ennist, kuidas teid sakslastest hoopis erinevaks peeti. Sellegipoolest küsiksin: on saksa ja eesti rahvus teie arvates sarnased?
Arvan siiski, et see saksa traditsioon Eestimaal on nii sügavale läinud … Igatahes – eestlased sobivad sakslastega palju paremini kui prantslastega. Nad kuuluvad ju samasse kultuuriringkonda.
Aga on nad teie arvates rohkem sarnased või rohkem erinevad? Mis on neis ühist, mis erinevat?
On tõesti huvitav probleem, mis neil just ühist leidub. Vähemalt väliselt tõsine suhtumine ellu. Prantslastel on see kuidagi liikuvam ja pealiskaudsem. Eestlased ja sakslased on palju otsekohesemad kui prantslased. Prantslased väga tihti naeratavad ja lubavad. Sageli aga ei pea oma sõna, või ei saa seda pidada. Kui aga sakslane ütleb „ei” või „jaa”, siis nii see ka on. Enam-vähem. Eestlane samuti. Aga niisugused pisiasjad on elus väga tähtsad.
Mis on vabadus?
Kõigepealt, vabadus on sisemine asi. Vabadus on ka tõe äratundmine. Nagunii me maailmas üksi ei ole. Ei saagi olla. Vabadus selles mõttes, et mul pole üldse mingeid sidemeid – see ei funktsioneeri üldsegi. Kui inimene tunneb ära oma koha Jumala suhtes, siis ta saab vabaks kõigest sellest, mis talle muidu ahelaks muutuks.
Kas absoluutset tõde on olemas?
Jaa. Seda ma usun siiski. Kui Jumal on olemas, siis see ongi absoluutne tõde. Ma arvan, et see on kuidagi loogiline.
Kas inimene saab selle tunnetamiseni üldse jõuda?
Ma arvan küll, et saab. Siiski on tähtis teada, et on terve rida piirkondi või alasid, kuhuni inimene ise ei küüni. Lihtsalt tuleb ära tunda need piirid, mis meil on. Ja juba see teeb vabamaks. Piirid on piirid. Neist ei saa üle, ja sinna pole midagi parata. Jumal üksi saab sealt läbi.
Jumalatunnetus on tegelikult see, mis tuleb Jumalalt, mitte meie poolt. Öeldakse ju, et usk on Jumala and. Seda ei saa välja kaubelda. Aga peab olema mingisugune vastuvõtlikkuse pind. Jumal ise ütleb, mis ta tahab. Igaühele tema võimete kohaselt …
Jumal kutsub põhimõtteliselt kõiki. Ta on ju meid loonud. Meis kõigis on mingi jumalik säde. See on peaaegu Jumala egoism, et jälle kõike enda kätte saada, kui nii öelda tohib. Aga kui inimene ei taha kuulda, siis ei ole midagi parata. Ei saa kedagi päästa tema enda tahte vastu. Muidugi, Jumalal on võimalik inimesega seestpoolt rääkida ja talle teatavaks teha asju, mis meil väljastpoolt ei õnnestu. Võib ka teistpidi olla – et kasvõi üks sõna väljastpoolt mõjub kuidagi, ja pärast algab kasv seestpoolt.
Mismoodi on eestlastele teie arvates mõjunud kättevõidetud vabadus?
See on kole asi. Vabadus mõjub võib-olla alles siis, kui inimene teataval määral ise endast lahti saab. Nõukogulik kasvatus on suure töö ära teinud. Ta on inimesed ära rikkunud. Need, kes siis „niite tõmbasid”, võivad praegu küll öelda, et nad said, mida tahtsid. Ja seda niikaua, kuni inimesed aru ei saa, et nad peavad ise sõrad vastu ajama. niikaua, kui igaüks kisub enda poole ja solidaarsust ei ole, et tule mitte midagi välja.
Aga miks siis inimesed sõrgu vastu ei aja – kas niiviisi on lihtsalt mugavam?
Muidugi on mugavam. Just täna hommikul mõtlesin hea ja kurja probleemi üle. Kurja on maailmas palju rohkem. Pealegi hakkab paremini silma. Huvitavam ka – kisa ja kära alati … Vaata, kui kerge oleks praegu võtta üks taldrik ja vastu seina lüüa. Sekundiga on puruks. Aga hakka siis parandama – otsi materjali, vooli ja pane ahju … Lõhkuda on alati kergem, kuidagi lõbusam ka. Siis juhtub midagi. Põnev ju. Aga selle peale, mis pärast välja tuleb, ei taha keegi mõelda.
Kurjal on mitu aspekti. Kõik rõõmustasid, et kommunism langes ja Nõukogude Liit lagunes. See oli omamoodi ime küll. Aga arvata, et kõik, mis selles halba oli, kadus nüüd ära – kuidas võib nii lollisti mõelda? See kõik on alles, ainult teises variandis, teise maski ja nime all.
Mis on patt?
See on ju kapitaalne küsimus – miks maailmas kõik segamini on.
Mind õudselt häirib sõna „pärispatt”. Tegelikult on see „algpatt”. Sellest saaks iga inimene aru. Mäletan, kui meil koolis räägiti pärispatust. Siis tuli välja niimoodi, et üks patt on päris, kuskil minevikus, ja teised ei ole päris. See sõna tuleks välja rookida.
Algpatt on ju igal pool sees. Kui seda ära ei tunne, siis ei saa ka millestki muust enam aru. Kogu see kole kupatus, mis meile vanematega kaasa tuleb, sellele ehitad ju ise veel patte peale. Lõpuks on nii, et oled kuhja all, ja ei saa üldse enam välja.
Mis inimene selle vastu teha saab?
Kõigepealt peaks ära tundma, et see tõesti nii on. Et tal endal on ka see sees. Ja kui äratundmisele on jõutud, siis kutsuda Jumal appi, et inimene natukene sealt välja saaks.
Ma leian, et piht on väga tähtis. Kui pead sõnadesse panema selle, mis sulle endale silma hakkab, siis saab asi korraga selgeks. Ka see, et sa ise pead otsima ja aru saama, kes sa oled. Et tunnetad ise oma piire, ja seda, et ainult Jumal saab siin midagi muuta. Piht on sakrament ja annab jõudu.
Olete suurema osa oma elust Prantsusmaal elanud. Tunnetate end prantslase või eestlasena?
Praegu olen kuidagi mõlemad korraga. Olen sealt ikka väga palju kaasa saanud – suurema osa haridusest ja kõigest muust. Mõtlen ka seda, et kui inimene sünnib kuhugi, siis see on tema koht. Ja see koht on tähtis maailmaajaloo kontekstis. Usun, et meie hoolde on antud üks tibatillukene tükikene maailmast. Selle eest kanname ka vastutust. Kui ma olen Eestisse sündinud, siis mitte kogemata. See oli millegi pärast. Tulin Eestisse sellepärast, et ma ei saanud enam teisiti teha. Ajasin vastu ja igasugust janti oli. Lõpuks oli pilet käes – sõida nüüd, või umbes nõnda. See siiatuleku-lugu oli tõesti niivõrd imelik, et ma kunagi kirjutan sellest vist raamatu.
Elu tuleb võtta väga tõsiselt. See pole mitte naljamäng. Kui mind siin vaja on, siis ma tulen jälle. Kui ei ole, siis ma ei tule, ja siis ei ole sellest ka kahju.
Millised on teie suhted müstikaga?
Müstika ei ole põrmugi nõiakunst. Ei oskagi piiri panna. Rahva silmis on see midagi väga iseäralikku. Meis kõigis on midagi iseäralikku. Minu arvates kuulub see igapäevase elu juurde. Maailm on täis imesid. Aga inimesed lähevad mööda ja ei vaata.
Müstika on võib-olla ehk nähtavuse piiri ületamine. Igaühel omad mõõdud, igaühel ka oma talent selleks. On niisuguseid inimesi, kes reisivad ajas ja ruumis. Ja palju rohkem, kui me arvata oskame. Aga see pole üldse tähtis, ma arvan. Need on lihtsalt teatud võimed. Mõni on muusikas andekas, mõni maalib … Umbes sama lugu. Tähtis on see, mis me antud võimega peale hakkame.
Milles seisneb teie arvates õnn?
Kuidas keegi võtab. Ka õnnel on mitu tasandit: suured ja väikesed õnned. Öeldakse ju, et õnn on Jumala taseme saavutamine. See õige õnn. Aga igapäevase piirides – tõe äranägemine ja selle aktsepteerimine. Äranägemine üksi ei tee õnnelikuks. See, kui oma keskpärasusest aru saad, võib elu hoopiski hapuks ajada.
Mis on selle tõe sünonüüm?
Jumal ja kõik, mis kuulub sinna juurde. Tõde on Jumal. Ja seda me kõik ju otsimegi. Ka siis, kui me talle nime ei anna.
Siin maa peal saab õnnelik olla kõige paremini siis, kui võitled mingi hea ja õige asja eest, mida ise ka usud.
Teatud mõttes eneseteostamine. Kuulub see sinna hulka?
Igal juhul, on isegi ette nähtud ja tarvilik. Meile kõigile on antud mingid talendid, ja neid ei tohi maha matta. Need ei kuulu üksnes meile.
Ütleme; inimene arvab, et on loodud midagi tegema. Aga kui ta seda tegema hakkab, selgub, et teeb hoopis halba. Kas ta peaks siis eelnevalt kindel olema asja õigsuses, või kuidas sellega on?
Raske probleem. Minul on selle tarvis niisugune tehnika. Mõtlen ja kaalun, ja kui ma kahtlen, siis lihtsalt ei tee. Aga mõnikord on nii, et see kahtlus pole ka päris selge. Siis teen nagu suudan. Aga