Samantha, soovides meeleheitlikult teemat vahetada.
„Ta suudab vaevu tänusõnu kirja panna,” kostsin ma, lapates uuesti 132. leheküljele.
„Ma pole end kunagi tüsedate naiste austajaks pidanud,” lugesin ma. „Aga C-ga kohtudes armusin ma tema nutikusse, naeru ja särasilmadesse. Tema keha, leidsin ma, oli midagi sellist, millega võisin elama õppida.”
„MA LÖÖN TA MAHA!”
„Löö siis ja jää juba ometi vait,” pomises Gabby, lükates oma ninal üles pakse prille.
Betsy oli taas püsti tõusnud ja mu käed hakkasid värisema, nii et järsku olid kõik M&M-id põrandal laiali, krudisedes mu tooli rataste all.
„Ma pean minema,” teatasin Samanthale ja panin toru hargile.
„Minuga on kõik korras,” ütlesin ma Betsyle. Ta vaatas mind murelikult ja tõmbus siis tagasi.
Pidin kolm korda valima, enne kui Bruce’i numbri õigeks sain, ning kui ta häälteade informeeris mind rahulikult sellest, et ta pole saadaval, kaotasin enesevalitsuse, lõpetasin kõne ja helistasin Samanthale tagasi.
„Kah mul voodis hea,” pilkasin ma. „Ma pean ta toimetajale helistama. See on valereklaam. Kas nad üldse kontrollisid ta soovitajaid? Mulle pole keegi helistanud.”
„Sa oled vihane,” arvas Samantha. Pärast joogaõpetajaga käima hakkamist oli ta väga filosoofiliseks muutunud.
„Tüsedate austaja?” ütlesin ma. Tundsin, kuidas pisarad silmis kipitasid. „Kuidas ta võis mulle midagi sellist teha?”
„Kas sa lugesid kogu artikli läbi?”
„Ainult algusest veidi.”
„Võib-olla on parem, kui sa edasi ei loe.”
„See läheb veel hullemaks?”
Samantha ohkas. „Kas sa tõesti tahad teada?”
„Ei. Jah. Ei.” Ma ootasin. Samantha samuti. „Jah. Räägi mulle.”
Samantha ohkas uuesti. „Ta nimetab sind... lewinskylikuks.”
„Viidates mu kehale või suhuvõtmistele?” Üritasin naerda, kuid see kõlas summutatud nuuksena.
„Ja ta jätkab su... las ma otsin selle üles. Su „lopsakuse” teemal.”
„Oh issand.”
„Ta ütleb, et olid mahlakas,” ütles Samantha innukamalt. „Ja kurvikas. See pole ju paha, mis?”
„Jumal küll, ja ta ei öelnud meie käimise ajal selle kohta midagi...”
„Sa jätsid ta maha. Ta on sinu peale vihane,” kostis Samantha.
„Ma ei jätnud teda maha!” hüüdsin ma. „Me võtsime lihtsalt aja maha! Ja ta oli nõus, et see on hea mõte!”
„Noh, mida muud ta oleks saanud teha?” küsis Samantha. „Sina ütled, et sinu arvates te peaksite aja maha võtma, ning tal ei jää muud üle kui nõustuda ja minema kõndida, et säilitada oma viimased väärikuseriismed, või siis anuda sind, et sa teda ei jätaks, ja olla seejuures haletsusväärne. Ta otsustas väärikuse säilitamise kasuks.”
Libistasin sõrmedega läbi oma lõuani ulatuvate pruunide juuste ning üritasin kahjusid hinnata. Kes seda artiklit veel on näinud? Kes veel teavad, et C. olen mina? On ta seda artiklit oma sõpradele näidanud? Kas mu õde on seda näinud? Ja jumal hoidku, mu ema?
„Ma pean minema,” teatasin Samanthale uuesti. Panin oma kõrvaklapid lauale ja tõusin püsti, silmitsedes Philadelphia Examineri uudistetoimetust – kümned keskealised, enamasti valged inimesed, kes trükkisid midagi oma arvutite taga või siis olid kogunenud CNN uudistekanalit vaatama.
„Kas keegi teab, kuidas selles osariigis relva hankida?” küsisin ma kogu ruumilt.
„Me töötame uue numbriga,” ütles Larry, kohalike uudiste toimetaja – väikest kasvu segaduses ilmega habemik, kes kõike tõsiselt võttis. „Aga ma arvan, et seadused on üsna paindlikud.”
„Kahenädalane ooteaeg,” hüüdis üks spordiajakirjanikest.
„See on siis, kui oled alla kahekümne viie aastane,” lisas abipeatoimetaja.
„Sa pead silmas auto rentimist,” selgitas spordiajakirjanik põlglikult.
„Me räägime sellest hiljem, Cannie,” sõnas Larry. „On sul sellega kiire?”
„Üsna.” Ma istusin ja tõusin siis uuesti püsti. „Pennsylvanias kehtib ju surmanuhtlus, eks?”
„Me töötame uue numbriga,” ütles Larry tõsiselt.
„Ah, vahet pole,” laususin mina, istusin oma toolile ja helistasin uuesti Samanthale. „Tead mis? Ma ei tapa teda. Surm ongi tema jaoks liiga hea.”
„Kuidas soovid,” kostis Samantha truult.
„Tule minuga täna õhtul kaasa! Võtame ta parklas pihtide vahele.”
„Ja edasi?”
„Küll ma välja nuputan,” vastasin.
Kohtusin Bruce Gubermaniga peol, mis oli nagu stseen kellegi teise elust. Ma polnud kunagi varem kohanud ühelgi üritustel meest, kes oleks olnud minust nii sisse võetud, et oleks mind kohe kohtama kutsunud. Mu tavapärane tegutsemisviis on meeste vastupanu hajutamine oma nutikuse, sarmi ning tavaliselt ka kodus valmistatud õhtusöögiga, mille peaosas särab küüslaugu ja rosmariiniga koššerkana. Bruce’iga oli lihtne.
Olin elutoa nurgas, kust avanes hea vaade tervele ruumile, lisaks oli sealt lihtne ligipääs kuumale artišokikastmele. Üritasin anda oma parima, et parodeerida oma ema elukaaslast Tanyat, kes oli üritanud lahases käega süüa Alaska kuningkrabi. Nii et esimene kord, kui Bruce’i nägin, surusin ma, suu pärani, üht kätt vastu oma rinda, nagu oleks see lahases, kael eriti groteskse nurga all õieli aetud, samal ajal kui kujutletavast krabisõrast liha välja imesin. Hakkasin parajasti jõudma kohani, kus ta kogemata krabi jala oma paremasse ninasõõrmesse torkas, ja mul oli vist ka veidi artišokikastet põsel, kui Bruce minu juurde tuli. Ta oli pikk ja päevitunud, kitsehabeme, tumeblondi patsi ja helepruunide silmadega.
„Hm, vabandust,” küsis ta, „kas sinuga on kõik korras?”
Kergitasin kulme. „Jah.”
„Sa nägid välja veidi...” Ta hääl, mis oli kena, ehkki veidi kõrge, vajus ära.
„Imelik?”
„Ma nägin kunagi pealt, kui üks inimene südamerabanduse sai,” ütles ta mulle. „See algas just nii.”
Selleks ajaks oli mu sõbranna Brianna end kogunud. Ta pühkis silmi ja haaras mehel käest. „Bruce, see on Cannie,” tutvustas ta. „Cannie tegi lihtsalt kedagi järele.”
„Oh,” sõnas Bruce ja jäi seisma, tundes end ilmselgelt tolana.
„Ära muretse,” kostsin ma. „Hea, et sa mind takistasid. Ma olin õel.”
„Oh,” ütles Bruce jälle.
Jätkasin rääkimist. „Näed, ma üritan kenam olla. See on mu uue aasta lubadus.”
„Praegu on veebruar,” märkis ta.
„Ma ei saa algul vedama.”
„Noh,” lausus mees, „vähemalt sa üritad.” Ta naeratas mulle ja kõndis minema.
Veetsin ülejäänud peo, õngitsedes Bruce’i kohta rohkem infot. Ta oli tulnud koos ühe mehega, keda Brianna magistrantuurist tundis. Hea oli see, et tegemist oli magistrandiga, mis tähendas, et ta oli üsna tark, ja ta oli juut nagu minagi. Ta oli kahekümne seitsme aastane. Seegi sobis. „Ja ta on naljakas,” ütles Brianna enne, kui