endast väljas...”
„Ma ei ole endast väljas!” nähvasin ma. „Minuga on kõik hästi.”
„Oh,” ütles ema. Nähtavasti polnud see vastus, mida ta oli oodanud. „Minu arvates oli see Bruce’ist veidi madal.”
„Ta ongi üks madal tüüp,” nentisin ma.
„Ta polnud madal tüüp. Sellepärast see nii üllatav ongi.”
Vajusin oma patjadele. Pea valutas. „Kas me hakkame nüüd tema madaluse üle vaidlema?”
„Võib-olla hiljem,” vastas ema. „Varsti näeme.”
Kohas, kus üles kasvasin, on kaht tüüpi kodusid – sellised, kus vanemad jäid kokku, ja sellised, kus ei jäänud.
Pealtnäha olid need majad kõik ühesugused – suured, avarad, nelja või viie magamistoaga koloniaalstiilis ehitised kõnniteedeta tänavatel, igaühel umbes aakrisuurune maalapp. Suurem osa neist on värvitud konservatiivses toonis, kontrastiks aknaluugid ja -ääred, näiteks kivihall maja siniste aknaluukidega või helebeež maja punase uksega. Suuremal osal neist on pikad kruusast sissesõiduteed ning paljudel on tagahoovis bassein.
Ent vaata neid lähemalt – või veelgi parem, jää mõneks ajaks sinna – ning sa hakkad märkama erinevusi.
Lahutatud majapidamised on need, kus muruhooldajad enam ei käi ja lumesahk pärast tormist ööd lihtsalt mööda sõidab. Vaata ja sa näed mossis olemisega teismelisi või mõnikord ka majaperenaist ennast lehti riisumas, muru niitmas, maad kaevamas ja hekki pügamas. Need on majad, kus ema Camry, Accord või minibuss ei vahetu igal aastal, vaid jääb üha vanemaks, ja pere teine auto, kui selline üldse olemas on, kujutab endast mingit Examineris avaldatud kuulutuse kaudu ostetud kasutatud autorisu, harva ilma lisadeta uut Honda Civicut või, kui lastel väga veab, siis isa keskeakriisi tõttu soetatud vana sportautot.
Pole uhket aeda ega suviseid basseinipidusid, ehitusmehed ei tekita hommikul kell seitse lärmi, et majja uut kabinetti või suurt magamistuba ehitada. Värvimistööd kestavad kahe või kolme asemel neli või viis aastat ning värv on tööde lõppemise ajaks maha kooruma hakanud.
Ent kõige rohkem võib seda öelda laupäeva hommikute järgi, kui algab isade paraad, nagu ma oma sõpradega tavatsesin öelda. Igal teisel laupäeval umbes kella kümne või üheteistkümne paiku täituvad meie ja naabruskonna tänavate sissesõiduteed autodega, mis kuuluvad isadele, kes kunagi nendes nelja või viie magamistoaga majades elasid. Nad väljuvad ükshaaval autodest, kõmbivad mööda kõnniteed ukseni ja helistavad kella majades, kus nad kunagi magasid, ning võtavad siis lapsed nädalavahetuseks enda juurde. Sellised päevad olid mu sõprade sõnul täis igasuguseid kulukaid tegevusi – osturetki, külaskäike kaubamajadesse, loomaaeda ja tsirkusse, väljas lõunatamisi ja õhtustamisi, millele eelnes ja järgnes kinos filmi vaatamine. Aja möödasaatmiseks tehti kõike, et täita neid vaikuseminuteid laste ja ka vanemate vahel, kellel oli järsku teineteisele väga vähe öelda, olles juba suusoojaks öeldud viisakusi vahetanud (neil südamlikel kordadel, kui üksteist milleski ei süüdistatud) või siis tatti pritsinud (tülide käigus, mil vanemad klatšihmuliste inimeste ning lõpuks ka laste ees teineteise puudujääke ja truudusetust lahkasid).
Kõik mu sõbrad teadsid, kuidas asjad käivad. Minu vend, õde ja mina tegime selle samuti paar korda läbi, kui vanemad äsja lahku olid läinud, enne kui isa teatas, et soovib olla pigem nagu onu ja et meie nädalalõpukohtumised ei klapi tema nägemusega asjast. Laupäeva ööd möödusid lahtikäival voodil tema teises linna otsas asuvas korteris, mis oli üks väike ja tolmune uberik täis hinnalist stereosüsteemi ja viimase peal telereid ning kus oli alguses liiga palju pilte lastest, lõpuks aga mitte ühtegi. Isa juures olles kössitasime meie Lucyga õhukese madratsiga lahtikäival diivanil, tundes kogu öö metallraami torkimist, samal ajal kui Josh magas meie kõrval põrandal magamiskotis. Söömas käisime ainult restoranides. Vaid vähesed äsja vallaliseks jäänud isadest oskasid süüa teha või soovisid seda õppida. Suurem osa neist, nagu selgus, ootas lihtsalt asendusnaist või -kallimat, kes nende külmikud täidaks ja igal õhtul söögi valmistaks.
Ning pühapäeva hommikuti, kui oli aeg kirikusse või heebrea kooli minna, algas sama paraad uuesti, ainult et teistpidi: autod peatusid, lastes välja lapsed, kes mööda sissesõiduteed kodu poole kiirustasid, üritades mitte joosta ega näida liiga kergendust tundvad, ning isad omakorda üritasid mitte liiga kiiresti minema kihutada ja meeles pidada, et see pidi olema meeldiv ajaviide, mitte kohustus. Nad jätkasid tulekuid kaks, kolm, neli aastat. Siis aga kadusid – enamasti abiellusid uuesti või kolisid minema.
Tegelikult polnudki see nii halb, vähemalt mitte kolmanda maailma või vaeste apalatšidega võrreldes. Polnud ju füüsilist valu ega tõelist nälga. Isegi elatustaseme langedes oli elu Philadelphia äärelinnades palju parem kui suuremas osas maailmas või meie riigis. Isegi kui meie autod olid vanemad, puhkustel priisati vähem ning basseinid polnud enam säravpuhtad, olid meil siiski autod, puhkused, basseinid ja katused pea kohal.
Ning emad ja lapsed õppisid, kuidas teineteisele toetuda. Lahutus õpetas meid asjadega toime tulema, olgu siis piiratud tingimustes elamine või see, mida öelda gaudijuhile, kui too küsis, mida sa isa/tütre banketile kaasa võtad (eelistatud vastus oli „isa”). Mu sõbrannad ja mina õppisime olema ükskõiksed ja karmid, olime kamp noori küünikuid, enne kui kuusteist saime.
Kuid ma arutlesin alati, mis tundega sõitsid isad tänaval, mille kaudu nad kunagi igal õhtul koju olid tulnud, ning kas nad tõesti nägid nendes oma endist kodu, kas nad märkasid, kuidas kõik lagunema ja maha kooruma hakkas nüüd, mil neid siin enam polnud. Ma arutlesin selle üle taas, kui peatusin maja ees, kus kunagi üles kasvasin. Ma märkasin, et nüüd nägi see välja veel rohkem hooletusse jäetuna. Mu ema ja ta elukaaslane Tanya polnud erilised aednikud, niisiis oli muru laiguti pruunide lehtedega kaetud. Sissesõidutee kruusakiht oli õhukeseks jäänud nagu vanamehe üle pea kammitud juuksed ja parkimise ajal nägin ma väikese tööriistakuuri tagant vanametalli helki. Kunagi hoidsime seal oma jalgrattaid. Tanya oli „koristanud“, vedades vanad rattad, alates kolmerattalistest kuni hüljatud kümnekäigulisteni välja, kuuri taha ja jätnud need sinna roostetama. „Mõelge sellest kui kunstitööst,” oli ema meile öelnud, kui Josh kaebles, et selline rattahunnik jätab treilerielanike mulje. Ma arutlesin, et kui isa siit mööda sõitis, kas ta teadis ema ja ta uue elukorralduse kohta, kas ta mõtles meie peale või oli ta rahul teadmisega, et kõik ta kolm täiskasvanud last on kusagil ilma peal, talle täiesti võõrad.
Ema ootas mind sissesõiduteel. Nagu minagi on ta pikka kasvu ja raske (suur naine, kuulsin ma peas Bruce’i mõnitavat häält). Ent kui mina olen liivakellakujulise kehaga, siis mu ema on nagu õun – ümara keskkoha ja lihaseliste jalgadega. Ann Goldblum Shapiro mängis kooliajal hiilgavalt tennist, korvpalli ja maahokit ning oli nüüd tähtmängija Switch Hittersis (lesbide pehmepallimeeskonnas), ta oli säilitanud kunagise spordilembese inimese hoiaku ja mõttelaadi, olles naine, kes uskus, et igale probleemile leidub lahendus ja iga olukorda saab parandada ühe tubli sportkõnni või paari ujumistiiruga basseinis.
Tal on lühikesed hallid juuksed ja ta riietub mugavatesse hallidesse, beežidesse ja heleroosadesse riietesse. Tema silmad on samasugust rohelist värvi nagu mul, kuid suuremad ja vähem ärevil ning ta naeratab palju. Ta on inimene, kelle poole võõrad tihti pöörduvad, et küsida teed, nõu või Loehmanni ühisriietusruumis ausat hinnangut selle kohta, kas trikoo teeb kandja tagumiku paksemaks või mitte.
Täna kandis ta laiade säärtega heleroosasid dressipükse, sinist kõrge kaelusega kampsunit, üht oma neljateistkümnest tossupaarist ja tuulepluusi, mida ilmestas väike kolmnurkne vikerkaarevärviline rinnanõel. Ta polnud jumestatud – seda ei teinud ta kunagi – ja ta juuksed olid veidi salkus nagu tavaliselt. Kui ta autosse ronis, näis ta õnnelik olevat. Tema arvates olid Philadelphia parimal kesklinna turul korraldatavad tasuta toiduesitlused paremad kui püstijalakomöödia. Need polnud mõeldud arutelude arendamiseks, kuid keegi ei vaevunud seda talle ütlema.
„Tagasihoidlik,” täheldasin ma, osutades ta rinnanõelale.
„Kas