majast välja pääseda. Vanaisa ja ema tülitsesid jälle. Kui nad oleksid lihtsalt teineteise peale karjunud, oleks see olnud midagi niisugust, mille peale Tamara oleks silmi pööritanud, mille üle ta oleks naernud, mille eiramiseks oleks ta raadio valjemaks keeranud. Aga ei, nad tülitsesid suletud uste taga sosistades, madude kombel teineteise peale sisisedes. Kummalgi neist ei jätkunud viisakust talle öelda, mille pärast nad kaklevad, seega oletas Tamara, et nad kaklevad tema pärast.
Tore. Kui nad tahavad tema sünnipäeval tülitseda, siis laseb ta neil seda teha. Temal oli parematki teha. Soov ratsutama minna kasvas veelgi, kui ta nägi sinist valge kabiiniga Fordi kastikat tallide juurde põrisemas. Mida oli Levil pühapäeval siia asja? Tüdruk lootis, et too tuli, kuna teadis, et tal on sünnipäev, aga isegi Tamara Maddox ei olnud piisavalt ära hellitatud, et seda versiooni tõesti uskuda. Ometi andis see talle veel ühe põhjuse ratsutama minna, kuigi ühest põhjusest – ta tahtis minna – oli talle rohkem kui küll.
Tamara vahetas pidžaama oma ratsutamisriiete vastu – pruunid ratsapüksid, mustad saapad, valge pluus ja raske mantel –, sidus oma juuksed patsi ja kiirustas küüni juurde. Oli külm päev – termomeeter küüni küljes näitas ainult seitset kraadi, aga ta oli ka hullema ilmaga ratsutamas käinud. Peale selle oli vihm lõpuks lakanud ja ta oli majas istumisest juba peast segi minemas. Kõik, mida ta vajas, oli tund Kermitiga, oma musta Hannoveri poniga, värske õhu käes ja kõik oleks jälle korras.
Ja kui poleks olnudki, oleks ta vähemalt kohtunud Leviga, ja kui see ei oleks tüdruku enesetunnet parandanud, siis poleks olnudki maailmas midagi, mis seda teha oleks võinud.
Levi ei teinud tema ilmumisest väljagi, selles polnud midagi uut. Tüdruk pidi tema tähelepanu nimel vaeva nägema ja ta nägi kõvasti vaeva. Suvel oli ta mehele tihti peale sattunud, kui see, ülakeha paljas, tallist sõnnikut välja viskas või heinapalle tõstis. Talvel pidi ta leppima meenutusega mehe saledast tugevast kehast, millise ta teadis olevat peidetud mehe pruuni nahast kraega jaki ja šokolaadipruuni kauboikaabu alla. Mehe saapad olid kaetud kuivanud poriga. Tema põsk oli must. Ja kui ta peaks veel ilusamaks muutuma, sureks tüdruk enne, kui saab seitseteist. Ta lihtsalt sureks selle kätte.
Tamara kõndis mehe juurde, kes tassis sületäit heina ja koputas selle õlale, otsekui koputaks uksele.
„Kedagi pole kodus,” vastas Levi viivitamatult, enne kui tüdruk jõudis sõnagi lausuda.
„Ma tahaksin nüüd kohe oma hobusega ratsutama minna, palun väga ja tänan.”
„Ei.”
„Ei? Mis mõttes ei?”
„Ma pean silmas ei, mitte mingil juhul. Sa ei saa praegu oma hobusega ratsutama minna, palun väga ja tänan.” Levi läks edasi, heinad endiselt süles, nagu oleks teema sellega lõpetatud.
Tamara püüdis ta kinni ning koputas taas otsustavalt mehe õlale. Too lasi heintel kukkuda.
„Miks ma täna sõitma minna ei saa?”
„Sest on sadanud mitu päeva järjest. Maa on liiga pehme.”
„Praegu ei saja.” Tüdruk toksis aknaklaasile. „Vaata – see on kuiv. Kuiv, kuiv, kuiv.”
„Milline osa eist on sulle arusaamatu, Rajakas? E või I?”
„Sa ei tohiks mind Rajakaks kutsuda,” ütles tüdruk, käed puusas, lootuses, et mees märkab – tal on puusad. „See pole kena.”
„Ma pole kena inimene. Ja ma ei kutsuks sind Rajakaks, kui sa ei oleks niisugune kuradima ärahellitatud Rajakas, nii et kes selle hüüdnime eest õigupoolest vastutab?” Kordan üle – vastus on ei – E ja I, ei. Isegi sina suudad seda tähthaaval öelda.”
Mis puudutas Tamara hellitatust, võis mehel olla õigus, mitte et Tamara oleks seda meeleldi tunnistanud. Enamikul päevadest oli Levi ainus inimene kogu riigis – kui mitte arvestada tüdruku ema –, kel jätkus kuraaži talle ei öelda.
„Oh, ma oskan suurepäraselt tähthaaval rääkida. Ma suudan sõnu tähthaaval lugeda eest tahapoole ja tagant ettepoole, ei tagurpidi on ie, see on peaaegu nagu jee, see on igal juhul jaatus, täielik valmisolek minna ratsutama.”
„Sa käid mulle närvidele,” vastas Levi. Ta võttis kaabu peast ja tõmbas varrukaga üle otsaesise. Mõnikord tüdruk kahtlustas, et mees tegi sedasorti asju lihtsalt tema piinamiseks, sest teadis, et tüdruk on temast sisse võetud – mitte et too oleks püüdnud seda väga varjata. Ta, see Levi, oli üks esmaklassiline, kullavõitjast piinaja. Ta oli kahekümne kaheksa aastane ja tüdruk oli alles eile südaööl saanud kuusteist, mis tähendas, et polnud vähimatki võimalust, et ema või vanaisa oleks lubanud neil kohtamas käia, ja seda vaatamata asjaolule, et Levi oli ilusam kui suurem osa mehi, keda võis näha televiisorist. Tal olid mustad lokkis juuksed ja saatanlik naeratus, mis tõi mehe silmanurkadesse naerukurrud ning mida ta kinkis tüdrukule piisavalt tihti, et selle lootusi ja kehatemperatuuri tõsta. Ta oli alati kenasti päevitunud, isegi talvel, ja tüdruk imestas, kuidas ta hoidis päevituse sama kena isegi veebruaris… ja kas see päevitus katab kogu keha. Sellised tähtsad küsimused piinasid preili Tamara Belle Maddoxit.
Iga kord, kui mees teda Rajakaks hüüdis, tundis ta, et tahaks mehele kaela karata.
„Tead sa, täna on minu sünnipäev,” ütles ta. „Minu sünnipäeval pead sa minuga kena olema.”
„Ma ei pea mitte midagi, ainult surema ja maksud maksma. Seega, kui sa pole vikatimees või maksuametnik, ei kavatse ma su nõudmistele täna tähelepanu pöörata. Mul on täna vaba päev. Ma olen siin täna ainult seepärast, et see on ainus päev, mis sobis sepale, et tulla ja Danny Boy rauad üle vaadata.”
Tüdruk põrnitses talle otse silma sisse. Nii lähedalt, kui vähegi sai. Ta oli sel aastal kasvu visanud 170 sentimeetrini ja mees oli temast vähemalt 15 sentimeetrit pikem. Siiski tegi ta oma parima, et mehele ülalt alla vaadata.
„Levi.”
„Jah, Rajakas?”
„Mina olen vikatimees. Nüüd lase mul ratsutama minna või ma ütlen emale, et sattusin peale su vahekorrale Miss Piggyga.”
„Kas sa pead silmas oma ema hobust või „Muppet show’” siga?”
„Mis vahet seal on?”
„Minu jaoks on seal tohutu vahe, kui ma neist ühega vahekorras peaksin olema. Ma pean teadma, kellele hiljem lilli saata.”
„Sa oled kõige tigedam mees, kes eales sündinud,” ütles tüdruk pead raputades. „Kus on hang?”
„Kas sa kavatsed lõpuks Kermiti latri puhtaks rookida, ilma et peaksin sulle seda kakskümmend tuhat korda meelde tuletama?`”
„Ei. Ma kavatsen sind sellega nii kaua lüüa, kuni me saame sind nuudlite kurnamiseks kasutada.”
„See on seina ääres nagu alati. Nüüd, kui lubad, pean ma tegema ükskõik mida, peaasi, et see tegevus ei sisaldaks sinuga vestlemist.”
Levi astus eemale, aga tüdruk astus ta teele ette.
„Levi…” ütles ta, hääl lootusetusest murdumas. „Palun luba mul täna ratsutama minna. Mul on sünnipäev ja ma teen tallid puhtaks ja mul on sünnipäev ja ma teen, mida tahes sa mul teha ka ei käsiks, ja mul on sünnipäev ja…”
Mees ohkas raskelt ja lasi peal rinnale vajuda.
„Mis kuriteo ma ometi eelmises elus sooritasin, mis mu praeguses taassünnis sellesse olukorda tõi?” ütles ta raskelt ohates.
„Sa ajad jälle veidrat juttu,” kommenteeris tüdruk.
„Karma,” selgitas mees. „Ma räägin karmast. Sina muidugi ei tea sellest midagi, sest sa oled ilmselgelt nii noor ja rumal ja naiivne, et ainus võimalus seda sulle selgitada on, et tegemist on su esimese eluga. Sul on selles maailmas vastsündinu hing. Ainus selgitus, miks su vaimu kõrvatagused veel nii märjad on.”
„Sa tead, et sa armastad mind,” ütles tüdruk. „Sa tead isegi, et ma olen su lemmik.”
„Sa