Kõigepealt serveeriti vägev õhtusöök haneprae või verivorstidega, siis süüdati küünlad kuusel ja jagati kingitusepakikesed välja. Seejärel ütles keegi, et nüüd peavad lapsed laulma. Lapsed laulsidki „Püha ööd” ja „Neil karjastel väljal”. Vanemad inimesed kuulasid pisarsilmil, mälestades oma kadunud noorusaega.
Minu ema ei lausunud sõnagi, aga tundsin, et tema südames tõusis küsimusi. Kahjuks ei liikunud meie ümbruses kedagi, kes oleks suutnud ja tahtnud talle avada uusi aknaid Tõeluse äratundmiseks. Igatahes jõuluööl jättis ema kõik lambid põlema. Kuigi elekter oli kallis ja meie pere rahakott polnud eriti rikas. „Teeme seda selle öö valguse pärast,” ütles ema.
Mõeldes emale, kerkib kujutlusse pilt sellest, kuidas võiks rikastada meie harjumusekohaseid ja mõnevõrra igavaks muutunud jõulupühi. Lisada kuusele, küünaldele, vorstidele ja muudele peotoredustele midagi uut, millel oleks võib-olla positiivseid tagajärgi kogu järgnevaks aastaks.
Mitmed prantsuse pered hoiavad jõululauas „kohta vaesele”. See on tegelikult sümboolne, sest „vaene” ei tea ju oma kohta üles otsida, ja kui teabki, siis ta tihti ei julge. Aga teda peaks kutsuma. Kas ei oleks hea idee oma ümbruses ringi vaadata ja leida inimesi, kes elavad üksi või halbades oludes ning kellel oleks vaja sõprust ning soojust? Kutsuda näiteks jõulukülaline kuskilt vanadekodust, kel oleks hea meel oma lapsepõlve meenutada, käesolevatest muredest jutustada, veeta paar mõnusat tundi oma uute sõpradega.
Südamlikud suhted kaasinimestega osutuvad alati rikastavaks. Meil kõigil on teistele midagi anda ja neilt midagi vastu võtta. Seosed, mis tekivad ühel jõuluõhtul, võivad areneda järgnevatel nädalatel ning kuudel ja viia meid tasapisi, peaaegu märkamatult, jõulumüsteeriumi tunnetamiseni.
Pagana jõuluvana!
Talvise tänava kaunistuseks ja kaubamaja vaateaknale sobib see valge habemega punases mantlis taat üsna hästi. Eks ta rahvale meeldi, muidu poleks temast saanud niisugune edukas ärimees. Ka koduses miljöös paistab ta päris sümpaatne, kui teda liiga tõsiselt ei võeta. On ju tore, kui lapsed uudistavad, et kes see küll võiks olla.
Näe, mantli alt paistavad ju vanaisa sussid! Või nina on tal imelikult viltu nagu onu Mihklil! Vanaisa või onu Mihkel peavad siis leiutama paraja seletuse, ja sellest saab lõbu ja nalja kogu perele, nii vanadele kui ka noortele.
Siiski on veel inimesi, kes kultiveerivad jõuluvana mütoloogiat, seletades lastele, et jõulumees hõljub mingist ebamäärasest ruumist ja tuleb läbi korstna ‒ vähemalt Prantsusmaal ‒ lastele kingituspakke jagama.
On kaunis tavaline, et lapsed kirjutavad jõuluvanale pikki kirju ja küsivad pühadeks palju huvitavaid asju. Aga mis siis, kui laps saab äkki aru, et vanemad luiskavad? Et too habemega vanataat kannab pettuse maski?
Vale on igatahes kurjast. Ent targad psühholoogid kaitsevad seda jõuluvana traditsiooni ja sellega seotud valet: lapsel olevat seda vaja oma isiksuse ehitamisel, sest jõuluvana kingib suuremeelselt ega nõua selle eest midagi, isegi mitte tänu! (Võib-olla on sellepärast palju lapsi, kes kahmavad, mis kätte saavad, ega ütle millegi eest aitäh.)
Bruno Bettelheim kirjutab, et lastel on vaja usku jõuluvanasse, ainult nõnda leiavad nad kingitustest õiget rõõmu. Peale selle õpetab jõuluvana neid unistama ja ergutab nõnda fantaasia arengut!
Kui laps siiski taipab, et tegu on pettusega, siis soovitab üks heatahtlik psühhoterapeut teda rahustada umbes selliste sõnadega: „Jõuluvana eksisteerib edasi sinu südames, ka siis, kui sa ei usu, et ta olemas on. Iga aasta tehakse talle pidu ja kingitusi tuleb iga kord.”
Tundub tõesti, et mõned püüavad kõigest väest jõuludelt ajaloolise sisu välja võtta. Ometi on jõulumüüt tohutult huvitav. Mõtelge ometi ‒ Jeesuslaps lõhnavate heinte sees, inglid Petlemma karjamaa kohal, sätendav täht nagu latern Hommikumaa tarkade teejuhiks… Kui need pildid unistama ei pane, siis on küll meie peas midagi viltu.
Veel põnevamaks läheb ju lugu, kui tunnistada selle jõulujutu tõelust. Mis siis, kui Jumal tuli tõesti taevast alla, sündis lapsena siia maailma, kui Petlemma karjased nägid ingleid oma ihusilmaga, ja kui maailm ei olegi nii lame, madal, igav ja närune, kui see kaubamaja aknast paistab?
Vanal judeo-kristliku traditsiooniga Prantsusmaal võib igaüks pühitseda, mida ta tahab. Jätame siis psühholoogidele usu jõuluvanasse ja tema kompvekkidesse. Kristlastele tähendavad jõulud kõigepealt rõõmu ja armastuse pühi. Kingitusi antakse ja võetakse vastu armastusega. Ka tänamine võib väljendada armastust.
Õnneks on pimedas paganiseerunud maailmas ikka veel valgust. Ja seda sümboliseerivad jõuluküünlad. Nende soe, elav leek peaks meile kõigile meelde tuletama, et tõelus on fantastiline.
Jõulud ja kaardid
Jõulupühad tähendavad kristliku Euroopa traditsioonis Kristuse sündimist. Pärast tulevad sinna juurde veel kuused, küünlad, talvise pööripäeva romantika, kingitused ja õnnesoovikaardid. Neid kaarte on sadanud ka minu kirjakasti detsembri algusest jaanuari keskpaigani. Peale heade soovide kaunistavad kaarte ka pildid või joonistused. Ja nende järgi võib mõnikord juba aimata, kust kandist nad tulevad.
Lääne-Euroopas kasutatakse motiive, mis on otseselt seotud ajaloolise sündmusega: Jeesus-laps Maarja süles, väikemees sõimes, laulvad inglid, kolm „kuningat” oma kingitustega jne.
Eesti jõulukaartidel valendavad enamasti lumised lagendikud, sätendavad härmas puuoksad ja massiivsed valgeks sadanud kuused. Imeilusad maastikud, mis panevad unistama. Mõnel kaardil paistab ka väike armas talumaja hangede tagant ja mõnikord punetab päike uduse põllu kohal. Vahetevahel ilmub ka laternaid või tähti, või siis punases mantlis jõuluvana.
Ilusad talvised pildid. Sobivad talvise pööripäeva juurde. Talvepühadeks. Nõnda nimetavad muide liivlased jõule. Neis ei ole midagi kristlikku. Ja kuna Eesti on suhteliselt paganlik maa, siis ei kõlba siin ka midagi ette heita.
Aga Eestis leidub ka kristlasi, kes põhimõtteliselt pühitsevad Jeesuse sünnipäeva. Kuidas seletada, et neil ei ole mõttesse tulnud seda oma kirjasõpradele teada anda? Selleks ei olekski vaja kopeerida Rafaeli madonnasid või Ida-kiriku ikoone (mis nüüd Läänes on eriti moodi läinud). Kas Eesti maakirikutes ei ole altaripilte, mis sobiksid jõulukaardile? Ja oma kunstnikke, kes oskaksid kujutluses Petlemma reisida ja sealt uusi huvitavaid motiive kaasa tuua?
Sakraalse kunsti elemente on Eestis ka praegu. Vähe, aga siiski. Mäletan Laine Pika Wilbersi „Eesti Madonnat” Roomas ilmunud ajakirja Maarjamaa esimese numbri esiküljel (1961). Eesti Kiriku 1998. aasta tellimislehel on ära toodud fragment Jüri Arraku maalist „Poeg” (1996), millel näeme Maarjat lapsega. Aga just see maal kannab endas kõige sügavamat jõulumõtet: Jeesus-laps on Jumalaema käte vahel, aga Maarja põlvedel lamab ristilt maha võetud Poja laip.
Jõulud ei ole ainult laste püha, või rõõmupüha. Jõulud on ka traagiline püha, sest sõime kohal seisab rist. Mõnda võib see meeldetuletus ehmatada. Kuid kristlane peab olema realist, ta teab, et surm on vältimatu. Ta teab ka, et pärast surma tuleb ülestõusmine. Niisiis ei suuda ükski elutraagika tema jõulurõõmu kahandada.
Kujutan ette, et kristlikud jõulukaardid võiksid mõndagi otsivat inimest aidata välja ronida keskpärasest pühadetuhinast oma jõuluvana reklaamide ja elektriküünaldega, mis vaevalt kedagi soojendavad. Või vähemalt meelde tuletada, et maailmas eksisteerib ka midagi olulisemat kui tarbijaproblemaatika!
Puud ja jõulupuud
Inimkonna ajaloo alguses seisab puu. Hea ja kurja äratundmise puu keset paradiisiaeda. See on püha puu, mida ei tohi puudutada ja mille vilju ei tohi omavoliliselt süüa. Mis sorti puu see võis olla, seda piibel ei ütle. Rahvapärimuses on temast saanud õunapuu, ja vanadel maalidel näeme Eevat, kes hoiab käes ahvatlevat punast õuna, mille võrgutusele ka Aadam ei suuda vastu panna.
Õunad