kõrvalt, ning need lapsed olid siis vilistlaste ajakirjas, kõikidel seljas musta ja oranži värvi riided, väikestel varaküpsetel rindadel kiri „2012. aasta lend!”.
Surusin oma näo kõvasti vastu patja ja soovisin taas plikatirts olla. Lebada oma lapsepõlvekodu voodis pruuni ja punase India-pärase mustriga teki all, lugeda raamatut, ehkki oleksin pidanud juba magama, kuulda ust avanemas ja oma isa tuppa kõndimas, tajuda teda oma voodi ees seismas ning uhkust ja armastust tundmas, nagu oleksid need midagi käegakatsutavat, umbes nagu soe vesi. Tahtsin, et ta paneks oma käe mu pea peale nagu toona ja kuulda ta naerust häält ütlemas: „Ikka veel loed, Cannie?” Tahtsin olla väike ja armastatud. Ja sale. Just seda ma tahtsingi.
Pöörasin end, kobasin öökapipealset ning haarasin sealt pastaka ja paberi. Võta kaalust alla, kirjutasin ma sinna. Leia endale uus kallim, lisasin sellele. Müü maha stsenaarium. Osta suur maja koos tarastatud aiaga. Leia emale vastuvõetavam tüdruksõber. Kusagil „stiilse soengu” ja „Bruce’i kahetsema panemise” vahel jäin ma lõpuks magama.
Voodis hea. Haa! Oli tal vast jultumust kirjutada alla veerule, mis rääkis seksioskustest, arvestades seda, kui väheste naistega ta oli koos olnud ja kui vähe ta enne minuga kohtumist oli teadnud.
Mina olin enne Bruce’iga käima hakkamist maganud nelja mehega – kolm neist olid mu pikaaegsed kallimad ja üks ülikooli alguse aegne viga, peale selle olin ma veel niisama hullanud kuue mehega. Võisin ju olla suur tüdruk, kuid olin kolmeteistkümnendast eluaastast saati lugenud Cosmopolitani ja teadsin, kuidas ühe või teise asja puhul toimida. Vähemalt polnud ma kunagi kaebusi kuulnud.
Seega olin ma kogenud. Ja Bruce... ei olnud seda. Ta oli keskkoolis paar korda rängalt korvi saanud, sest tal oli siis väga halvas seisukorras nahk ning ta ei teadnud veel, et kanepi ja juuksepatsi abil võib ta teatud tüdrukuid ligi meelitada.
Kui ta tol õhtul oma magamiskoti ja ruudulise särgiga mu ukse taha oli tulnud, polnud ta küll süütu, ent ei olnud ka kunagi tõelises suhtes olnud ega kedagi armastanud. Niisiis otsis ta oma veetlevat leedit ja mina, ehkki mul poleks midagi olnud härra Õige leidmise vastu, otsisin enamasti... noh, ütleme nii, et tähelepanu. Tegelikult küll seksi.
Alustasime diivanil, istudes kõrvuti. Sirutasin oma käe tema käe järele. See oli jääkülm ja niiske. Ja kui ma oma käe ümber ta õla panin ning teda oma reiega riivasin, tundsin, kuidas ta väriseb. See liigutas mind. Tahtsin olla ta vastu õrn ja hell. Võtsin ta mõlemad käed oma pihku ja tõmbasin ta diivanilt püsti. „Lähme magama,” laususin ma.
Kõndisime käest kinni hoides mu magamistuppa ja ta heitis lahtikäivale madratsile pikali, silmad pimeduses helkimas, meenutades veidi hambaarstitoolil istuvat patsienti. Toetusin küünarnukile ja lasin oma juustel õrnalt ta põsele langeda. Kui teda kaelale suudlesin, ahmis ta õhku, nagu oleksin teda kõrvetanud, ja kui ma oma käe ta särgi alla lükkasin, silitades hellalt ta rinnakarvu, õhkas ta maailma kõige õrnemal häälel: „Oh, Cannie!”
Kuid tema suudlused olid jubedad ja ilased, jäiga keele ja huultega, mis jättis mulje, nagu oleksid need minu suuga kohtudes kuidagi kahanenud, nii et mul jäi valida vaid ta hammaste ja vuntside vahel. Ta käed olid kanged ja kohmakad. „Leba vaikselt,” sosistasin ma.
„Anna andeks,” sosistas ta mulle õnnetult. „Ma teen kõike valesti, eks?”
„Tsst,” ütlesin ma, huuled taas ta õrnal kaelal, seal, kus habe lõppes. Libistasin ühe käe mööda ta rinda allapoole, riivates kergelt ta kubet. Ei midagi. Surusin oma rinnad vastu teda, suudlesin ta laupa, silmalauge, ninaotsa ja üritasin uuesti. Endiselt ei midagi. Väga huvitav. Otsustasin talle näidata üht trikki, õpetada teda, kuidas mind õnnelikuks teha, olenemata sellest, kas tal läheb kõvaks või mitte. See mõjus mulle väga, näha üle 1,80 meetri pikkust patsiga meest näoga, nagu võiksin ma ta elektrilöögiga surmata, selle asemel et... Põimisin oma jalad ümber ta reie, võtsin ta käe ja libistasin selle oma püksikutesse. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas, tajudes, kui märg ma olen. Panin ta sõrmed sinna, kus neid tunda soovisin, surusin ta käele ja juhendasin, mida teha, siis liigutasin end tema vastas, lubasin tal tunda mu higistamist, hingeldamist ja oigamist, kui orgasmi sain. Ja ma surusin oma näo uuesti vastu ta kaela, liigutades ta kõrva juures oma huuli. „Aitäh,” sosistasin ma. Tundsin soolast maitset. Oli see higi? Või ehk pisarad? Oli pime ja ma ei hakanud lähemalt uurima.
Jäime nii magama: mina T-särgis ja aluspükstes, emmates teda; tema pooleldi lahtinööbitud särgis, aluspesus, dressipükstes ja sokkides. Ja kui valgus läbi mu akna piilus ning me oma silmad avasime ja teineteisele otsa vaatasime, oli tunne, nagu oleksime teineteist tundnud kauem kui see üks öö. Nagu poleks me teineteisele kunagi võõrad olnud. „Tere hommikust,” sosistasin ma.
„Sa oled ilus,” ütles tema.
Leidsin, et võin selle kuulmisega ära harjuda. Bruce aga leidis, et on armunud. Veetsime järgmised kolm aastat koos ja saime teineteise kohta uusi asju teada. Lõpuks rääkis ta mulle kogu loo oma piiratud kogemustest, sellest, kuidas ta oli alati olnud kas väga purjus või pilves ning häbelik, kuidas talle esimestel ülikooliaastatel korvi anti ja ta oli otsustanud siis lihtsalt kannatlik olla. „Ma teadsin, et ühel päeval kohtun ma õige tüdrukuga,” lausus ta mulle naeratades ja tõmbas mind endale lähemale. Me panime selle toimima – asjad, mis meeldisid talle, mis meeldisid mulle ja mis meeldisid meile mõlemale. Mõned neist olid lihtsad. Mõned aga oleksid tundunud piisavalt pöörased, et panna isegi Moxie regulaarselt ilmuvate uute „särisevate seksisaladuste” lugejaid kulme kergitama.
Ent asi, mis mulle pinda käis, mis mind näris, samal ajal kui ma higise ja tekiila joomisest kuiva suuga vähkresin, oli veeru pealkiri. „Voodis hea”. See oli vale. Ta polnud mingi seksiteadlane, linade vahel tegutsev imemees... vaid meie olime kunagi teineteist armastanud. Me olime koos voodis head olnud.
1 Juudi püha, mis kestab kaheksa päeva vahemikus novembri lõpp kuni detsembri lõpp. Toim
Kaks
Ärkasin laupäeva hommikul telefonihelina peale. Kolm kutset, seejärel vaikus. Kümnesekundine paus, seejärel veel kolm kutset, millele järgnes jälle vaikus. Mu emale ei meeldinud automaatvastajad, seega, kui ta teadis või arvas, et ma olen kodus, jätkas ta helistamist, kuni ma kõnele vastasin. Vastupanu oli mõttetu.
„See on nii tüütu,” ütlesin ma talle tervituse asemel.
„Siin sinu emme,” kostis ema.
„Milline üllatus! Kas sa saaksid mulle hiljem tagasi helistada? Palun? Aeg on üsna varajane. Ma olen väga väsinud.”
„Ah, jäta see vingumine,” lausus ema reipalt. „Sul on lihtsalt pohmakas. Tule mulle tunni aja pärast järele. Me läheme Reading Terminali kokandusüritusele.”
„Ei,” vastasin ma. „Kindlasti mitte.” Neid sõnu öeldes teadsin juba, et võin vaielda, kaevelda ja seitsmeteistkümne erineva vabandusega välja tulla, kuid lõpuks kössitan ikkagi Reading Terminalis, samal ajal kui mu ema valjuhäälselt ning detailselt vaese koka menüüvalikut ja söögivalmistamisoskusi kritiseerib.
„Joo vett. Võta aspiriini,” käskis ta. „Tunni aja pärast näeme.”
„Ema, palun...”
„Ma oletan, et lugesid Bruce’i artiklit,” ütles ta. Mu ema ei oska eriti sujuvalt teemat vahetada.
„Jah,” vastasin ma, teades küsimatagi, et tema samuti. Mu õde Lucy, üks esimesi Moxie tellijaid ja üldse kõikide naisteajakirjade agaraid lugejaid, lasi oma ajakirja endiselt meie koju saata. Pärast eelmisel õhtul aset leidnud tulutut uksele prõmmimist võisin vaid oletada, et Lucy oli artiklist emale rääkinud... või siis oli seda teinud Bruce. Mõte sellisest vestlusest, nagu „ma helistan, et rääkida sel kuul avaldatud artiklist, ja usun, et Cannie on seetõttu üsna endast väljas”, tekitas minus tahtmise end voodi alla peita. Kui ma vaid oleksin sinna mahtunud. Ma ei tahtnud ringi käia maailmas, mille ajakirjariiulitel