blond pea oli ta rinnal, noormees limpsis ta nibusid, näkitses nende õrna nahka.
Pisarad muutsid Casey pilgu häguseks, samal ajal jätkas Kyle teekonda allapoole.
Üks kiire liigutus, ja ta aluspüksid langesid valge täpikesena tumedale murule. Kyle’i hingamine oli raske ja kiire. Casey laskis end lõdvaks, teades, et vastu hakates kaotab ta kindlasti.
Kyle tõukas ta pikali ja tõmbas oma aluspüksid alla põlvedele. Caseyt hoidis ta kinni ainult ühe käega, nii õnnestus tüdrukul jõud kokku võtta ja end eemale veeretada. Sekund hiljem jooksis ta, katkirebitud kleit vastu rinda surutud, läbi tagahoovide, üle aiavoolikute ja õuetoolide, kuni oli hingetu. Kui ta jõudis oleandritihnikuni, puges ta sinna peitu ja kükitas maha. Ta ootas, julgedes vaevalt hingata, kuni oli kindel, et ta suudab edasi liikuda. Ta tõmbas kleidi endale keha ümber ja jooksis koju nii kiiresti, kui jalad võtsid.
Nende maja oli üks vanemaid selles kvartalis. Vanaema oli selle ta isale jätnud, kui ta ise kümme aastat tagasi uude korterisse kolis. Casey vihkas seda kohta, kuigi vanaema oli siin elanud. Selles majas olid talle osaks saanud ainult halvad asjad. Ta ei jõudnud ära oodata, millal saab siit lahkuda.
Maja oli kahekorruseline ja selle seintelt koorus kollast värvi. Siiski oleks see võinud olla kena elamu, kui ema oleks natuke raha remondi peale kulutanud. Ema aga ütles, et polnud tähtsust, missugune oli maja väljastpoolt. Tema arvates pidid nad muretsema tubade pärast, sest inimesed vaatasid just neid. Inimestele meeldisid kaunid asjad, pitskardinad ja õhuke portselan.
Akna juures tõstis Casey vaikselt putukavõrgu eest ja lükkas selle avatud aknast sisse. Õhus hõljus kuslapuu ja teiste põõsaste lõhna, kassikiunatus ehmatas teda. Sügavalt sisse hingates tõstis ta algul ühe, siis teise jala üle aknalaua.
Sees vaatas Casey kiiruga ringi, et veenduda, ega kedagi ta toas pole. Uksekett, mis vahel natuke turvatunnet pakkus, oli endiselt paigas. Ta tuba oli turvaline. Aknavõrgu tagasi paigutamiseks läks ainult sekund.
Nõjatudes aknapiida vastu, silmitses Casey oma tuba võõra inimese pilguga. Mida mõtleks võõras sellest õhukese madratsiga üheinimesevoodist? Või ajahambast puretud valgest šenillvoodikattest? Tammepuidust öökapikesest, mille pind on täis täkkeid ja rõngakujulisi veeplekke? Ta kummut oli kahvatusinine, selle oli ta ise üle värvinud. Mitu korda. Pleekinud seintel rippusid elutult plakatid, mille servad olid vanusest kaardus. Vanaema Gracie kingitud baleriinilamp oli ainus tütarlapselik sisustusese kogu toas. See polnud kaugeltki selline tuba nagu Darlene’il.
Casey teadis, et peaks oma määrdunud kleiti külmas vees leotama, kuid see oleks tähendanud toast väljumist ja tal polnud mingit tahtmist ust lukust lahti teha. Samuti peaks ta helistama Kyle’ile ja ta kuradile saatma. Kui meeleheitlik oli ka ta soov sellest majast lahkuda, teadis ta nüüd, et selle mehega ei abiellu ta iialgi. Ta otsustas helistada Kyle’ile kohe hommikul ja kui too peaks veel magama, jätta automaatvastajasse teade. Oma kleidi lükkas ta kaugele kapinurka, kingad samuti. Homme on aega seda külma veega loputada. Kuigi võib-olla pole sel üldse mõtet, sest Kyle oli kleidi ülemise osa ribadeks tõmmanud. Ta pilk langes ukseketile. Targem oleks see avada, sest kui ema ukse taha tuleb ja sisse ei saa, läheb suuremaks põrguks lahti. Nii palju siis privaatsusest. Ükskord oli ta emalt küsinud, miks ta ei tohi ust lukus hoida. Vastuseks sai ta laksaka vastu nägu. Ema oli öelnud, et kui ta poleks selline hoor, võiks ta ukse lukustada. Ema ütles, et ta ei taha hommikul Caseyt üles ajama tulles mingeid üllatuskülalisi näha. Casey teadis, et põhjus polnud selles, ja ema teadis seda samuti.
Ettevaatlikult libistas Casey keti lahti ja laskis selle rippu. Ta heitis voodisse ja lootis magama jääda. Ta palvetas, et ta rahule jäetaks. Kas või ainult täna öösel. Täna öösel, kui ta tundis, kuidas tulevik ta sõrmede vahelt minema libises, tahtis ta, et ta rahule jäetaks.
Peatükk 2
Casey ärkas selle peale, et esiuks löödi kinni. Ta lükkas õhukese teki kõrvale ja palus, et see oleks Ronnie, kes ära läks.
Ta surus reied kokku. Hinges valu eelmisest õhtust, krimpsutas ta nägu meenutades, kuidas Kyle enesevalitsuse kaotas. Ta tõusis kiiresti voodist ja pani ukseketi tagasi lukku. Praegu polnud muul tähtsust, vaja oli siit minema saada. Ta ei hakka ootama, kuni Kyle vabandust paluma tuleb. Eilne õhtu ületas kõik piirid, kõige metsikumad ettekujutused. Ta püüdis mõttes kujutleda abielu Kyle’iga. See oli võimatu. Kui miski on läbi saanud, siis on see läbi.
Emale pidi ta Kyle’i kohta ütlema vaid, et nad olid tülitsenud ja ta tahtis natuke aega noormehest eemal olla. Ema hakkab näägutama ja parastama, aga sellega on ta harjunud.
Riidekapi tagumises nurgas Folgersi kohvipurgis olid kõik ta säästud. Nelisada seitsekümmend kolm dollarit ja kuuskümmend seitse senti. Teda ennastki hämmastas, et ta oli suutnud nii palju raha kokku koguda. Muidu hoidis ema silma peal igal pennil, mis ta lapsehoidmisega teenis. Aeg-ajalt oli Casey aga ema teadmata käinud Floral, kes oli Worthingtonide majapidaja, abiks majapidamistöid tegemas. Need väikesed tööotsad püüdis ta ema eest salajas hoida, sest ta oli alati teadnud, et ükskord tuleb päev, mil tuleb põgeneda.
See päev oli nüüd saabunud.
Puntraks kägardatud kleit meenutas talle purunenud unelmaid. Ta oli sageli unistanud elust ja abielust Kyle’iga. Väike maja, mitte liiga suur, aga kindlasti õue ja puudega. Samuti tahtis ta aeda peenraid. Kyle hakkaks saama iga päev värskeid köögivilju. Kui nõud on pestud, riputaksid nad niiske lillelise köögirätiku üle kraanikausi serva ja õhtu kuuluks neile. Kui kann kohvi joodud, tuleks koeraga tegelda. Nad jalutaksid käsikäes mööda Sweetwateri vaikseid tänavaid, labrador kõige ees.
See oli täiesti ebareaalne unistus, ta teadis seda isegi. Ta ei suutnud uskuda, et oli endas kandnud niivõrd lapsikuid unelmaid. Arvestades tema eluolu, läheks tal ilmselt hästi, kui tal õnnestuks endale saada mõni nädalalõpujoodik Brunswicki uusimast klubist. Temasarnased ei püüa endale linna kõige rikkamat, kõige ihaldusväärsemat kutti. Temasuguseid kasutavad mehed oma ihade rahuldamiseks ja teenindamiseks.
Casey haaras punase plekkpurgi ja hoidis seda enda vastas. Kogu ta tulevik oli selles purgis. Tõstnud kapipõhjast välja koolikoti, libistas Casey sõrmedega üle traatriidepuude, millel rippus ta armetu rõivatagavara. Esimesena läks kotti roosa kašmiiritaoline kudum, selle järel mitu vabalt langevat särki. Viimase aja liibuv mood tuli ära unustada. Ta eelistas pigem avarate, vormitute sviitrite ja lotakate teksade stiili.
Võtnud ülemiselt riiulilt vana teksariidest rahakoti, kallas Casey sellesse plekkpurgi sisu. Ta toppis rahakoti oma koolikotti. Kummutil oli pilt temast ja Kyle’ist koos Darlene’i ja ühe Henry-nimelise poisiga. Ta võttis foto koos raamiga ja pistis ka selle koolikotti. Korraks mõtles ta, et see pilt võib jääda ainsaks asjaks, mis tuletab meelde, kust ta pärit on, kui ta siit neetud saarelt jalga laseb.
Teadmatus, kuhu ta läheb, oli intrigeeriv. Ta sõidab põhja poole, ehk jõuab New Yorki välja. Samas võib-olla läheb ta kõigepealt Atlantasse. Seda otsustab ta hiljem, kui on aega mõelda ja plaane teha. Sel päeval aga pidi ta koolist varem ära tulema ja käima läbi doktor Hunteri juurest. Ta oli eile helistanud ja aja kinni pannud, nii et kõik oli korraldatud.
„Casey, tõuse üles!“ Ta ema käre hääl tekitas värinaid ja ajas valvele.
Ta pidi käituma normaalselt.
„Tulen, ema. Olen peaaegu riides.“ Vähemalt see oli tõde.
Ta lootis, et Ronnie ei tule koju tagasi, nagu vahel juhtus. Sellisel juhul ei teki tal kindlasti võimalust põgenemiseks.
Pannud pakitud koti voodi alla, vaatas Casey ennast peeglist. Ta ei paistnud üldse teistsugune. Tumedad juuksed ulatusid vööni nagu ikka. Kahvaturoheliste silmade all hiilisid endiselt tumedad varjud. Kõhus oli tuttav hirm. See polnud samuti muutunud. Ta vaatas ikka edasi, nagu oodates, et näeb, kuidas ta muutuma hakkab. Midagi ei juhtunud. Ta nägi ikka samasugune välja, ta tundis end ikka samamoodi. Kummaline. Ei midagi teistsugust.
„Casey,“ kõlas koridorist ema karm hääl.
Heitnud viimast korda pilgu üle õla, oli Casey kindel,