Sel ajal, kui Aino käis veel tütarlastekoolis, õppis Ilmari Leipzigi konservatooriumis klaveri- ja orelimängu ning kompositsiooni. Sel ajal, kui väikeõde jõudis keskkooli, sooritas Ilmari filosoofiakandidaadi eksami Helsingi ülikoolis. Seejärl sai ta muusikateooria ja ajaloo dotsendiks ja hiljem ka muusikateaduste professoriks. Mõlemad ametinimetused olid Helsingi ülikooli ajaloos esimesed.
Helmi koolitee lõppes tütarlastekoolis. Isa professuur kohustas valima akadeemilise karjääri ainult poegadel, mitte tütardel. Kuigi Helmi, Aino ja Aune õpinguid soositi, oli haritud naisi selleaegses Soomes vähe. Esimene soome naisüliõpilane Maria Tschetschulin oli lõpetanud Soome ühiskooli aasta enne Helmi sündi. Veel Helmi noorusaastatel jõudsid ülikooli väga vähesed naised. Helmi otsustas jätkata isa näidatud teed teisel viisil: kirjanik Suonio vanimast tütrest kasvas kirjanik, kes avaldas oma esimese jutustuse „Õnne otsides” (Onnen etsinnässä) 27-aastasena. Esimeste jutustuste järel valis Helmi oma kirjanikutee jätkamiseks elulood, mälestused ja lasteraamatud, millest osa ta avaldas Helmi Krohni ja Helmi Setälä nime all, osa puhul kasutas pseudonüümi Anni Kurki. Nii nagu paljud selle aja literaadid, tegutses Helmi literaadina väga mitmel viisil – tõlkijana, kriitikuna, ajakirjanikuna ja kirjastuse toimetajana. Tema karjäär oli edukas, ulatudes kirjanduslike ajakirjade Otava ja Valvoja peatoimetaja kohani. Kokku on Helmi tõlkinud soome keelde üle kahesaja teose, nende seas on palju klassikalisi raamatuid, nagu F. H. Burnetti „Väike lord Fauntleroy” ja Grimmide muinasjutud. Täiskasvanuna võttis Helmi üle ka Minna toimetatud lasteajakirja Pääskynen, mis annab tunnistust võõrastütre ja võõrasema soojenenud suhetest.30
Aino kasvas üles väga teadlikuna oma isa pärandist, mis tema jaoks muutus üha romantilisemaks, isegi müütiliseks. „Krohnide pärand” oli juba 19. sajandi lõpul tuntud peremüüt, mille järgi selle perekonna liikmeid ühendavad teatud, peamiselt vaimsed omadused. Krohnid olid rännuhimulised, ägedaloomulised, hea väljendusvõimega.31 Peremüüt liitis ja lahutas üheaegselt: neid, keda peeti Krohnide hulka kuuluvateks, need imetlust väärivad iseloomuomadused liitsid, kuid teised jätsid jälle kõrvale. Selline mõtteviis sobis 19.–20. sajandi vahetusel, kus perekondliku ja verepärandi kaudu seletati väga palju inimeste, isegi rahvaste peamisi omadusi.32 Ainole tähendas isa ja tema perekonna vaimne pärand seda viisi, mille abil ta kujundas oma identiteeti kirjanikuna, kelleks ta juba kooliaastatel vägagi teadlikult pürgis: paljud Krohnide iseloomujooned sobisid hästi kunstnikuhingele. Oma kirjutavat ema ta kirjanduslikuks õpetajaks pidada ei tahtnud. Soovi samastuda isapoolse perekonnaliiniga võimendas ka igatsus – Aino oli laps, kes oli varakult kaotanud selle vanema, keda ta idealiseeris ja ta kujutles, et jätkab lahkunu elutööd.
Perekonna noorim tütar Aune, kuigi pesamuna, ei saanud kuigivõrd tähelepanu ega hellust. Kuigi Aune oli võluv, kirjanduslikult andekas ja musikaalne, jäi ta perekonna sees juba lapsena Aino varju.33 Väikest õde peeti perekonnas araks ja tagasihoidlikuks, mis võiski olla isetäituv ennustus: Aunet ei tõstetud esile oma annete ja iluga inimesi võlunud Aino varjust. Kuid Aune oli isa surma ajal veelgi tundlikumas eas, vaevalt seitsmene.
Aino noorusaastaid varjutasid ema psüühilise haiguse kõval ka tema enda terviseprobleemid. Ainot peeti nõrga tervisega lapseks, ta oligi tihti haige, kuigi need haigused, ka sarlakid, ei saanud kunagi saatuslikuks. Teiselt poolt sundis haigus pöörama tüdrukule veelgi rohkem tähelepanu, kui talle sai osaks pere lemmiklapsena.
Keskkooli esimesel kevadel 1895 sai Aino kopsupõletiku, mille tõttu pidi katkestama nii suurte lootustega alustatud õpingud. See katkestus pidi olema ajutine: Aino lootis minna tagasi kooli juba uue õppeaasta sügisel.34 Läks aga teisiti, sest kopsupõletiku tagajärjel kannatas ta kroonilise väsimuse ja korduvate palavikkude all, mis tekitasid muret kogu perekonnas. Nii Aino ise kui ka ta lähedased mõtlesid kopsuhaigusele, st. tuberkuloosile, mis tol ajal oli eluohtlik. Aino oli lootusrikkalt arvanud, et jääb koju paariks kuuks, kuid pidi koolist eemal olema kogu järgmise õppeaasta.
Põdemine kodus tähendas suurt muutust argipäevades, mida muidu olid täitnud koolikaaslaste seltskond ja kohusetundlik õppimine. Jutukas ja ekstravertne tüdruk muutus pikkade üksildaste kuude jooksul vaikseks ja mõtlikuks. Sõbrannadele kirjutatud kirjades näeb kurbust, mis tulenes murest oma tervise pärast. „Minust on saanud nendel päevadel suur unistaja,” kirjutas Aino oma sõbrannale Annale, kui haiguspuhkus oli kestnud juba aasta. „Tegelikkus on olnud liiga karm ja et ma pole julgenud sellega silmitsi seista, siis olen pagenud unelmatesse ja unistustesse.”35 Et kopsupõletikujärgsed sümptomid ei taganenud ka pärast pikemat puhkust, sõitis Aino 1896. aasta kevadel ravile Saksamaale Wörishofeni väikelinnas asuvasse sanatooriumi. Wörishofen oli sel ajal tuntud oma supelasutuste ja vesiteraapia poolest, mida oli arendanud aastakümneid linnas elanud katoliku preester Sebastian Kneipp. Reisikaaslaseks sai sel ajal 18. eluaastat käiv Aino tädi Ida.
Õpingud katkesid sanatooriumireisi järel päriselt: Aino ei läinudki kooli tagasi. Selleks oli mitu põhjust, millest kõige ilmsem oli nõrk tervis. Kuigi Aino oli hea õpilane, oli temalgi võimatu jõuda pärast nii pikka haigust järele oma klassikaaslastele. Teise põhjuse võib välja lugeda sõpradele ja pereliikmetele kirjutatud kirjade ridade vahelt: kaua põdenud ja eakaaslastest lahus olema sunnitud Aino oli masenduses. Tema kirjades peegeldub kurbus, vähenev algatusvõime ja lõpmatu väsimus. Aino väsimust ja jõupuudust seletati kopsupõletiku tagajärgedega, kuid need võisid olla ka depressiooni sümptomid. Masendusele kallutas tüdrukut ka ema haigus, millega tema ja Aune kõige rohkem kokku puutusid.
Õpingute katkestamisele leidub ka kolmas seletus, mis läheb lahku eelnevast. Ainol puudus akadeemiline auahnus. Oma südamesõbrale Ilonale oli ta juba enne haigestumist pihtinud, et ei tunne huvi mingisuguste õpingute vastu, vaid tahab saada kirjanikuks. Kooli lõpetamata jätmine oli siiski märk läbikukkumisest, kuid ta arvas, et perekond oli rohkem pettunud kui tema ise.36 Auahnuse puudumist seletab ka eeskujude puudumine; naiste tee akadeemilises maailmas oli ikka veel väga kivine ka sajandivahetuse Helsingis. Keskkooli ei lõpetanud ka pere kolmas tütar Aune, kes jätkas õpetajakoolituses.
Aino oli avaldanud oma esimese jutustuse juba sel sügisel, kui suundus keskkooli, olles just saanud 16 aastat vanaks. Uusi Suomi „Jututoas” avaldatud „Enne oma aega” (Ennen aikojaan) räägib tütarlapsest Peterburis, kellel on kopsuhaigus, mis saab talle saatuslikuks.37 Tagantjärele mõjub teemavalik endelisena, sest Aino ise jäi kopsupõletikku vaid paar kuud hiljem. Ka kaustikud, mille kaanel „Seda ja teist”, täitusid järjekindlalt: viimased sissekanded seal on 17-aastaselt Ainolt. Pikk üksildane haigusaeg andis samas ka võimalusi nii kirjutamiseks kui ka sellest unistamiseks. Kuudepikkune elu vaid oma mõtete ja lootustega tähendas ka pikki samme kunstnikuteel, kuigi kirjades sõpradele oma frustratsiooni väljendanud Aino seda siis veel ei mõistnud.
Viimastes „Seda ja teist” kaustikutes ei olnud kirjutajanimeks enam Aino Krohn. Neil oli autorinimeks juba Aino Suonio.
Kirjanikudebüüt
Mu süda on täis õnne ja eluiha. On, nagu oleks päike välja tulnud pärast mitmeid süngeid aegu. Elu naeratab mulle, see on nagu põnev raamat, mille iga lehekülg toob kaasa uut veetlust. (Aino Kallase päevikust 15.5.1897)38
Kas tuleb kunagi veel samasugune kevad? Olin armunud, esialgu küll vaid kevade imesse. (Aino Kallas 1947: „Kaasa- ja möödakõndijad” (Kanssavaeltajia ja ohikulkijoita), lk. 227)
Aino Kallase avaldatud päevik algab 1897. aasta kevadel, kui ta on 18-aastane. Selle aja päevikut kirjutab noor õnnelik neiu, kes tunneb, et on heitnud haiguse koorma oma õlgadelt – hoolimata ka sellest, et habras tervis nõuab selle parandamist kodus või Hyvinkää sanatooriumis. Päevik algab mais, kui Ainole sai osaks ootamatu au: otsiti ülempärjapunujat Helsingi ülikooli filosoofia teaduskonna promotsioonile ja Aino valiti üheks kandidaadiks.
Selleaegse akadeemilise tava järgi pidi ülempärjapunuja olema keegi teaduskonnas õpetanud professori tütar – praeguste kommete järgi pole pärjapunuja sugu enam oluline, selleks võib olla professori või mõne muu olulise töötaja laps. Fennomaan Julius Krohni tütre valimine ülempärjapunujaks