liigutatud, kuna igatses taga oma vana Lexust. Ta oli selle välja vahetanud uue Mercedese vastu. Mõistsin ta südamevalu, kuna valmistusin ka ise oma vanast autost uuema kasuks loobuma.
Rääkides veel üldisest sotsiaalsest ja emotsionaalsest sentimendist neil unustamatutel kasvu ja külluse aastatel, meenuvad iga-aastased Ettevõtete panganduse divisjoni väljasõidud, mis tegid paljud kadedusest roheliseks. Ja põhjusega. Moskva, Praha, suusatamine Austria mägedes ööbimisega Viinis. Pank maksis kõik kinni. Paarsada inimest viidi rongide, busside ja lennukitega kolmeks-neljaks päevaks lõbusale retkele. Reiside meeleolukuses polnud kahtlust – söödi, joodi, pidutseti kuni jaksati. Ja jaksati kaua. Diskoteegid, baarid, litsimajad, kõik uksed olid meile valla. Mitmepäevastel suvepäevadel, mis tuhandeteni ulatuva töötajaskonnaga meenutasid Õllesummerit, oli samuti meelelahutust igale maitsele – batuudid, džiibirallid, skuutrid, Eesti parimad bändid, meeletu joomine ja pidutsemine, meeskolleegide hulgas levinud võistlus „kes kui mitme naisega magas“ jne. Neile järgnesid oodatud uusaastapeod. Saku Suurhall oli täis õhtukleitides ja ülikondades pankureid. Peale ametlikku osa algas prassing, mis meenutas viimsepäeva pidu. Mitte millelegi ei öeldud ei! Kogu alkohol oli tasuta – lahjemast kõige kangemani. Pidu lõppes paari jaepanga töötaja omavahelise kaklusega, mida tuli lahutama politsei. Kõikvõimsa Kapitali truu õukond lõbutses. See pidu kestis aastaid ja mul oli hea meel sellest osa saada.
Juhikultusest
Ja muidugi oli kogu masinavärgi sujuvaks toimimiseks oluline uskuda juhtidesse. Kõik juhid olid hinnatud ning austatud. Ja kardetud. Nende kompetentsus, tarmukus ning ausus olid kõigile kahtlematult teada. Mul oli võimalus põgusalt tundma õppida toonast Korporatiivpanga juhti, hilisemat Swedbank Eesti juhti Priit Perensit, kui käisime koos Vjatšeslav Leedo juubelipidustustel Kuressaares. Kui ametlik osa oli läbi, suundusime koos kohalikke pubisid ja lokaale külastama. Jõime õlut, lõime kokku ja rääkisime ka isiklikke lugusid. Panin tähele, et oleme sama koolkonna mehed, ehk siis n-ö ise enda üles töötamisse ning samas ka turgude kõikvõimsusse uskujad. Iga mees on oma saatuse sepp ning kõik tuleb elus läbi pingutuse, ohverduste ja mugavustsoonist välja astumise, tõdesime. Mulle jättis Priit inimesena väga sümpaatse mulje. Lihtne, otsekohene, aus ja laia silmaringiga. Ta teenis paguneid, et ühel hetkel saada Eesti üksuse ning hiljem kogu Baltikumi juhiks. Kui temaga tööalaselt vestlema läksin, leidis ta alati aega, et korraks süveneda ja oma ettepanekud teha, kuigi tal oli ka sada muud asja käsil. Priidul polnud oma kabinetti, ta istus lihtsalt ühes avatud kontori nurgas oma laua taga, mis oli kuhjadena erinevaid materjale ja memosid täis. Seal istuda sai ta tegelikult harva, kuna osales arvututel koosolekutel, kus tehti panga tuleviku jaoks olulisi otsuseid. Kui ta vahel sai oma laua taga rahulikult memosid lugeda, siis istus mugavalt, jalad laua peal ja keegi ei teinud sellest numbrit. Ta oli oma mees. Kaitses terve mõistuse ja ratsionaalsete argumentidega oma seisukohti ja inimesi ning kui vahel vaja, ütles „nii on, kuna mina nii ütlen“.
Teine legendaarne mees oli juba põgusalt mainitud Urmas Somelar, kuni majanduskriisi puhkemiseni Hansapank Eesti riskijuht ehk teine mees pangas. Krediidikomitees oli tema hääl otsustav. Kuigi otsuseid ei tehtud konsensuse alusel, vaid lihthäälteenamusega, oli tal nii suur mõju, et osa komitee liikmeid vaatasid raskete otsuste puhul ikka Urmase poole. Nagu kõigil komitee liikmetel, oli tal vetoõigus, mida ta vahel ka kasutas, kui ei suutnud teisi projekti sobimatuses veenda. Nagu Priit, oli temagi väga otsekohene, kuigi ehk mitte nii peenetundeline. Tema mõju teades kasutasid paljud kliendihaldurid ära siseinfot selle kohta, millal Urmas pidi olema komandeeringus ja komitees osaleda ei saanud. Selleks päevaks oli esitatud rekordarv projekte, et vältida riskantsemate otsuste vastuvõtmisel Urmase vastuseisu. Somelar oli ka see mees, keda rootslased usaldasid pärast 2008. aasta kriisi puhkemist Ukrainas ostetud panka saneerima. Ta oli Ukrainas vist paar aastat ja ei jätnud seal kivi kivi peale. Poliitikut poleks temast saanud, talle ei meeldinud pikk loba ja heietamine. Ja ta võis öelda järsult ja isiklikult. See sai talle ka saatuslikuks hilisemas rollis Riigi Kinnisvara AS-i (RKAS) juhtimisel, kus ta oli juhtkonna koosolekul põrutanud „Mailis Reps on peast rase!15“, ehkki seda lindistust üle kuulates meenus mulle pigem ta ratsionaalsus. Ülemusel, ehk ministril on muud prioriteedid ja tal pole palju aega, kuna ootab last, meil oleks vaja oma aruandeid lihtsamaks ja hoomatavamateks teha. Eneseväljendus ei kukkunud hästi välja ning ta loobus ametist, küllap tagatubade survel. Kuid öelda nii oma ülemuste kohta nõuab mune, ja mune tal oli. Isegi kui see läks talle maksma koha.
Milles ta Hansapank Eesti riskijuhina selgelt ebaõnnestus, polnud mitte tema enda isiklik panus krediidikomitees sõkalde teradest eraldamisel, vaid näiteks kliendihaldurite tasustamisprintsiipide muutmata jätmine majandusbuumi ajal. Enne laenurallit võis halduritele boonuste maksmist pidada normaalseks, kuna seatud kasvueesmärgid olid mõõdukad. Kui aga läks lahti raha mõõdutu pumpamine kinnisvarasektorisse ja mujale, olnuks tema kui riskijuhi ülesanne nii agressiivsele motivatsiooniskeemile vastu seista. Kuid ega sellist „pidurit“ keegi armastanuks ning ehk jäid ta käed ka lihtsalt lühikeseks. Samuti, kuna suurimad laenukahjumid tulid hiljem kinnisvarasektorist, võib tagantjärgi tarkusena öelda, et selle finantseerimiseks ei suutnud ta kehtestada piisavalt konservatiivseid reegleid. Buumi lõpuks oli Hansapangal minu teada Eestis detailplaneeringutega ja ka detailplaneeringuteta maad finantseeritud nii palju, et buumiaegse ehitusvõimsuse juures oleks see mahutanud järgmise 10 aasta ehitused. See oli kolossaalne panus ning ka üks põhilisi kinnisvara hinnaralli mootoreid. Nordea, nagu ma hiljem õppisin, ei läinud kinnisvararalliga kaasa ega saanud kriisi vallandudes ka suuri laenukahjumeid. Selle asemel, et muuta kinnisvaraprojektide finantseerimise reegleid ja motivatsiooniskeemi, peeti meile riskijuhtimise osakonna koolitustel epistlit, et peame suhtuma Swedbanki välja laenatavasse rahasse nagu oma isiklikku. Mitte keegi ei võtnud seda loba tõsiselt, sest ainus isiklik raha, millele meie mõtlesime, oli aasta lõpus saadav boonus. Ja kui selle saamiseks tuli vastutustundetult raha välja pumbata, nagu tegid ka teised pangad (v.a Nordea), siis oli selge, mida kliendihaldurid tegid.
Et akumuleerida, on vaja spekuleerida
Panga nõrka riskipoliitikat kasutasid ära ka kliendid. Skeem oli lihtne. Näiteks: osta maatükk laenuga (ütleme 30/70 omakapitali ja laenukapitali suhtega). Oota pool aastat, hinda see üles ning küsi raha juurde, võta uus laen teise järjekoha hüpoteegiga. Saadud uut laenu kasuta järgmise maatüki ostmisel omakapitalina ning puudujääv küsi pangast juurde. Kinnisvarahinnad kasvasid nõiaväel ning seda imeveskit hoidsid töös üle käte läinud Rootsi pankade kohalikud harukontorid. Tihti ei suutnud kliendihaldurid aru saada, kas kinnisvarahindajate poolt antud hinnangud on adekvaatsed või mitte. Paljud ei käinud isegi kohapeal vaatamas, mis maatükiga tegemist. Nii jäi kriisi puhkemise järgsel n-ö puhastustööl tagatistena silma ka soid, rabasid ja muidu elamiskõlbmatuid tühermaid ning ehituskeeluvööndisse jäävaid maid – näiteks krunt, mille Maanteeamet oli planeerinud 7 aasta pärast teeks asfalteerida.
Kinnisvaraga spekuleerimisest olin teadlik ja muidugi püüdsin selle ka enda kasuks pöörata. Ega tööga rikkaks saa. Et akumuleerida, on vaja spekuleerida! Nii nagu kõik ülejäänud, otsustasin ka mina hakata „kinnisvarainvestoriks“ ning lootsin sellest korralikult teenida. Otsisin sõpradega välja Eesti kõige odavama kinnisvara, sest selle hindadel oli meie loogika järgi kõige suurem kasvupotentsiaal. See kinnisvara asus Kohtla-Järvel. Ma olin oma elus korra Ida-Virumaal käinud, vist 6–7 aastat tagasi. Külastasin seda kanti TTÜ tudengina ja pean ütlema, seal polnud eriti midagi muutunud. Olid mõned uued ostukeskused, aga majad enamasti räämas, tööpuuduse näitaja Eesti kõrgemaid ja palgatase üks madalamaid. Mina uskusin neoliberaalsesse mantrasse, et ükskord hakkab ka seal „nähtamatu käe“ viipe peale kõik õilmitsema, ning kui see juhtub, veab see üles ka korterite hinnad. Mõeldud, tehtud. Ostsin Swedbanki laenuga sügisel 2006. aastal kokku 6 korterit, keskmise ruutmeetrihinnaga vist 150 eurot/m2. Erilist omafinantseeringut ei nõutud ja rõõmsalt anti mulle raha kätte, et saaksin minna spekuleerima. Ma ei teinud sellest saladust. Kortereid ei hakanud ma isegi välja üürima. Ja ennäe imet, 2007. aasta jooksul ning enne krahhi olidki hinnad põgusalt tõusnud ja tekkinud kasum oli mind paberil jõukamaks teinud.
Nii et 2008. aasta alguses ehk pärast paari aastat tööd olin ma 30-aastane igas mõttes tehtud mees – oma arust