Mitfordide mõrvalood. Juhtum rongis. Jessica Fellowes

mõtles Louisa. Võta see kiri nüüd kohe.

      Ta tõstis tasakesi vasaku käe ja katsus õhkõrnalt Stepheni kuube, tundes sõrmeotste all paksu villast kangast. Ta liikus edasi taskuääreni, endal küünarnukk piha vastu surutud, süda tagumas nii kõvasti, et iiveldus tahtis peale tulla. Kuid just sel hetkel, kui ta hakkas ümbrikunurka oma nimetissõrme ja pöidla vahele pigistama, lahvatas kupeesse taas valgus ja ta lasi võpatades käe alla.

      Stephen tundis liikumist ja heitis talle tähelepaneliku pilgu, kuid Louisa tegi ükskõikse näo ja vaatas otse ette. Onu kobas oma taskuid, justkui midagi otsides, ja Louisa märkas, et ta kontrollis salamisi, kas kiri on alles, enne kui tubakakoti välja võttis ja endale sigaretti keerama hakkas. Varsti täitsid kogu kupeed hallid suitsupilved. Vana daam köhis veidike, kuid see ei katkestanud tema nuuksumist. Kui Stepheni sigaret oli peaaegu lõpuni põlenud, nii et hõõguv koni ähvardas ta sõrmi põletada, sai Louisa aru, et rong aeglustab käiku. Mida aeglasemalt pöörlesid rongirattad, seda kiiremini lõi tema süda, tagudes rinnus, nii et ta tundis südamepekslemist lõpuks lausa kurgus. Rong peatus ja Louisa tõusis äkki püsti.

      „No kuule, onu,” ütles ta päikeselise naeratusega, „sa oled nii ebaviisaks. See vaene proua saab vaevu hingata.”

      Vanem daam vaatas Louisa poole. Stephen sirutas käe välja, aga Louisa teeskles, et ei pane seda tähele, ja avas akna, naeratades oma naissoost kaasreisija poole, justkui poolehoidu näidates. Ta tajus põmakaid, kui kupeede uksed kaugemal avanesid ja sulgusid ning mitmed reisijad peale või maha läksid, ning siis hõikas konduktor valjult jaama nime – Lewes. Louisa vajutas akna lõpuni alla, pööras end küljega ukse poole, libistas parema käe välja ja haaras lingist.

      „Istu maha,” käratas Stephen ja tõusis püsti, nagu Louisa ette aimas, ning astus tema poole, samal ajal sigaretti maha visates. Socks kargas jalule. Louisa kuulis, kuidas vagunisaatja vilistas, pikalt ja valjult. Rong vilistas vastu ja tüdruk tundis nõksatust, kui rattad taas aeglaselt liikuma hakkasid.

      Enam polnud aega mõelda. Kui Stephen tema juurde jõudis, napsas Louisa tema taskust kirja, täpselt nii, nagu onu ise talle õpetanud oli, lükkas ukse lahti ja hüppas rööbastele, veeretades end eemale, samal ajal kui rong kiirust lisas, kupeeuks tuules laperdas ja onu ukseavas seisis, nägu raevust kõveraks tõmbunud, suu mõttetult avanemas ja sulgumas, sest auru susin summutas ta hääle.

      6. PEATÜKK

12. jaanuar 1920

      Oma suures naeruhoos ei märganud Harry ja Guy vagunisaatjat, kes jaamaülema kabineti uksest sisse tormas.

      „Söör, vabandust, söör, üks tüdruk on rööbastel,” kogeles too, kuid tõmbus nende mundrit märgates valveseisangusse. „Vabandust, seersant,” ütles ta Harryle. „Ma arvasin, et te olete härra Marchant. Kas te saate tulla? Meil on abi vaja.”

      Harry ja Guy kohendasid ruttu oma kiivrid otseks ja Guy pani kuue ülemise nööbi kinni. Nad püüdsid korvata oma korratust ülemäära tõsise hääletooniga.

      „Mis lahti on, poiss?” küsis Harry, kuigi vagunisaatja oli temast vast ainult paar aastat noorem ja tubli kuus tolli pikem.

      „Keegi noor daam, söör,” vastas vagunisaatja tagasi ukse poole liikudes. „Ta on rööbastel. Paistab, et rong vist juba liikus, kui ta hüppas, ja tal on valus. Me peame ta ruttu ära tooma.”

      Mõlemad politseinikud hakkasid jooksma ja vagunisaatja tormas innukalt nende ees, et teed näidata. Neil ei võtnud kaua, et platvormi lõppu jõuda, ning seal nägid nad kõnealust naist – ta oli saja jardi kaugusel ja istus, üks jalg välja sirutatud ning teine enda vastu kõverdatud. Ta hoidis jalast kinni ja tema näol oli valugrimass, kuid ta ei teinud mingit häält. Tema kübar oli küljele vajunud ja Guy nägi tumepruune juuksesalke ta kukla tagant alla voogamas. Tema saapad olid kulunud ja kindaid ta ei kandnud. Ta nägi räbalavõitu välja, aga samas märkas Guy, nagu üks noor mees märkama peab, et ta on ilus naine.

      Meestel ei võtnud kaua, et teda jalule aidata, kleenuke nagu ta oli.

      „Mul on nii piinlik,” ütles ta kukkumisest põhjustatud šokist värisedes. „Ma ei saanud aru, et rong juba nii kiiresti sõidab.”