Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I. Fanny de Sivers

aidata. Nendele näis kuuluvat Ketsemani aed ja võib-olla ka hoone, kus Jeesus oma jüngritega viimast õhtusöömaaega pidas. Esimesed Jeruusalemma kristlased olevad sageli kogunenud nende majja.

      Alles Paulus rännakuil ilmub Markus selgesti avalikkuse ette. Apostlite tegude raamatust teame, et Markus oli Barnaba sugulane ja töötas koos Paulusega. Kuid esimese evangelisatsiooni perioodi järel, mis lõppes Küprosel, ei jõudnud või ei julgenud ta enam edasi tegutseda ja läks koju. Paulus pani seda põgenemist pahaks ja nende sidemed katkesid mõneks ajaks. Kümmekond aastat hiljem leiame ta Roomas Peetruse abilisena. See nimetab teda oma pojaks – väljend, mis vihjab pikemaajalistele sõprussuhetele.

      Peetrus jutlustab ja Markus tõlgib, sest ta oskab ladina ja kreeka keelt. Ka Paulus saabub varsti Igavesse Linna ja koostöö algab uue hooga.

      Markuse tegevusest pärast Peetruse surma – kes keiser Nero ajal risti löödi – pajatavad mitmed ürikud; Eusebius ja püha Hieronymus kinnitavad, et Markus olevat Egiptuses elanud ja Aleksandria kiriku asutanud. Vanad allikad teavad ka veel, et ta olevat surnud märtrina Aleksandria lähedal Bucoli külas ja et tema reliikviad olevat viidud 825. aastal Veneetsiasse, kuhu hiljem ehitati tema auks turistidele hästi tuntud basiilika.

      Oma evangeeliumi kirjutas Markus 60.-70. aastate paiku. Aleksandria Clemens väidab, et Rooma kristlased olevat teda palunud Peetruse jutluseid ja jutustusi kirja panna. Paistab peaaegu kindel, et Markus redigeeris oma teksti Itaalias ning kasutas selleks Peetruse teadmisi ja seisukohti. Torkab silma, et Peetruse isikust on antud negatiivseid jooni, mis teiste evangelistide juures puuduvad ja samas on välja jäetud Peetruse esikohta ja häid omadusi puudutavad episoodid. Markus on siin respekteerinud oma õpetaja alandlikku meelt!

      Kuna kreeka keel oli sel ajal üldine suhtlemisvahend Rooma impeeriumis, siis kirjutas Markus oma raamatukese elavas, lihtsas, rahvapärases kreeka keeles, nagu Vahemere sadamalinnades räägiti, see vihastab tänapäevani klassikalise kirjanduse austajaid lingviste. Tekstis esineb ka mitmeid latinisme ja Jeesuse arameakeelsetele väljenditele on lisatud kreeka tõlge.

      Markus oli suur kirjanik. Ta on osanud Peetruse kõnest välja noppida üksikasju, mis puuduvad teistes evangeeliumides ja mis teevad teksti eriti elavaks ning värviküllaseks. Pealegi on see üles ehitatud selliselt, et dramaatiline pinge kasvab iga peatükiga. Alguses kerkib terve rida küsimusi Jeesuse isiksuse kohta: kes on see puusepp Naatsaretist, kes teeb haigeid terveks, kihutab kurje vaime välja, annab patte andeks, üllatab oma ebakonventsionaalse käitumisega. Vastus näib tulevat Peetruse suust: „Sina oled Messias!” Kuid see Messias on hoopis teistsugune, mitte poliitiline juht ja päästja, nagu rahvas teda ootab. Teises osas selgitab Jumal-Poeg ise oma päritolu, oma elu otstarvet ja ette määratud kannatusteed, millest keegi aru ei saa, ka jüngrid ei suuda seda aktsepteerida.

      Alles Kolgatal, kui Jeesus sureb ristil võiduhõiskega, saab täiesti selgeks, et ta ei olnud poliitiline juht, vaid Jumal. Ja seda tunnistas kõigepealt Rooma ohvitser – pagan –, kes seda üllatavat suremist pealt nägi.

      Lihtne kõnekeel, kiire väljendusrikas sündmustiku kirjeldus on viinud Markuse ka teatrilavale. Nii on teda etendatud Londonis, Brüsselis, Ateenas, Pariisis.

      Markuse evangeelium on lühem kui teised. Umbes tunni ajaga võib ta otsast lõpuni läbi lugeda. Mitmed Markuse imetlejad teevad seda vahetevahel ja leiavad, et iga kord on see lugu neile midagi uut juurde andnud.

Aeg on täis. Markuse ja Peetruse evangeelium.Tallinn 2007: Kirjastus Patmos. Lk 5-7

      Jõululood Uues Testamendis

      Evangeeliume on neli. Kõik neli jutustavad sama lugu: Jumal-Poja elukäiku kuni surmani. Ja ülestõusmiseni! Sünni kohta, millel põhinevad meie Jõulud, leiame andmeid ainult kahes – Matteuse ja Luuka juures. Mõlemad esitavad eri aspekte, märgivad detaile, mis teiste juures puuduvad. Nõnda näiteks kirjeldab Luukas Maria külaskäiku Eliisabeti juurde, millest Matteus vaikib. Matteus sellevastu jutustab Heroodese tagakiusamisest ja püha perekonna põgenemisest Egiptusesse. Luukas ei lausu selle kohta sõnagi. Oluline on aga see, et vaatamata variantidele ei esine kuskil vasturääkivusi. Mõlemad tunnistavad sama tõde, nimelt et Jeesus on Jumala Poeg, sündinud Neitsist Maarjast, ja et tema tulek maa peale valmistab kõigile, kes sellest teada saavad, suurt rõõmu.

      Uurijad seletavad evangeeliumide erinevusi autorite isiksustega.

      Luukas on kreeklane. Tema vaimses kogemuses predomineerib üleminek seaduselt armule. Matteus on juut ja tunnetab Jeesuse sündi kõigepealt vanatestamentlike tõotuste täitumisena.

      Aga esitatud sündmuste valik ei ole seotud ainult autorite päritoluga. Selles avaldub ka nende elatud elu sisu.

      Matteus on juudina elanud kaasa valitud rahva ajaloo jubedusi, ja kannatanud ise kristlasena õigeusklike juutide põlguse all. Samas aga tunneb ta määratut usaldust Jumala vastu, kes tõmbab ajaloo niite ja saadab oma valguskiired inimkonna pilkasesse pimedusse.

      Luukas on Püha Vaimu võlu all. Ta tunneb, et Nelipüha ime kordub, ja on juba kordunud ennegi: Maria, Eliisabeti, karjaste, vana Siimeoni ja teiste juures. Et kaitsetus lapsukeses ära tunda Jumalat, selleks on vaja Püha Vaimu valgust.

      Igatahes mõlemad tunnistavad selgelt, et Jeesus on Jumal, inimeseks saanud transtsendentne olevus, kuigi tema ilmumine ei torka silma. Ja et Neitsist sündimine märgib vastuvaieldamatult juba Vanas Testamendis ennustatud uue Loomise algust.

      Matteus ja Luukas tähendasid üles neid episoode, mis neid kõige sügavamalt puudutasid, ja mis on olulised Jumala Sõnana meie õpetuseks. Kristlase isiklik kogemus palves ja meditatsioonis võib täiendada – kui Jumal tahab – neid napisõnalisi kirjeldusi. Nii näiteks koostas Assisi püha Franciscus Jõuludeks sõime, kus kohtame Jeesuslapse ja teiste tuntud kujude kõrval ka eeslit ja lehma – loomariigi esindajaid. Ja see paistab üsna loogiline, kuna Loomine on kosmiline akt ja hõlmab kõike, mida Jumal oma fantaasiakülluses on kujundanud. Sellest ei tohi miski välja jääda.