tema juurde, oli osa temast. Mis tahes osa naine ka ei tahtnud, ei läinud mehele korda, kuni naine tahtis teda. Ta ju tahtis, tahtis ju küll? Ebaloogilised mõtted. Teadvustamata hirmud.
Ometi ei suutnud ta vabaneda tundest, et peab naist veel täna nägema, temaga olema. Kõik alla selle oleks äpardumine. Mehele oli vaja, et teda tahetaks. Mis mõte on olla rikas, mõjukas ja kehaga, mis sobiks temast poole nooremale mehele, kui keegi ei vaevuks teda õnneks võtma?
McQueen pööras oma teeotsast sisse ja nägi, et must Lexus juba ootab teda. Eneseaustus keelas tal kergendatult ohkamast, aga isegi enesest lugupidav mees tohib naeratada. Naine oli lihtsalt teist teed sõitnud, kah mul üllatus. Kui ta elab kuskil siinkandis, siis ta teab ka mehe maja. Kõik linnaelanikud teadsid Lockwoodi – see polnud nime saanud kivimüüriga ümbritsetud metsa järgi, mis maaomandust piiras, vaid mehe järgi, kes oli selle 1821. aastal ehitanud. Ameerika standardite kohaselt oli see vana, aga McQueeni perekond oli iiri päritolu. Tema vanaisa hinnangul oli kahesaja aasta vanune hoone just parasjagu sisse elatud. McQueen kaldus kõiki asju hindama oma vanaisa mõõdupuu järgi.
Lockwood oli punastest tellistest topeltkõrgusega valge portikusega kolmekorruseline Georgia stiilis meistriteos, mida kaitses kaheteist jala kõrgune sepistatud värav. Nii tema kui Paris parkisid autod ümarate munakividega teele templilikuna mõjuva portikuse ees. Naine ilmus oma autost nagu ilmutus – pikad jalad, peenikesed pahkluud, punased kingad, aga ei teinud maja nähes teist nägugi. Maja ei paistnud talle üldse mingit muljet avaldavat. Preili Parisel on ilmselt endalgi raha. Kingad, kleit, Birkini kott, mis muide oli väga sarnane sellega, mis oli kuulunud mehe eksabikaasale. See kõik rääkis rahast selget keelt. Raha avaldab muljet kõigile peale inimeste, kel seda jätkub.
Enne majja sisenemist peatus naine portikuse ees ja heitis pilgu väravale.
„Mis nüüd?” küsis mees.
„Ilus aed,” vastas ta. „Traditsiooniline Kentuky kiviaed.”
„Väga rõõmustav, et see sulle meeldib,” vastas mees portikuselt vaadet imetledes. Lockwoodi krunti piirav kiviaed oli ehitatud üheksateistkümnendal sajandil. „Lasin selle ehitada just sinu jaoks.”
„Kas selleks, et mind hoida väljas, või selleks, et sees?”
„Et sind ümbritseksid ilusad asjad. Nii see peaks olema.”
Naine kergitas veidi kulmu, pöördus sõnagi lausumata ja sisenes majja. Kui ta ei oleks vaadanud, võinuks McQueen ennast õlale patsutada. Hästi öeldud.
„Tere tulemast Lockwoodi,” tervitas McQueen, õnnelik, et õhtu oli piisavalt hiline – kõik töötajad peale turvamehe olid juba lahkunud. „Loodan, et sulle meeldib.”
„Väga kena,” kinnitas naine külluslikule sisekujundusele vaevu pilku heites. McQueeni ei häirinud see kuigivõrd. Ta eelistas, et naine vaataks teda, mitte fuajeed, ja naine vaatas teda päris kindlasti. Naised pidasid teda üldiselt nägusaks, isegi kui nad polnud selles veendunud, nad pidasid teda rikkaks ja tavaliselt oli see tõele piisavalt lähedal.
„McQueenid on elanud siin juba neli põlve. Mu vanavanaisa ostis selle maja, kui tuli Iirimaalt,” jutustas McQueen. Oli soe suvi ja naine ei kandnud jakki, mille mees võinuks tal seljast aidata. Ta ei teadnud, kuhu oma käsi peita. Tema eas oleks ta pidanud võrgutamiskunsti juba valdama, aga Paris muutis ta endalegi arusaamatul põhjusel närviliseks. „Ta oli kavatsenud perega kaugemal läänes pidama jääda, aga siinsed künkad meenutasid talle kodukanti. Seega ta jäi siia.”
„Ja siin me nüüd siis oleme. Mida oleks su vanavanaisa öelnud selle kohta, et sa mu tema koju kutsusid?”
„Eelistan mõelda, et ta oleks sind korraks vaadanud ja öelnud „tubli töö, poiss”.”
„Selle üle, kui hästi töö tehtud saab, otsustan mina.”
„Ehk peaksime siis selle tööga pihta hakkama.” Ta sirutus naiseni ja suudles teda kristall-lühtri all, mis oli talle tänini tundunud elegantsena, aga nüüd, võrreldes punast kleiti kandva naise elegantsiga, paistis suurustlev. Naise suudlus maitses õunte ja burbooni järele ning tal oli olnud õigus – see kõrvetas, aga olles kord maigu suhu saanud, oli naine kõik, mida mees eales maitsta tahtis.
McQueen surus naise selja vastu ülakorrusele viiva keerdtrepi käsipuud. Ta sättis naise jala ümber oma puusa ja libistas oma kätt mööda sihvakat paljast reit ülespoole. Naine kandis aluspükse, aga need ei takistanud mehe sõrmedel leidmast teed tema sisse. Ta astus tahapoole ja tõmbas aluspüksid naisel üle reite jalast ning jättis need põrandale, kuhu need pidid jääma, nii ta lootis, hommikuni.
„Kui sa baari tulid, kas sul oli kavas mind võrgutada?” küsis ta, suu otse naise suu juures.
„Jah.”
„Kas sa oled mu raha peal väljas?” ta tajus, et selline küsimus ei solvaks sellist naist.
„Ainult sinu burbooni peal, härra McQueen.”
„Tahad ehk mu kollektsiooni näha?” küsis mees. „Kinnitan, et see on ainult märjuke. Mul pole ainsatki söövitatud kujundusega klaasi.”
McQueen ning tema maailmatasemel burbooni ja viski kollektsioon leidis hiljuti kajastamist ajakirjas Cigar Aficionado ning mõned kollektsionäärid olid sellest inspireerituna talle helistanud, püüdes osta mõningaid tema haruldasemaid aastakäike, aga Paris oli kindlasti esimene burbooni groupie.
„Hiljem,” vastas naine oma jalgu veidi rohkem avades, et mehe sõrmi sügavamale enda sisse meelitada. „Siis, kui sa oled mulle näidanud kõike muud, mis sul on.”
McQueen näitas talle. Alustuseks näitas ta talle sealsamas, seina vastas. Siis viis ta naise üles suurimasse magamistuppa, barokselt, suurustlevalt kaunistatud ruumi. Isegi voodi säras kuldselt. McQueen ei maganud selles toas, kui ta vähegi sai. Teisalt, ta leidis sellele toale muid rakendusviise. Parise punane kleit nägi põrandal välja sama hea kui hindamatu rohelise ja kuldsega Pärsia vaip, millele see pudenes.
Kui nad lõpetasid, sirutas Paris käe oma punase kleidi järele ja mees mõistis, et kui ta laseb naisel nüüd minna, ei näe ta teda tõenäoliselt enam kunagi. Miski ütles talle, et ta ei tohiks naisel minna lasta. Miski ütles talle, et kui ta piirdub naisega magamisega, jääb ta millestki ilma, võidust või auhinnast.
„Ära mine,” ütles ta, ise samal ajal kuulekalt kleidi lukku kinni tõmmates. Naisel oli nii ilus selg, öökapil seisva mosaiiklambi valgus veikles tema tumedal nahal nagu tulekeel. „Ma pole sulle veel oma kollektsiooni näidanud.”
„Õige küll, olin juba peaaegu unustanud,” vastas naine nii ükskõikselt kui vähegi võimalik. Mees polnud harjunud naistega, kes on nii rahulikud ega lase endale muljet avaldada, kui on juba kord miljardäri magamistuppa sattunud. Paris oli liiga rahulik.
„Ma ei oska sinust midagi arvata,” ütles ta silmi kissitades, kui naine oma juuksepaela sidus, tõmmates oma pikad lokid üle õla, Veenus riietumas.
„Minust arvata? Kas sa tahad minust pirukat teha, et pead nii täpselt teadma?”
McQueen naeris. „Ma eelistaksin sind pigem hoida oma magamistoas kui köögis. Ole nüüd, räägi mulle endast.”
„Mu nimi on Paris. Ma sündisin ja kasvasin Kentuckys. Kolisin Lõuna-Carolinasse, käisin seal kolledžis. Abiellusin mõne aasta eest, mees suri, pärisin tema varanduse ja nüüd olen siin tagasi. Lapsi mul ei ole. Minus pole midagi erilist. Sa ainult usud, et ma olen saladuslik, sest sa märkasid, et ma pole nii väga huvitatud võimalusest sinuga kogu ülejäänud elu veeta, ja see on sedasorti saladus, mis käib sinusugusel mehel üle jõu.”
„See tegi nüüd haiget.”
„Ei teinud.”
McQueen kergitas kulmu. „Rikas lesk. See selgitab mõndagi.”
„Mida see selgitab?”
„Miks ma ei suuda sulle muljet avaldada. Raha on sul endalgi.”
„Räägi endale, et asi on selles,” ütles ta naeratades niisama magusalt,