Skandinaavias ehk minu radikaliseerumine
Peale TTÜ lõpetamist 2001. aastal lahkusin kohe Taani, õppima rahvusvahelist juhtimist Lõuna-Taani Ülikooli magistrantuuris. Et mitte alustada karjääri teiste TTÜ tudengitega võisteldes, tahtsin saada eelist. Magistrikraadi välismaalt, mis sellel hetkel oli vähestel, et nii-öelda järjekorras ette trügida. Ja kuna Eestis domineerisid Skandinaavia kapitalistid, lootsin saada eelise ka nende silmis. Loogiline ent naiivne arutlus. Võim ei anna sulle eelist sinu teadmiste vaid lojaalsuse järgi. See aga sai mulle selgeks palju hiljem.
Need mitmed aastad Skandinaavia ülikoolis andsid mulle, millest olin TTÜ-s puudust tundnud. Kriitikameele. Seda aga ainult kitsas akadeemilises ja intellektuaalses mõttes, mitte väärtushinnangute osas. Väärtushinnangutes tõi see hoopis välja minu radikaalsuse, ning vastandudes teiste välistudengitega, kes ei olnud ajupestud neoliberalismi jüngrid, radikaliseeris mind omamoodi veel enam.
Mis on nobelisti artiklis valesti?
Mõne sõnaga intellektuaalsest plaanist. Nimelt eeldasid sealsed professorid, et teadmisteni jõutakse läbi kriitilise mõtlemise ja dialoogi. „Mis on selle nobelisti artiklis valesti?“ on lause, mis jäi eredalt meelde ühe professori suust õpingute alguses. Algne hämming, kuidas saab Nobeli majanduspreemia laureaadi artiklis olla midagi valesti, asendus peagi kõikide tekstide ja teadusartiklite kritiseerimisega vaidlustes professorite ja kaastudengitega. Tundsin ennast üle pika aja nagu kala vees, sest vaidlemishimu, mis oli küll alati olemas olnud, oli minus senini rahuldamata. Kuigi poliitikat me ei puutunud, nägin siiski, et teadmised maailmast avanevad just läbi kriitilise analüüsi. Sellest sai nurgakivi hilisemal ärkamisel oma indoktrineeritud maailmavaatest.
Kas sa taani keelt oskad?
Tõsi, minu globalistlikku ja kosmopoliitset neoliberaalset maailmavaadet segasid mõned imelikud kogemused. Olin neist üle, kuna raha pidi tulevikus kõik probleemid lahendama, ent siiski. Nimelt puutusin pea iga päev kokku taanlaste rahvusliku identiteediga, kui leebelt väljenduda. Nad võisid sinust lugu pidada kui inimesest, aga mitte kui eestlasest. Huvitav vastuoksus, mõtlesin, kui minult küsiti iga paari päeva järel ikka ühte ja sama, õigemini kahte ja sama. Korduvus oli alguses hämmastav, hiljem naljakas. Kassapidajad poes, tellerid pangas, suvalised inimesed rongis… esimene küsimus oli kõigil: „Kas sa oskad taani keelt?!“ No, arusaadav. Ka eestlastel on kinnisidee, et kõik, kes elavad meie maal, peavad rääkima meie keelt. Aga Taanis oli see „nõue“ arenenud nii kaugele, et kui armastatud kuninganna mees, Prantsuse juurtega aristokraat, rääkis taani keelt küll grammatiliselt puhtalt kuid kerge aktsendiga, ajas see taanlased lausa pööraseks. Vaest meest mõnitati tabloidide esikaantel nii palju, et prints pidi vahepeal minema oma Prantsusmaa lossi maapakku närve puhkama. Ehk siis, kas ma keelt räägin? Kuna ma ei läinud Taani keeleõppekursustele, vaid õppima raha tegema, siis taani keele kursustest ma loobusin. Tänaseni kahetsen, aga kuna fookust oli vaja hoida majandusõpingutel, tõin selle ohvri toona rõõmuga. Minu vastus oli seega alati „ei!“. Ma ei jõudnud hakata selgitama, et mul on suured plaanid ja et peatselt lahkun Taani Kuningriigist palju parematele jahimaadele varakapitalistlikku Eestisse, kus kavatsen saada miljonäriks, kui juba tuli teine küsimus: „Millal sa Taanist lahkud?“ Kuna vastus oli valmis, siis selle ka rahulikult ja enesekindlalt ning taanlaste meelehärmiks, et keegi tahab nende vaimustavast riigist vabatahtlikult jalga lasta, ette kandsin. Niisiis, millal sa koju tagasi lähed? Taanlaste natsionalism on teada-tuntud ja kuna ma ei õppinud multikultuurses ja tolerantses pealinnas Kopenhaagenis vaid provintsilinnas Odenses, tehti see mulle kiiresti puust ja punaseks nagu Danebrogi rist. Paljud ei pööranud muidugi sellele tähelepanu, eriti professorid, kuid idee välismaal elamisest oli rikutud. Andsin neile selle andeks, kuna see mind ei puudutanud, aga kummitama jäi küll.
See on ju dokumentaalfilm!
Teine ja olulisem probleem, millega taanlaste puhul kokku puutusin, oli šovinism ja ksenofoobia. Nimelt ei arvanud nad, et Taani on lihtsalt suurepärane riik, vaid et see on parim riik maailmas. Teistele rahvustele vaatasid nad ilma süümepiinadeta ülalt alla. Idaeurooplasi pidasid nad imelikeks inimese ja pärismaalase vahelisteks olenditeks. Üks mainimisväärne episood toimus ühiselamu suures ühisköögis, kus istusime tihti kahe-kolme eestlasest kaastudengiga, tegime süüa ja rääkisime elust. Ja jõime peale õhtusööki mõned kosutavad kesvamärjukesed. Taustaks käis televiisor ja seal sohva peal me siis istusime, jälgides poole silmaga telekat, ajades juttu. Iga õhtu samal ajal tuli telest seriaal „Sex and the City“, mis pajatab lugusid New Yorgi amatsoonidest ning nende emotsionaalsetest seiklustest meestega, nende väikestest muredest ja rõõmudest ja elufilosoofiast. Paari kuu möödudes ei pidanud üks heast perekonnast ning heade maneeridega Taani arstitudeng vastu ning küsis meilt: „Miks te alati vaatate seda seriaali?“ Olles joviaalses meeleolus, tuli mul nurjatu idee teha taanlase kulul väike nali. Ütlesin siis talle kõhklemata, et me tulime Eestist Taani õppima, et saada kunagi rikkaks. Et saada rikkaks, on vaja minna Taanist õpitud teadmistega hiljem Ameerika Ühendriikidesse. Ning sellepärast me vaatamegi seda suurepärast dokumentaalfilmi (sic!) New Yorgi elust, ning Suure Õuna pakutavatest rõõmudest ja võimalusest. Taanlane tegi suured silmad ja vaidles vastu, et kuulge, see ei ole dokumentaalfilm, see on puhas fiktsioon. Meie ajasime tõsiste nägudega vastu, et mis sa nüüd. Me teame, me oleme seda ennegi näinud ja see on kindlasti dokumentaalfilm. Taanlane ei saanud naljast aru, arvestades et see oli tema ja ta eelarvamuste pihta suunatud, lõi käega, vaatas meile kaastundliku pilguga otsa ning lahkus. Rohkem ta meid ei kõnetanud.
Lootusrikkalt šovinismist
Või näiteks episood ühelt koosviibimiselt baaris. See polnud tavaline tudengite oleng, vaid olime läinud linna peale, kus enamik lokaali külastajaid olid tavalised kohalikud taanlased. Mäletan, et rääkisin ühe taani neiuga juttu. Keskustelu oli ladus ja huvitav, vahetasime flirtivaid pilke ning õhtu tõotas tulla sündmusterohke. Mingil hetkel ta päris mult, mis aktsent see on, mis mul rääkimisel õrnalt kuulda on. Kuna olin selleks ajaks omandanud inglise keele suhteliselt hästi ning rääkisin pigem briti aktsendi kui tuntava eestlastele omase puisusega, siis küsimus oli asjakohane. Ma vastasin, et olen eestlane. Mille peale neiu vaatas mulle hämmingus otsa, keeras otsa ümber ja lihtsalt lahkus. Ma jäin nagu tola sinna seisma, esialgu mõeldes, et ju ta läks baari uue kokteili järele või tualetti. Jäin ootama ta peatset naasmist. Peale 10 minutit sama koha peal seismist mõistsin, et minu juurde tagasi ei tule ta enam kunagi.
Küsisin selle teema kohta ühelt soomlaselt, kes õppis doktorantuuris. Kuidas sellistel puhkudel käituda? Et sotsialiseeruda taani neiudega, tekitamata samas suuremaid rahvuslikke pingeid, olnuks väike hädavale minu jaoks aktsepteeritav. Pakkusin välja, et võiksin öelda, olen Soomest. Meie aktsendid on suhteliselt sarnased ning kui on soov testida, siis soome keelt valdasin ma ka. Soome doktorant vaatas mulle otsa kui kuu pealt kukkunule ning küsis: „Kuidas see aitab?“ Tuli välja, et ka soomlased on taanlaste jaoks teise järgu inimesed. Mitte küll nii halvas kirjas kui idaeurooplased, aga palju ei puudunud ka. Ehk siis Taanis, ja minu kogemuse kogu Skandinaavias, on šovinism ja ksenofoobia isegi haritud seltskonnas laialt levinud.
Lohutuseks võin rääkida loo kaastundlikust taanlasest, kes küsis mult, kuidas meie maal selle sõjaga lood on. Ma küsisin, millise sõjaga? Ta ütles, et saab aru kui ma ei taha sellest rääkida. Siis mõistsin, et ta mõtleb Balkanit, mitte Baltikumi. Püüdsin talle erinevust selgitada, kuid asjata. Ta vaatas mulle kaastundlikult otsa kui sõjast räsitud maalt tulnud pagulasele, kes ei soovi sõjajubedusi meenutada, ning vahetas taktitundeliselt teemat. Ignorantne ent inimlik suhtumine. Taanlastel on lootust!
Kuradi streik?!
Ja nüüd veel viimane oluline märkus ühe sündmuse kohta, mis iseloomustas mu maailmavaadet sellel perioodil. Nimelt Taani õpingute käigus õppisin aasta ka Helsingis. Seal oli minu transpordivahendiks rong, mis tõi magalarajoonist kesklinna, kus asus ülikool. Ja ühel talvisel päeval toimus transpordisektori ametiühingu korraldatud streik. Padu-neoliberaalina mõistsin sellise korralageduse muidugi kõhklemata hukka. „Mingid töötajad hakkavad midagi nõudma. See on ju terrorism, selle eest peaks olema mingi karistus! Tavalised inimesed ei saa koju, ei saa tööle, lapsed ei jõua kooli, kaubad ei liigu ja Soome SKP kasv on pidurdunud. Transpordisektori