külades vaatasid neid vaikivad kõhnad lapsed, metsistunud koerad jooksid eemale. Osa suhkruroovälju oli võsastunud, osa jagatud aiamaalappideks ning ehitatud neile vabakslastute rohmakaid onne. Mõni oli ka säilinud ning seal kasvas koristamata suhkruroog. Nad ületasid kobrutavaid ojakesi ja sõitsid praamil üle tumedaveelise Grande-Rivière-du-Nordi, mille kaldaid risustasid talvise üleujutuse toodud murdunud puuoksad ja -tüved.
Seguri ristmikust lõuna pool pöördusid nad sisse oma tulevasse õnnepesasse – Sucarie du Jardini.
Nad olid lugenud kauge, salapärase, keset Kariibi merd asuva istanduse kohta ülevaataja raporteid ja äritehingute dokumente ning vaadanud kaarte. Täna jätsid nad reaalseid rattajälgi ammu kasutamata teele suhkruroo müüride vahel, mis hõljusid nende pea kohal ja pakkusid jahedat varju. „Vanill,“ sosistas Solange. „See lõhnab nagu vanill.“
Roog sahises. Selle varjus võis peituda ükskõik mis ja nad tundsid kergendust, jõudes päikesepaistesse, mis viis kahekorruselise istandusemaja esisele munakiviteele. Härrastemaja polnud ka enne mahapõletamist olnud nii suurejooneline kui nende kujutlustes. Ülakorruse aknaist paistsid sinakashall taevas ning söestunud katusetalad. Kunagise peaukse ava ees oli risuhunnik.
„Oh,“ ütles Solange.
Kerge krõbin võis tähendada, et sucarie’ neegrid põgenevad läbi mahalõikamata suhkruroo. „Me ehitame selle uuesti üles,“ ütles Augustin.
Solange küsis: „Kas sa arvad, et tuleme toime?“ ja asetas käe mehe põlvele.
Nende omand. Purustatud elamu, põlenud suhkruvabrik kõverate ja purunenud rattatelgede, võllide ja masinavärkidega – kõik see oli nende oma. Nende peas kihasid plaanid. Nad läksid vaatama terveks jäänud neegriküla – ka see kuulus neile. Iga põllutöölise reszide oli kaitstud säravrohelise müüriga omavahel põimunud köiskaktustest – kui Augustin sirutas uudishimulikult käe, tõmbas ta selle kohe tagasi ja hakkas Solange’i naerukihina saatel sõrme lutsutama. Iga reszide’i õu oli tsementkõvaks tambitud ja puhtaks pühitud. Augustin kummardus, et astuda onni hämarasse sisemusse. Solange köhatas. Ta mehe pea peaaegu puudutas suitsuava, mis tegi naisele nalja. Räbaldunud matid olid rulli keeratult suure maniokikorjamise korvi kõrval. Koldel seisva keedukannu põhja oli paakunud valget toiduainet. Augustin kujutles, kuidas ta õpetab neegrilastele võrratut prantsuse kultuuri. Ta ootas nende rõõmu ja tänulikkust. Solange tõstis maast üles ilusa portselankausi, kuid selle serv oli katki täksitud ja ta viskas kausi minema.
Onni taga oli üks niisugune heas korras aiake, mille eest istanduse aruanded hoiatasid. Põllutöölised tahavad kulutada energiat pigem oma aedadele kui peremehe tööle. Augustin kuulutas enda kui omaniku otsuse. „Meie neegrid teevad lõpuni oma töö suhkrurooga enne niisugust… meelelahutust.“
Solange’i peast käis läbi ebamäärane küsimus, kas neil hakkab olema maja ka linnas.
Päike naeratas nende elule alla alates tänasest kuni lõpmatuseni. Nemad – nemad kahekesi – teevad siin midagi ära. Sest see on nende omand. Augustin paisus uhkusest. Ta püüab ringi luusivad töölised kinni ja toob Sucarie du Jardini tagasi. See oli ometi ka nende kodu? Sama palju nende elu kui tema oma? Kui tuulepuhang suhkruroogu liigutas, siis see ragises. Kui armas hääl!
„Maja…“ ütles Augustin. „Hea, et see maha põles. See oli liiga väike. Ei vastanud vajadustele.“
Naine vastas: „Me ehitame parema.“ Villa unarusse jäänud lilleaias laotas Augustin oma mantli roosipõõsa kõrvale, mille tupplehed sosistasid võimalustest. Nad saavad rikkaks. Nad on head inimesed. Nad on armastatud. Nad elavad nii, nagu ise tahavad. Solange avas Augustinile oma embuse õndsas armujoovastuses.
Ent kahjuks ägenes võitlus pärast neegrist kindralkuberneri vangina Prantsusmaale viimist, maapiirkonnad muutusid ohtlikuks ja Fornier’d ei käinud enam kunagi suhkrurooistanduses, millega neil oli seotud nii palju lootusi. Solange’i mees ei rääkinud enam, mida ta teenistuses viibides tegi. Teda edutati. Teda edutati veel kord, aga ta ei tundnud selle üle uhkust. Augustin ei nautinud enam balle ega teatriõhtuid ning kõige sõbralikum vaimukas vestlus ärritas teda. Kapten Fornier ei käinud enam seltskonnas.
Koos suvega saabus kollapalavik.
Kergeusklike Prantsuse ohvitseride seas võitis populaarsust imelik teooria, et nad kaotavad üleloomulikele jõududele. Palju aastaid tagasi, veel enne kui jakobiinid orjad vabaks lasksid ja ammu enne seda, kui Napoleon saatis Leclerci neid uuesti orjastama, põletati Cap-Français’ linnaväljakul voodoo preester. Ebausklikud neegrid olid kindlad, et see preester võis end moondada loomaks või putukaks ning seepärast oli teda võimatu tappa. Aga võtke näpust: tema rasv ajas mulle nagu teistelgi. Kuigi voodoo preestri tuhk pühiti munakividelt hoolega kokku, oli tol suvel ebaharilikult palju sääski ja puhkes esimene kollapalaviku epideemia.
Palavik kõrvetas. Haige anus vett. Siis pigistati ta aju kokku, nagu tugev mees pressib puuviljast mahla. Surmalemääratu mõistus jäi selgeks, seepärast nägi ta oma armsamaid illusioone nagu pettust, mida need olid alati olnud.
Siis katkes kõik. Vaikus. Kergus. Palavik kadus ja pea ei vabisenud enam. Inimene jõi jahedat vett ja vajus pikali. Mõni lahke hing pesi ta keha sopasest higist puhtaks. Paljud ohvrid söandasid loota.
Mõned kõige jumalakartlikumad kaotasid usu, kui palavik tõusis jälle ja must veri voolas ninast ja suust, okse oli must ja sooltest tulvas vedelat rooja.
Heal taevasel isal olid kahtlemata õiged kavatsused, kui ta säästis Augustini ja Solange’i, kuid suurem osa Napoleoni ekspeditsiooniväe mehi suri kiiremini, kui neid matta jõuti. Kuigi kindral Charles-Victor-Emmanuel Leclerc pandi mulda suurema toreduse ja väärikusega kui kümned tuhanded tema kaasvõitlejad, oli ta täpselt sama surnud.
Kindrali naine lahkus ühel viimasel Prantsuse laeval, mis saarelt merele pääses, sest aasta pärast Prantsuse-Inglise rahulepingu allakirjutamist muutus see kehtetuks ja Inglise eskaader piiras saare blokaadirõngasse.
Koos brittidega saabus teade, et Napoleon müüs Louisiana territooriumi ameeriklastele. Saarel ellujäänud prantslased teadsid, et Napoleon oli ka nemad maha müünud.
Kui kindral Rochambeau sai sissepiiratud Prantsuse vägede ülemjuhatajaks, puhkes linnas palavikuline lõbujanu. Riigi ja keisri poolt hüljatud ohvitserid, istanduseomanikud, nende naised ja kreoolitaridest armukesed lõbutsesid hilisöistel ballidel. Kuigi „Figaro pulm“ oli ainult mälestus, täitsid populaarsed meelelahutused teatri, mille katkisest katusest paistis öötaevas. Sarikate vahel vuhisevad nahkhiired ehmatasid publiku seas viibivaid naisi.
Solange ei olnud väga seltskonnainimese tüüpi, kuid ta mõistis, et nendes tingimustes oli eraldumine samaväärne surmaga. Kuigi ta oleks meelsamini üksi rannas jalutanud, hülgas ta oma kalduvused ja käis teatris õhtustel pidudel. Kui Augustin teda enam ei saatnud, sai tema ustavaks eskortijaks major Alexandre Brissot, erakordselt ilus ohvitser, kes oli temast aasta või paar vanem. Kuna ta oli kindral Rochambeau õepoeg, pakkus major Brissot kaitset oma aukraadist kõrgemal tasemel ja kuigi Solange oleks talle lubanud mõningaid vabadusi, ei palunud ta neid kunagi.
Solange oli realist. Mida Brissot endast ka ei kujutanud, oli naine tema protektsiooni eest tänulik. Vanas kodus olid Solange’i ootused olnud samasugused nagu kõigil Escarlette’idel: mõõdukalt edukas, enamasti truu abikaasa, kel olid adekvaatsed oskused ja soliidne positsioon. Mitte miski polnud Saint-Malos teda ette valmistanud matmata palavikuohvreiks, kelle laibad tänaval vedeledes moondusid, või talle kurku tõusvaks rasvaseks lehaks. Tema kujutluspiltide seas ei olnud piiramisrõngas linna tänavail hiilivat lämmatavat suitsu ega istandust, mis kuulus neile, kuid kus nad ei julgenud kunagi käia. Ta mehe silmad olid nii imelikud! Tema mehe, kelle kõrvale voodisse ta heitis.
Pärast kahtekümmet kaheksat kuud põrgus oli kapten Augustin Fornier näinud ja teinud hullemat kui oma õudusunenägudes. Augustin oli põlglikult tagasi lükanud liiga palju abipalveid, sulgenud kõrvad liiga paljudele haledatele anumistele. Tema harilik Prantsuse nimetissõrm oli vajutanud päästikule ja ta kohmakad käed olid seadnud silmuseid kaela.
Ta