söönud – kujutad ette?”
Louisa ei osanud selle peale midagi kosta, sest ka tema polnud seda kunagi söönud. „Ma loodan, et teile maitses,” ütles ta viimaks.
„Oo jaa,” vastas Nancy, „see oli imehea. Mul ei lubata just sageli katoliiklikke pühakujusid1 süüa.” Ta keerutas end korraks ringi ja Louisa ei saanud aru, kas see oli lapseliku elevuse paroodia või mõtles ta seda siiralt.
„Kuidas sul läheb? Ja sinu vanematel? Sa näed väga …” Jenny vakatas vaid tibatillukeseks hetkeks, aga see oli piisavalt kõnekas. „Sa näed väga hea välja. Heldeke, küll on külm, kas pole? Ja nii palju tegemist – homme on ju jõulud!” Ta naeris pisut närviliselt.
„Meil läheb kenasti,” vastas Louisa niheledes. „Normaalselt, tead küll. Rühime aga vapralt edasi.”
Jennie võttis tal käsivarrest kinni. „Kullake, ma hakkan juba veidi hiljaks jääma. Ma lubasin Nancy koju tagasi viia. Kas sa jalutaksid meiega kaasa, et me saaksime veel juttu ajada? Ainult natukeseks?”
„Jah,” ütles Louisa alla andes. „Loomulikult. Kas te kastaneid soovite? Ma ostsin need ema jaoks, aga ei suutnud vastu pidada ja sõin ise ka paar tükki.”
„Tähendab, need ei olegi sinu omad?” küsis Jennie sõbrannale teatraalselt silma pilgutades ja teda ribidesse müksates. Viimaks ometi õnnestus tal Louisa naeratama sundida, nii et viimane paljastas oma ilusa hambarea ja tema pruunikad silmad lõid sädelema.
Ta kooris kummalegi ühe kastani, Jennie võttis enda oma sõrmeotste vahele, enne kui suhu pistis, ja Nancy tegi tema järel samamoodi. Louisa kasutas juhust, et sõbrannat takseerida.
„Sina näed küll niimoodi välja, et sul läheb hästi. On see nii?”
Jennie ei hakanud enam naerma, kuid naeratas. „Ma abiellusin eelmisel suvel Richard Roperiga. Ta on arhitekt. Me kolime varsti New Yorki, sest ta tahab Euroopast minema pääseda. Ta ütleb, et sõda on siin liiga palju ära hävitanud. Seal on rohkem võimalusi. Igatahes loodame, et see on nii. Aga sina?”
„Noh, mina ei ole abielus,” vastas Louisa. „Ei jõudnud õigeks ajaks, et mul lastaks hääletada, nii et otsustasin üldse loobuda.” Tema rõõmuks hakkas Nancy tema sõnade peale itsitama.
„Ikka teed nalja,” ütles Jennie. „Sa pole põrmugi muutunud.”
Louisa kehitas õlgu. See märkus tegi haiget, kuigi ta teadis, et Jennie ei olnud midagi halba mõelnud. „Ei, midagi pole õieti muutunud: ma elan ikka veel kodus ja rabame emaga tööd teha, et endal hinge sees hoida.”
„Mul on nii kahju. Sul on kindlasti raske. Kas ma tohiksin sind natuke aidata? Palun.” Jennie hakkas sobrama oma käekotis, maitsekas ruudukujulises ridikülis, mis rippus hõbedase keti küljes.
„Ei. Tähendab, ei, aitäh. Me saame hakkama. Me pole ju päris üksinda.”
„Su onu?”
Üle Louisa näo libises kerge vari, aga ta pühkis selle minema ja naeratas Jenniele. „Jah. Nii et küllap me saame hakkama. Me saamegi hakkama. Lähme siis, jalutame natuke maad koos. Kuhu te minema peate?”
„Ma viin Nancy koju ja saan siis Richardiga kokku. Me läheme koos sõpradega 100 Clubi tantsima – oled sa seal kunagi käinud? Pead kindlasti minema. Kõik on nüüd nii teistmoodi ja Richard on selline mees, keda ei heiduta mitte miski. Küllap ta sellepärast abielluski minuga.” Ta tasandas oma hääle meelega vandeseltslaslikuks. „Ma ei ole päris samasugune nagu teiste meeste abikaasad …”
„Ei, vaevalt et veel keegi meie kandi omadest sellises seltskonnas liiguks. Aga sina olidki meist alati kõige daamilikum. Ma mäletan, kuidas sa nõudsid tärgeldatud öösärki. Kas sa mitte ei näpanud ükskord minu ema kapist tärklist?”
Jennie lõi käe suu ette. „Jah! Ma olin selle täiesti ära unustanud! Ma ütlesin su emale, et tahan tema assistendina tööle hakata, ja ta naeris mu lausa toast välja.”
„Ma arvan, et pesunaistel ei ole assistente,” ütles Louisa, „kuigi mina aitan teda üsna sageli. Usu või mitte, aga ma olen viimasel ajal riiete nõelumises päris osavaks muutunud.”
Kogu selle aja jooksul tajus Louisa, kuidas Nancy rohelised silmad neid mõlemat jälgivad, kuuldut kõrva taha pannes. Ta polnud kindel, kas oli ikka tark tegu viidata tüdruku juuresolekul Jennie mitte-justaristokraatlikule päritolule, aga jõudis järeldusele, et Jennie on niivõrd võimetu igasuguseks teeskluseks, et Nancy teadis sellest ilmselt niigi. Igatahes ei näidanud Jennie mingit piinlikkust välja.
„Su ema teeb siis endiselt tööd?” küsis Jennie kaastundliku pilguga. „Aga isa? Kas ta tõesti ronib ikka veel mööda korstnaid üles-alla?”
Louisa noogutas kergelt. Ta ei tahtnud Jenniele praegu seletada, et isa oli alles paar kuud tagasi surnud.
„Me kutsusime neid härra Must ja proua Valge, mäletad?”
Kaks noort naist itsitasid ning panid hetkeks õlad ja pead kokku, justkui oleksid nad endiselt patside ja põlledega koolitüdrukud.
Pea kohal hakkasid selgesse tumedasse taevasse ilmuma tähed, mis jäid paraku tänavalaternatega võisteldes kaotajaks. Tänaval sõitsid suure mürina saatel autod; sagedasi autopasuna helisid ei olnud lihtne tõlgendada, sest kõik kõlasid ühtemoodi, olgu siis tegemist kärsitu märguandega aeglaselt liikuvale autole või sõbraliku tervitusega kõnniteel jalutavale semule. Mööduvad ostlejad müksasid neid oma täiskuhjatud kottidega, ärritunud sellest, et kolm noort naist moodustasid ühtlase kiirusega voogavas inimmassis aeglaselt liikuva saarekese.
Jennie vaatas oma käekella ja heitis siis sõbrannale kurva pilgu. „Ma pean minema. Aga palun, kas me võiksime kunagi jälle kohtuda? Ma näen oma vanu sõpru nii harva …” Tal said sõnad otsa. Seda polnudki vaja välja öelda.
„Jah,” vastas Louisa. „Hea meelega. Sa tead, kus ma elan – sealsamas kus vanasti. Toredat õhtut teile. Ja ilusaid jõule! Mul on sinu pärast väga hea meel. Tõsiselt.”
Jennie noogutas. „Ma tean. Aitäh sulle. Rõõmsaid jõule sulle ka.”
„Häid jõule,” soovis Nancy kerge käeviipega ja Louisa viipas talle vastu.
Nancy käekõrval, pööras Jennie ümber ja hakkas mööda King’s Roadi minema ning mehed astusid kõrvale, et neile ruumi teha, justkui oleksid nad Moosesed, kes endale lainete vahelt teed rajavad.
2. PEATÜKK
Jõulud olid Louisa jaoks alati olnud rõõmsaks hingetõmbehetkeks keset talvekuid, aga sel aastal, kui isa enam ei olnud, ei tundnud ei tema ega ema südames tungi nende pere väikeseid traditsioone järgida. Nad ei olnud koju kaunistusi üles riputanud ega turult kuuske toonud. „See oleks ju ainult üheks päevaks,” oli ema pomisenud.
Tühja sellest, mõtles Louisa, kuigi nad olid teinud oma toimetusi umbes samamoodi, nagu oleks tavaline neljapäev. Tema onu Stephen Cannon oli keskpäevani maganud ja soovinud vaid mokaotsast häid jõule oma vennatütrele ja tolle emale, kes istusid kamina ees – Louisa „Jane Eyre’i” lugedes ja ema tumerohelist kampsunit kududes –, enne kui vinnas end kööki õlle järele. Stepheni koer Socks – pikkade jalgade ja siidiste kõrvadega must-valge krants – laiskles Louisa jalge ees, nautides olukorda rohkem kui keegi teine.
Kui Stephen tugitooli vajus, korjas Winnie vardalt maha tulnud silma üles ja nihkus kaminatulele veidi lähemale. „Meil on õhtusöögiks üks seakoot,” ütles ta pead üksnes veidi mehevenna poole pöörates. „Ja proua Shovelton kinkis mulle väikese jõulupudingi.”
„Kah mul kingitus,” ütles Stephen. „Neetud snoobid. Ei raatsi kunagi poolt kroonigi preemiaks anda. Sellest oleks rohkem kasu kui pudingist.”
„Proua Shovelton on minu vastu väga kena olnud. Sa ju tead, et ma pidin kaks nädalat puhkust võtma, kui su vend … kui Arthur …” Winnie luksatas ja vaatas maha, hingates sügavalt ning püüdes paanikat endast eemal