e target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_1f3adbaa-a1ac-5fb3-bc8e-24bc3746c58c.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel:
Silja Vuorikuru
Aino Kallas. Maailman sydämessä
Suomalaisen Kirjallisuuden Seura
Helsinki 2017
Raamatu väljaandmist on toetanud Finnish Literature Exchange (FILI)
Toimetanud Inna Lusti
Korrektuuri lugenud Kairi Vihman
Kujundanud Anne Kaikkonen
© 2017 Silja Vuorikuru ja Suomalaisen Kirjallisuuden Seura
© Tõlge eesti keelde. Sirje Olesk, 2018
ISBN 978-9985-3-4445-3
ISBN 978-9985-3-4611-2 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2018
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda Greif OÜ
„Kas te tõepoolest tunnete, kuidas inspiratsioon, millest nii palju räägitakse, Teid m õnikord (või ka sageli) vallutab? Kui nii, siis kuidas see väljendub?”
„Inspiratsioon? Muidugi tunnen. Kui ei oleks seda lühiajalist õndsust, tähendaks igasugune kunstiline anne tegelikku ja eluaegset pärisorjust selle omanikule. Armastuse järel on kunstiline loomishurm kõige suurem inimliku õnne allikas.”
(Aino Kallase intervjuu ajakirjas Tulenkantajat 1927)
AUTORI EESSÕNA EESTI LUGEJALE
Aino Kallas (sünd. Krohn, 1878–1956) on Soome ja Eesti ühine kirjanik. Ta kirjutas soome keeles ja avaldas oma teosed Soomes, kuid kujutas neis peamiselt Eestit. Eesti Aino Kallase loomingus on ennekõike müütiline Eesti: muistne, ajalooline, suulise pärimuse ja uskumuste Eesti.
Kirjaniku lähedane kolleeg ja tema usaldustõlkija Friedebert Tuglas esitas 1922. aastal küsimuse, kas Aino Kallast tuleks pidada rohkem soome või eesti kirjanikuks. Küsimus sai hiljem väga tuntuks; seda on tsiteeritud paljudes uurimustes. 2010. aastatel on vastus selge: Kallas on mõlema maa kirjanik – nii soomlased kui ka eestlased peavad teda omaks. Tänapäeval kuulub ta mõlema maa kirjanduslukku.
Kirjanik Aino Kallase eluloo kirjutamine on minu jaoks tõstnud uue küsimuse – kas on olemas kaks Aino Kallast – Soome Kallas ja Eesti Kallas? Kui süvenesin eesti kirjandusuurimisse, panin tähele, et seal on Kallast käsitletud teisiti kui Soomes.
Eestis kujutatakse Kallast rahvusluuletaja Lydia Koidula kirjanikumüüdi keskse uuendajana. Teda mäletatakse ka Noor-Eesti rühmituses aktiivselt tegutsenud naiskirjanikuna. Paljude soome lugejate jaoks on tema loomingu need perioodid ja sel ajal kirjutatud teosed „Tähelend. Eesti luuletaja Koidula elu” (1915) ning „Noor Eesti. Näopilte ja sihtjooni” (1918) kauged, kuigi Kallase loomingut üldiselt tuntakse.
Soomes on Kallast nähtud eelkõige vastuoluliste naistegelaste ja nende ühtesobimatute elusaatuste kujutajana. Sageli rõhutatakse autori erandlikkust muu soome kirjandusega võrreldes: nii tema aineid kui arhailist keelt on peetud eksootiliseks. Eestis on Kallase looming kindlamini seotud rahvusliku kirjandustraditsiooni osaks. Aino Kallast on iseloomustatud kui mässuliste talupoegade ning 1905. aasta revolutsioonisündmuste kujutajat. Teda on võrreldud oma aja kesksete kirjanike, näiteks Eduard Vildega, keda Kallas pidas avalikult oma eeskujuks, kui kirjutas 20. sajandi alguses varaseid realistlikke novelle Eesti ainetel.
Aino Kallase loomingut on uuritud nii Soomes kui Eestis, Soomes siiski palju rohkem. Seda uurimist valitses pikka aega professor Kai Laitinen, kes alustas oma uurimistööd siis, kui Kallas veel elas. Laitinen alustas Kallase biograafina, kuid ütles lahti traditsioonilistest elulookirjutamise meetoditest ja eesmärkidest juba oma uurimuse esimese, 1973. aastal avaldatud osa eessõnas. Laitinen nimetas oma laia ja mitmeosalist uurimust eelkõige uurimuseks autori loomingu peajoontest ja taustast.
2000. aastatel on räägitud Aino Kallase loomingu uuesti avastamisest, mõnikord lausa „Aino Kallase renessansist”. On avaldatud palju uusi uurimusi, kuid klassikaline kirjaniku elulugu ilmub alles nüüd. Selle aluseks on eelnev teaduslik uurimistöö, paljus mu oma väitekiri (2012), kuid raamat ise on kirjutatud üldarusaadaval moel laiale lugejaskonnale.
Need aastad, mil uurisin Aino Kallase elu ja loomingut, alguses väitekirja jaoks, siis biograafiat kirjutades, on viinud mind Eestisse nii otseses kui ka kaudses mõttes. Aino Kallase elulugu ei oleks saanud kirjutada ilma õppimata eesti keelt ja süvenemata eesti kultuuri, ajalukku ja kirjandusse. Olen väga rõõmus selle üle, et mu raamat jõuab nüüd eesti lugejateni.
Tänan südamest raamatu tõlkijat, kunagist Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadurit doktor Sirje Oleskit. Tänan ka Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi töötajaid asjatundliku abi eest mu töö erinevatel perioodidel. Tänan aastate jooksul kohatud eesti kolleegidest kirjandusloolasi ja teisi Aino Kallase sõpru inspireerivate vestluste eest. Ja lõpuks kuulub mu tänu kirjastusele Varrak otsuse eest avaldada see raamat.
Helsingis 31. mail 2018,
Eesti 100. sünnipäeva ja Aino Kallase 140. sünniaastapäeva aastal
Silja Vuorikuru
Päevalill
(1878–1901)
Lapsepõlve lõpp
Kümneaastane Aino Krohn kirjutas 1888. aasta sügisel oma tädile niisuguse kirja:
Selle kirjaga saadan Sulle lilli, mida korjasin papa haualt. Sa kindlasti ei pahanda, et ma ei kleepinud neid ilusasti kaardile, sest ma ei oska neid nii hästi sinna sättida, nagu peaks. Ma käin juba koolis; tüdrukud on palju kordi küsinud minult isa surma kohta. Paar päeva tagasi nägin imelikku und. See käis nii: „Papa tuli koju ja ütles, et ta ei olegi uppunud. Ta rääkis oma teekonnast pärast vette kukkumist. Ta rääkis: „Kui olin hõiganud tädi Ottale „hüvasti”, minestasin, ja kui ma toibusin, olin Porkansaare kaldal. Sealt ujusin ma Koprasaarele ja sealt Katajasaarele, kuni jõudsin Tilkoaneemele. Kuid oma suureks imestuseks ei leidnud ma ...”” 1
Kiri jääb pooleli. Õlgvalge paberipoogna üks pool on kauni käekirjaga täidetud, kuid teisel poolel on vaid paar rida. Koolilapse poolik kiri on hiljem jõudnud Soome Kirjanduse Seltsi kirjandusarhiivi, kirjanik Aino Kallase personaalkogusse. Tõenäoliselt ei jõudnud see kiri kunagi Aino isa kummagi õe, ei Ottilie ega Emilie kätte.
Kirjas nimetatud „papa” oli Aino isa, 53-aastasena purjetamisel ootamatult õnnetusse sattunud ja uppunud Julius Krohn. Ta oli 19. sajandi lõpul tuntumaid ja valjuhäälsemaid soomluse eest võitlejaid, kelle kogu elu kujundas isamaaline aade. Rahvaluule- ja keeleuurijana oli ta süvenenud „Kalevala” uurimisse. Peale selle töötas ta ajakirjanikuna, tõlkis maailmakirjandust ja õpikuid ning kirjutas populaarseid rahvavalgustuslikke tekste. Julius Krohn määrati Helsingi ülikooli soome keele ja kirjanduse erakorraliseks professoriks aastal 1885 – kolm aastat enne oma surma. Tähtsaima fennomaani ja rahvusvaheliseltki tuntud teadlase enneaegse surma järel avaldati ajalehtedes pikki artikleid, kus ei välditud suur sõnu.
Meie eelmises numbris mainitud kuulujutt on kahjuks tõsi. Professor Krohn oli möödunud teisipäeva õhtul kella 6 ja 7 vahel olnud koos oma õe, koloneliproua Belitskiga purjetamas „Uura” faarvaatrist idas. Kui puri oli pisut kohalt ära liikunud, oli ta läinud seda kohendama ja libisenud sealjuures millegipärast vette. Paat liikus nii kiiresti, et õde ei suutnud teha muud, kui visata talle aer vette järele. Selle abil oli kadunuke suutnud olla vee peal veel umbes pool tundi ja alguses isegi õpetanud õde, mismoodi paati juhtida, kuid õde oli ehmunud ega suutnud paati pöörata ning ka appikarjed ei toonud