ta kustutas küünlad, mahendas vahalõhn hiljutise seksi oma. Solange võttis kõik riided seljast, sulges laterna ja jäi ootama. Kui ta silmad olid pimedusega kohanenud, nägi ta illuminaatorist sissepaistvas kuuvalguses oma värisevaid, väga paljaid käsivarsi.
Ta kuulis ukse taga samme, ukseklõpsatust. Mehehääl sosistas kähedalt: „Joli…“
Riiv lükati ette ja Solange embas alasti oma saaki.
Mõne hetke või mitme eluea pärast tormas kindral õepoja kannul sisse, karjudes: „Mon Dieu, Alexandre! Sina ja Joli surute timuka kätt.“
Heledad laternatuled. Teised ohvitserid trügisid kindrali kannul kajutisse. Solange ahhetas ja kattis oma alastuse kinni nagu Eeva paradiisiaias. „Alexandre!“ ahmis kindral õhku. „Sina? See naine?“
Kindrali nägu läks õepoja selja taga naeru täis. „Kulla poiss! Kulla poiss! Ma ei… Ära lase mul oma kohtingut segada!“
Kaaskond naeris koos kindraliga.
Solange kahmas oma kleidi, surudes selle vastu alasti keha. „Alexandre on… mu eskort. Palun, sir. Mu mees ei tohi sellest teada saada.“
Kindral surus sõrme muigavale suule. „Vaikin kui haud. Ta ei kuule meilt sõnagi, eks ole, härrased?“
Sosin ja summutatud naerupahvakud.
Kindral sulges ukse oma selja taga.
Solange tõmbas sügavalt hinge ja avas tinalaterna. Ta rõivastus laulu ümisedes ja kiirustamata.
Alexandre kössitas voodil, pigistades kätega pead. Ta oksendas põlvede vahele ja jäi solki jõllitama. Solange avas illuminaatori, soovides, et kindral oleks ukse lahti jätnud. Ta nööpis krae kinni ja kammis juukseid. „Vabandage mu märkust, major. Aga te olete naeruväärne.“
Mehe silmad olid nii hämmeldunud ja kurvad, et Solange ei suutnud talle otsa vaadata. „Joli? Ma pidasin teid… Tema müts. Mina kinkisin selle talle. Joli…“
„Teie Joli tunneb end mässajate juures kindlasti turvaliselt. Võib-olla sõdib ta meie, prantslaste vastu. Monsieur, ärge püüdkegi sellest aru saada. Hommikul on teile kõik selge. Kas ma tohin soovitada, et täna öösel on see voodi sama hea kui iga teine?“
„Ma armastan teda.“ Mehe kõrist kostis kare lämmatatud nuukse.
„Ah, monsieur. Te olete mu vastu alati nii lahke olnud.“
Ruth ilmus uksele, pilgus küsimus. Solange sõnas: „Oui,“ ja laps naeratas.
Laevatekil paistis, et tähed olid kahvatunud ja kuu rippus Morne Jeani kohal. Siin-seal lamas uhketes määrdunud mundrites ohvitsere, nagu oleksid nad lahingus langenud. Tüseda kapteni taskuis tuhniv hoor vahtis kaht lahkujat.
Kui nad Ruthiga kodu poole kõndisid, levis ookeanile hele aovalgus ja tasased lained sahisesid vastu kaldamüüri. Solange võttis Ruthi pisikese käe pihku ja pigistas seda.
Juba samal päeval, kui Augustin ja Ruth asju pakkisid, läks Solange kindral Rochambeau peakorterisse. Ei, ta ei seleta, mis asjus ta tuli. Proua ajas kiireloomulisi perekonnaasju.
Kui Solange oli adjutandist mööda pääsenud ja ukse sulgenud, tervitas kindral Rochambeau teda naeratusega, mida krokodillid hoiavad hästi roiskunud laipadele. „Ah, madame. Väga meeldiv teiega kohtuda. Harva, aga siiski… Öelge, proua Fornier, kas mu õepoeg on teie eskort?“
„Väga sageli.“ Solange punastas nägusalt. „Teatris. Ta on ka suurepärane tantsija.“
„Õige. Ta…“
Mõninga pingutusega suutis Solange veel sügavamalt punastada ja ütles häbelikult: „Ma tulingi armsa Alexandre’i pärast…“
„Ah nii. Kas madame soovib veini?“ Ta läks puhvetkapi poole. „Midagi kangemat?“
„Oh ei, härra kindral. Eile õhtul…“ Ta puudutas meelekohta ja pilgutas silma.
„Madame Fornier, meie ei tekita ega summuta oma ihasid. Kuni eilse õhtuni, kui lubate mul nii öelda, arvasin ma, et Alexandre… Hoogsad noormehed… noormehed tahavad… kõike järele proovida. Leida oma tõelist mina, eks ole?“
Solange naeratas armsalt. „Kindral, ma vajan teie nõu. Ma olen abielus naine. Aga on keegi teine, keda ma ei saa peast välja… ta juukseid, õrnu huuli, tundelist pilku…“
Kui kindral poleks juba aastaid tagasi kaotanud oskuse punastada, siis oleks ta põsed nüüd õhetama löönud. Selle asemel ta köhatas. „Nagu te ütlete, madame. Nagu te ütlete.“
„Me oleme määratud olema koos.“ Solange meenutas loetud sentimentaalsete romaanide sõnu, et tabada õiget tundetooni. „Me oleme määratud teineteist armastama. Alexandre ja Solange. Meie saatus on taevatähtedes kirjas!“
Rochambeau valas klaasi midagi kangemat. „Selles pole kahtlust.“
„Kindral, mu abielu… Fornier ei ole Escarlette, veel vähem Rochambeau!“
Kindral noogutas selle endastmõistetava tõe peale.
„Ma võtan Alexandre’i ettepaneku vastu. Aga ta on nii… eluvõõras.“
„Alexandre’i…“
„Me vajame passe. Kui oleme jõudnud Prantsusmaale, otsime koos Alexandre’iga oma õnne.“
„Madame, ma annan passe ainult vanadele ja inetutele.“
„Kindral, te olete nii galantne.“
„Ja kapten Fornier?“
„Mu abikaasa lepib sellega, mida ta ei saa muuta.“
„Väga hea. Te olete ehk kuulnud, et mu õepoeg viib depešid Prantsusmaale. Major Brissot vajab adjutanti. Kas see sobib teile, madame?“
Solange plaksutas nii elegantselt käsi, et kindral pilgutas silmi. „Madame, kui lubate.“ Ta kummutas klaasi tühjaks, köhatas valjusti ja neelatas kramplikult.
„Mul on nii kahju, kindral. Alexandre austab teid rohkem kui kedagi teist ja see õel laim haavab teda valusalt. Kui minu piinlik olukord on neid valesid hajutanud, siis on mu meel sellega rahul.“
Rochambeau hõõrus meelekohti ja pööras kuuma pilgu Solange’ile.“ „Te saavutasite oma eesmärgi, madame. Kas riskite seda ette võtta?“
„Kindral, ma ei saa teie mõttest aru.“
„Saate küll, madame.“ Ta hõõrus meelekohti. „Ma pidasin teid… erakordseks. Nüüd kahetsen, et ei õpi teid paremini tundma. Kuid ma tunnen lõbu, kujutledes teid ja Alexandrit keset „taevatähti“, nagu te ütlesite.“
„Kindral, kas te pilkate mind?“
Mees kummardas sügavalt. „Kallis, kallis proua Fornier, ma kardaksin seda teha.“
Kolm ööd hiljem pani tugev tuul Inglise eskaadri tõsistesse raskustesse. Kuigi kapten Caldwell oli Solange’ile kinnitanud, et teatab talle, kui on valmis merele minema, läks Solange koos perekonnaga kohe pardale. Solange kartis, et viimasel hetkel juhtub mõni nii kahetsusväärne eksitus. Kui major Brissot ja ta paranenud reputatsioon Saint-Domingue’ist lahkusid, pidid lahkuma ka Fornier’d. Nende kaasavõetud vara mahtus ühte käsikohvrisse, pehmemad kangad olid mässitud ümber Sèvres’i serviisi. Ehted, mõned kuldluidoorid ja laetud neljatorulise püstoli pani Solange oma käekotti. Oma väärtusliku kaasavaralepingu ja akreditiivi oli ta õmmelnud Ruthi alusseeliku sisse.
Hommikul olid Inglise sõjalaevad merele laiali paisatud, nii et nende purjesid ei paistnud silmapiiril, kuid major Brissot tuli kohale alles kella kümneks. Sõdurid tassisid kindrali väärtuslikud varakirstud pardale, nad loeti üle ja toodi kaks deserteerida üritanud meest peidukohtadest välja, enne kui tõsteti ankur. Kapten Caldwell närveeris: Ameerika laevad olid ametlikult erapooletud, aga need, mis vedasid prantslaste sõjasaaki, olid vaenlase seaduslik sihtmärk.
Oli