegelikult olid tema vanemad nautinud erakordset liitu – kuni äkitselt jõudis pärale „halvem pool” võrrandist nii-heas-kui-halvas ja Dylani isa muutus meheks, keda ta enam ei tundnud.

      Naine vaikis ja mees taipas, et oli tabanud üht närvi liiga lähedalt. Meeldetuletus sellest, miks ta ei võiks Katiet ealeski välja kutsuda. Naine oli tundlik ja armas, aga tema mitte.