kui oligi, mõtles Casey, ei käinud nad teda kunagi vaatamas selle lühikese aja vältel, mil ta oli olnud piisavalt selge, et millestki aru saada. Nüüd hakkab ta igatsema seda vanadaami ja kummalisi kingitusi, millega too teda viimastel nädalatel oli üle kuhjanud. Casey astus sisse ja istus selle vaese hinge kõrvale. Emmanud teda viimast korda, keeras ta end nii, et vana naine ei näeks ta pisaraid.
„Hüvasti, proua M. Ma kirjutan teile.“ Huvitav, kas keegi isegi vaevub ta kirju proua M-ile ette lugema. Sandra oli kogu haigla peale ainus normaalne õde, kuid paraku jõuab temagi hädavaevu kõigi patsientide juurde. Järsku tekkisid Caseyl äramineku suhtes kahtlused. Mis saab siis proua M-ist?
Naise kärisev hääl ehmatas Casey käesolevasse hetke tagasi.
„Kas ikka teed seda? Tahan šokolaadikirsse, tead, selliseid, milles on valge asi sees.“ Tuhm hall pilk püsis lubadust ootavalt Casey silmadel.
„Toon sulle kõige parema kreemitäidisega kirsid, mis ma leian.“ Ta hoidis tagasi uusi pisaraid. Casey tõotas endale, et ta ei jäta seda naist, kes oli teda selle lühikese aja vältel tütrena kohelnud. Ta oli proua M-iga eriti lähedaseks saanud pärast seda, kui arstid ta ravimiannuseid vähendasid. Ta ei mäletanud, et oleks varem kunagi kellegi vastu lähedust tundnud. Küll ta leiab kuidagi võimaluse külla tulla. Sandra oli talle küll öelnud, et haigla ei soosi endiste patsientide külaskäike, kuid ta polnud ka kunagi näinud, et keegi neist oleks siia kedagi vaatama tulnud. Võib-olla saab Sandra teda aidata. Proua M viibis nüüd taas unustuses, Casey tuli uksest välja ja vaatas koridoris ringi.
Ta märkas Sandrat tegelemas Jimmy John Johnsoniga, kellele meeldis, kui teda Kolmekordseks J-ks kutsuti, ning püüdis õe pilgu ja vaatas talle paluvalt otsa. Tee kiiresti.
Toidukärude kolinat võis jätkuvalt kuulda üle patsientide vaikse soigumise ja hala. Ta jälgis, kuidas Sandra sättis salvrätti Kolmekordse J lottis kaela ümber. Hiljutiste kogemuste järgi teadis ta, et see võis võtta tunde.
Võtnud rinnataskust paberi, luges ta miljonendat korda oma ema aadressi. Luigemaja. Mis koht see on? Kas ta harjub seal ära? Mida temast seal arvatakse? Ta pistis paberi taskusse tagasi.
Ta oli Sandralt teada saanud, et linn on lühikese jalutuskäigu kaugusel, kogu saar ise on vaid paar miili pikk. Küll ta selle koha üles leiab, ka üksi. Casey vaatas oma viletsat kleiti. Peab sellega hakkama saama.
Lahkumisest ärevil, embas ta viimast korda proua M-i ja ruttas mööda koridori ukse poole, läbemata oodata vahetusrõivaid, mille Sandra oli lubanud tuua. Ta möödus mitmest sõbrast. Mõni lehvitas, mõni mõmises ja ähvardas. Mõne mõistus polnud nii selge, et midagi mõelda.
Casey tunnetas nende tühjust, eraldatust ja hirmu. Keeranud ümber viimase nurga, jäi ta hetkeks seisma ja vaatas ringi. Terashallid seinad seisid kui lüüasaanud sõdurid, viimanegi rüütellikkus oli neist kadunud. Haavatud võitlesid ellujäämise nimel, nende halin kajas läbi maja. Temal polnud enam vaja seda lõputut lahingut pidada. Tema jaoks oli kõik läbi, ta läks tõepoolest koju. Oma elu elama. Temalt oli võetud kümme aastat. Kümme kaotatud aastat, mida ta kunagi tagasi ei saa.
Seistes lagunenud hoone ees trepil, tõstis ta veel korraks pilgu teisele korrusele ja vaatas sinna, kus oli olnud tema palat. See kanavõre hakkab nüüd kedagi teist vangis hoidma. Tema oli oma aja ära istunud. Erutus jooksis mööda ta selgroogu alla ja kõht tõmbus ootusest krampi. Esimest korda täiskasvanuna oli ta vaba.
Paberilipikule kirjutatud aadress polnud talle tuttav. Tal polnud mingit mälestust, et oleks seal kunagi elanud. Üldse polnud mingit mälestust.
Ta pea oli endiselt tühi nagu äsja puhastatud tahvel.
Pehkinud aiaposti külge naelutatud pleekinud silt näitas, et ta on Sweetwateri saare serval. Kesklinn oli miili kaugusel. Paistis, et saare siinpoolsesse otsa polnud asfaltteed veel jõudnud. Ta jalge ümber keerutasid punased savipöörised, mis jätsid haiglast saadud jalatsitele õhukese tolmukihi. Augustikuine päike kõrvetas ta kahvatut nahka, nagu meelde tuletades, kus ta oli veetnud suurema osa oma elust. Õues käimine polnud haiglas küll keelatud, ometi ei suutnud Casey meenutada, et ta oleks veetnud sealsetel hooletusse jäetud muruplatsidel kunagi kauem aega kui ühe tunni korraga.
Saare lõunatipus asuv Varjupaik oli sama üksildane kui selle elanikudki. Kaugemaid vaateid varjasid tellismüürid. Neist polnud Casey julgenud väljapoole minna. Nüüd mööda tolmust teed kõndides uuris ta saart. Ta otsis mingeid märke, mis tuleksid talle meelde, midagi tuttavlikku, mis keeraks ta kinnijäänud mälu lahti ja ühendaks mineviku tulevikuga.
Elu haiglas oli olnud igav, kui välja arvata kohtumised arstidega ja võitlused süstide vastu. Süstid, mis saatsid ta eikunagimaale. Pidevas udus olles tundis ta tihti, et kohe-kohe hakkab talle midagi meenuma. Väga üürikestel hetkedel liuglesid ta mäluservadel mingid põgusad mõtted, kuni terav süstlatorge need taas eemale tõrjus.
Tal polnud mingeid tõendeid. Mitte midagi. Ainult hallid pildid, mis ta alateadvuse äärel tuiasid.
Praegune oli hoopis midagi muud. Iga tolmune samm viis teda vabadusele lähemale. Ta algus oli küll hiline, kuid see oli uus algus. Ta oli vaba. Mida see üldse tähendas, vaba olla?
Vabaduse kergus jalgades, ei pahandanud ta augustilõpu kuumuse üle ega teinud välja kuivavast kurgust. Siiski ei oleks ta ära öelnud ühest pudelist jääkülmast kokast.
Sandra oli talle rääkinud lühidalt saare ajaloost, öelnud, et saare elanikud olid üksteisega lähedalt seotud ja paljude sugupuu ulatus tagasi Thomas Carnegieni, kes kaheksateistkümnenda sajandi lõpul ostis Sweetwateri, ühe Georgia Kuldsetest saartest. Sandra ütles, et Carnegie oli saarele ehitanud nii mõnegi häärberi ja kuigi üheksakümnendatel polnud siin enam kaugeltki sellist seltsielu kui varem, olid mõned traditsioonid endiselt tugevalt au sees. Caseyt huvitas, mis traditsioonid need olid. Georgia lõunaosa jäi ikka truuks võhiklikkusele, mida olnuks parem unustada, vähemalt tema arvates. Kuigi Casey oli olnud luku taga, oli ta selgushetkedel lugenud ajalehti ja teadis, et osariigi peenekombelise kõrgklassi pealispinna all hiilisid ikka probleemid, küll rassismi, küll viha kujul. Ta mõtles, kuidas Sweetwateri peenem rahvas teda vastu võtab.
Casey märkas kahte poissi jalgratastel lähenemas. Riskides viga saamisega, astus ta neile teele ette. Poisid peatusid ja uurisid teda ootavalt.
Poistest suurem, kes paistis olevat nii umbes kaheteistkümnene, itsitas, vaadates üle õla enda väiksema versiooni poole. Vennad, mõtles Casey. Mõlemal olid seljas liiga suured riided, lühikesed püksid katsid vaevu tagumikke. Rokkstaaridega T-särgid ulatusid neil marraskil põlvedeni ja kõrvades rippusid mitu suurt hõbekõrvarõngast.
„Hei, oh… vabandage, poisid, kas te seda aadressi teate?“ Kerge ärevus pani ta käe värisema, kui ta näitas paberilehekest vanemale poisile. Caseyl polnud meeles, et ta oleks lastega kunagi suhelnud.
Poiss võttis paberi ta peost.
„Jaa, tean, kus see on. Minge kolm kvartalit edasi, siis pöörake vasakule. Siis umbes miil edasi, siis veel kord vasakule. Kui olete värava juures, öelge lihtsalt, kes te olete, ja teid lastakse sisse.“
„Kellele ma ütlen?“ küsis Casey.
„Valvurile, napakas. Elate seal?“ küsis vanem poiss ja vaatas siis vennale rõhutatult silmi pööritades otsa.
„Ah, jah. Aitäh.“ Ta pöördus poisi näidatud suunas minekule. Naga oli talle öelnud „napakas“. Oli see siis nii silmaga näha? Ta vaatas kehva pruuni kleiti, mis tal seljas oli, ja valgeid tekstiilkingi. Ei ole just praegune mood, mõtles ta. Ta riietumisstiil oli juba nii pikka aega olnud just selline, et ta polnud seda kunagi kahtluse alla seadnud. Siiani.
Kleidi taskule oli pleekinud mustade tähtedega kirjutatud: Sweetwateri Varjupaik vaimse puudega inimestele.
Mõni ime siis, et nad teda imelikul pilgul jõllitasid. Haigla sponsorid polnud asutuse tegevuse hindamisel just heatahtlikud. Kõigile, kel oli ebaõnne sattuda selle maja seinte vahele, anti selga täpselt ühesugused riided ja patsientidele öeldi, et neil, kes vastu hakkavad, tuleb pahandusi.
Casey ei suutnud