Voodis hea. Jennifer Weiner

olen ma vaid pettumuse osaliseks saanud.”

      „Sa jäid Bruce’iga liiga kauaks kokku...”

      „Ema, palun!”

      „Ta oli tore mees. Aga ma teadsin, et sa ei armastanud teda niimoodi.”

      „Ma arvasin, et sa oled heteroseksuaalsete paaride nõustajate hulgast välja langenud.”

      „Ma teen vajaduse korral külalisesinemisi,” lausus ta rõõmsalt. Auto juures kallistas ta mind tugevasti, mis oli tema poolt suur samm. Mu ema on suurepärane kokk, kaastundlik kuulaja ja hea inimestetundja, kuid ta pole kunagi füüsilist lähedust eriti hinnanud. „Ma armastan sind,” ütles ta, mis polnud samuti tema moodi. Kuid ma ei hakanud tõrkuma. Mulle kulus kogu see armastus ära.

      Kolm

      Esmaspäeva hommikul istusin ma ootesaalis, mis oli täis naisi, kes olid jalgade ristamiseks liiga suured; me olime litsutud Philadelphia ülikooli kaalu- ja söömishäirete keskuse seitsmenda korruse väikestele toolidele ning ma mõtlesin, et kui mina seda kohta juhiks, siis muretseksin siia kindlasti diivanid.

      „Mõned küsimused,” ütles naeratav ja sale sekretär oma kirjutuslaua tagant, ulatades mulle paksu blanketivirna koos kõvakaane ja pastakaga. „Hommikusöök on seal,” lisas ta reipalt, osutades kuivanud soolakringlitele, rasvavaba toorjuustu pakile ja kannutäiele apelsinimahlale, millel hulpis paks viljalihakiht. Nagu keegi siin süüa julgeks, mõtlesin ma soolakringlitest möödudes ja istusin oma blankettidega plakati alla, kus oli kirjas „Võttes alla... üks päev korraga!” ning millel oli trikoos modell, kes lilleaasal hullas – asi, mida ma ei kavatsenud teha mitte kunagi, ükskõik kui saledaks ma ka ei saaks.

      Nimi. See oli lihtne. Pikkus. Pole probleemi. Praegune kaalunumber. Uuh. Madalaim kaal täiskasvanuna. Kas neljateistaastane läheb täiskasvanu alla? Põhjus, miks tahan kaalus alla võtta. Mõtlesin selle üle hetke, seejärel kirjutasin: mind alandati ühes üleriiklikus väljaandes. Mõtlesin veel veidi, seejärel lisasin: tahaksin endale rohkem meeldida.

      Järgmine lehekülg. Dieedi ajalugu. Kõige suurem kaal, kõige madalam kaal, millistes programmides olen osalenud, kui palju kaalus alla võtnud, kui kaua olen seda hoidnud. „Palun kirjutage lehe teisele küljele, kui vajate lisaruumi,” seisis blanketil. Ma vajasin seda. Ruumis ringi vaadates nägin, et kõik teised samuti. Üks naine palus koguni lisalehte.

      Kolmas lehekülg. Vanemate kaal. Vanavanemate kaal. Õdede-vendade kaal. Panin need kõik huupi. Need polnud asjad, mida oleksime perega kokku saades laua taga arutanud. Kas ma söön liiga palju ja oksendan selle siis välja, paastun, kasutan vääriti lahtisteid, sunnin end sportima? Kui teeksin seda, kas ma näeksin siis selline välja?

      Palun järjestage oma viis lemmikrestorani. Noh, lihtne. Oleksin võinud juba oma kodutänavalt nimetada viis imelist söögikohta, kus pakuti kõike alates kevadrullidest tiramisuni välja. Philadelphia elas endiselt New Yorgi linna varjus ja seda peeti tihti tolleks tusaseks õeks, keda kunagi autasustamistele ega koolipidudele ei kutsutud. Kuid meie restoranide kõrgkultuur oli ehe ja elas piirkonnas, mis võis uhkeldada esimese krepikohviku, soba nuudlite poe ja transvestiidietenduse-õhtusöögiga (enam-vähem osavate naiste jäljendajate ja taevaliku kalmaariga). Samuti oli meil kohustuslik, et igas kvartalis peab olema kaks kohvikut, mistõttu olin ma sõltuvuses kolmedollaristest latedest ja šokolaadi-sarvesaiadest. Teadsin, et see pole hommikusöögiks just parim variant, kuid mida sai üks tüdruk teha, et kompenseerida igal nurgal asuvate juustu-lihasaiade müügilettide vältimist? Peale selle oli Andy, mu ainus tõeline sõber ajalehetoimetuses, toidukriitik, kellega ma käisin tihti linna parimates restoranides einestamas, hanemaksapasteeti, jänesehautist, vasika- ja ulukiliha ning pannil küpsetatud ahvenat söömas, samal ajal kui Andy oma krae alla peidetud mikrofoni märkusi pomises.

      Viis lemmiktoitu. Nüüd läks keeruliseks. Magustoidud olid minu arvates täiesti eraldi kategooria, sama asi oli hommikusöögiga, ning viis parimat toitu, mida ma ise valmistada oskasin, polnud kuidagi võrreldavad nende viie parima toiduga, mida osta võisin. Minu kiireks lohutustoiduks oli kartulipuder praekanaga, ent kas ma võisin seda võrrelda Lombardi tänaval asuva Pariisi pagariäri šokolaaditortide ja brüleekreemiga? Või Viet Nami grillitud viinamarjaleherullide, Delilah’ praekana ja Le Busi šokolaadikoogikestega? Kirjutasin ja tõmbasin maha, siis aga meenus mulle Silk City Dineri soe šokolaadileivapuding värske vahukoorega ja ma pidin otsast peale hakkama.

      Seitse lehekülge tervise ajalugu. Kas mul on südames kahinaid, kõrge vererõhk, glaukoom? Kas olen rase? Ei, ei ja veel tuhat korda ei. Kuus lehekülge tundeelu lahkamist. Kas ma söön, kui olen endast väljas? Jah. Kas ma söön, kui olen õnnelik? Jah. Kas ma pistaksin pintslisse need soolakringlid ja kummalise välimusega toorjuustu, kui oleksin kusagil mujal, mitte siin? Kindel see.

      Edasi psühholoogiliste küsimuste juurde. Kas ma olen tihti masenduses? Tõmbasin ringi ümber variandile mõnikord. Kas ma olen mõelnud enesetapule? Krimpsutasin nägu, seejärel tõmbasin ringi ümber variandile harva. Unetus? Ei. Väärtusetuse tunne? Jah, ehkki teadsin, et ma pole väärtusetu. Kas ma olen kunagi fantaseerinud sellest, et lõikan oma kehalt üleliigsed kilod maha? Mida, kas kõik siis ei teegi seda? Palun lisage oma mõtteid. Kirjutasin: olen õnnelik iga oma elu tahu üle peale oma välimuse. Seejärel lisasin: ja armuelu.

      Naersin veidi. Minu kõrvale litsutud naine naeratas mulle kohmetult. Ta kandis üht nendest paksude naiste šikiks peetud riietusest: retuusid ja helesinine tuunika, mille rinnal olid siiditrükis karikakrad. Ilusad ja kindlasti mitte odavad riided, kuid vabaajastiilis. Oli tunne, nagu oleksid moeloojad leidnud, et kui naine on teatud kaalunumbri saavutanud, siis pole tal enam peale ülistatud dresside kostüüme, seelikuid ja jakke vaja, meie riietamist teletupsudeks üritasid nad aga välja vabandada siiditrükis karikakardega pluusidel.

      „Ma naeran, et mitte nutma puhkeda,” selgitasin.

      „Arusaadav,” kostis ta. „Mina olen Lily.”

      „Mina olen Candace. Cannie.”

      „Mitte Candy?²”

      „Ma arvan, et mu vanemad ei tahtnud lastele mänguväljakul lisalaskemoona anda,” vastasin ma. Lily naeratas. Tal olid läikivmustad juuksed, mis olid pulkadega krunni keeratud, ja kõrvades maapähklisuurused teemandid.

      „Mis sa arvad, kas see toimib?” küsisin ma.

      Ta kehitas oma suuri õlgu. „Ma olin fen-pheni dieedipillidel,” ütles ta. „Kaotasin kolmkümmend kuus kilo.” Ta pistis käe oma kotti. Ma juba teadsin, mis sealt tulemas on. Tavalised naised kandsid kaasas fotosid oma lastest, abikaasast, suvilast. Paksud naised aga fotosid endast, kui nad kõige kõhnemad olid. Lily näitas mulle pilti, kus tal oli seljas must kostüüm, ja siis teist, kus ta oli küljega, seljas miniseelik ja kampsun. Loomulikult nägi ta vinge välja. „Fen-phen,” selgitas ta ja ohkas raskelt. Ta rind näis olevat loodete ja gravitatsiooni, mitte inimtahte meelevallas. „Ma olin nii tubli,” nentis ta, pilk unistav. „Ma polnud kunagi näljane. Mul oli tunne, nagu lendaksin.”

      „Speed mõjub samamoodi,” märkisin ma.