tõlkida ja mahutada järgnevatesse köidetesse. Samal eesmärgil võiks läbi vaadata veelgi võimalikke väljaandeid kodu- ja välismaal, kuhu Fanny võis teha kaastööd – näiteks Rootsis ilmuva Eesti Päevalehe aastakäigud, kuhu ta saatis rohkesti lühiteateid jne. Viimased jäid väljapoole nende kogumike koostaja normaalset käeulatust, jäädes ootama tulevasi aktiviste.
Kogutud teoste esimene köide vaatleb perioodi, mil Eesti Vabariigi taastulemise aegu Fanny de Siversi nimi kodumaa taevas esile tõusis. Koos autoriga tulid tema kirjutised, mida esimesse köitesse on koondatud kõige erinevamatest väljaannetest. Kõne alla tulevad mitmesugused teemad, mis olid autorile eriti südamelähedased: jõulud, Piibel, jumalaküsimus, Torino surilina, kristlik Euroopa, Eesti vaimne pale jne.
Samuti tõuseb esile Maarja kuju seoses meie kodumaaga kui Maarjamaaga. Fanny märkab Jeesuse ema äratuntavaid jälgi ka meie rahvapärimuses, selgitades: „Isidor Levin, üks meie sugupõlve paremaid etnolooge, arvab, et eesti rahvaluule tähtsaim osa pärineb katoliku ajast. Mida sel ajal õpiti ja õpetati, on meil ammu meelest läinud. Luteri kirik muidugi ei pidanud kasulikuks seda kirja panna või edasi arendada. Ei maksa ette kujutada, et inimesed kauges minevikus tegelesid filosoofia ja teoloogiaga, kuid mingisugused katoliiklikud mõisted kindlasti võtsid maad ja jätsid rahvamälus jälgi.”7
Edaspidi võivad Fanny de Siversi eluloo ja tema vaadete kohta loodetavasti olulist tähendust pakkuda tema erakirjad, kui keegi võtab vaevaks neid koguda ja avaldada. Käesolevas köites aga räägib ta oma eluloost paljudes intervjuudes (mõnda neist oli otstarbekas veidi lühendada) ja artiklites, tehes seda nüansirohkelt ja värvirikkalt. Seepärast ei ole enam mingit mõtet sellel teemal siinkohal rohkem peatuda.
I
KOGU MU ELU ON ADVENDIAEG
Keeleteadlane, esseist ja hulkuja Fanny de Sivers
Küsitles Piret Tali
3. detsembril 1993 pärjati Fanny de Sivers ja Hasso Krull hotellis „Palace” Pekka Salmi auhinnaga. 1992.-1993. aasta eesti kirjanduse kümne parima teose hulgast valis eesti kultuuritegelastest koosnev žürii välja Siversi „Surra, kui oled veel noor”.
Ootan ülikooli peahoones. Väljas laternate hämaruses sajab laia jõululund. On kell kuus reede õhtul. Oleme kokku leppinud kohtumise kella all. Millegipärast on kella all sadakond frakis meest. Reedel, kui peahoones peaks valitsema tühjus. Meeskoor vist. Sivers ootab mind hoopis Kesti Merilaasi 80. sünniaastapäeva tähistamisel tema tütre kodus. Mujal. Seltskondlikke üritusi jätkub tal igaks Tartu õhtuks mitu. Päeval on loengud.
„Mis on Liivimaa Kroonika,” küsis Fanny de Sivers. Lehega tutvunud, ohkas ta, et pole kunagi varem andnud intervjuud ajalehele, mille esiküljel on poolpaljas naine. „Midagi originaalset võib ju teha,” vaatab ta seejärel küsivalt mulle otsa. Luban, et temast me poolpaljaid fotosid ei avalda. Fanny de Sivers muigab. Maalilt vaatab meid rangel pilgul daam Smolnõi tütarlastekooli viimasest lennust.
Meil on ühine kodulinn – Pärnu. Te olite kakskümmend aastat pärnakas ja kolm aastat Tartus. Tallinnas olete käinud vaid kolm korda. Peale sõda pole te kordagi Pärnus käinud. Milline võiks teie arvates olla selle linna aura?
Seal on meri ja mere taga on tundmatu maa. Minu mõtted läksid alati mere taha. Vahel ma kolasin üksinda pargis, kell kaks öösel. Fantastiline unenäolik maailm. Mäletan seda mõtet, et kunagi lähen ma mere taha. Ja puud hakkasid teistmoodi sahisema, kui nad sahisesid.
Pärnuga seostub mul kuum liiv kõrkjad, vesi ja kolmekümnendate aastate tantsumuusika. Pärnu on park, on rand, sadam mõnikord. Fantastiline Nikolai kirik, mida praegu enam ei ole. Kui esimest korda 1992. aastal Eestis käisin, pidin Pärnusse minema. Ei saanud. Leidsin, et see oli väga tark lahendus. Elu on kohutavalt lühike.
Kalev Kesküla kirjutas auhinnaraamatu tutvustuses, et teie teoseid viljastab katoliikluse püha vaim. Olete te alati katoliiklane olnud?
Kuidas ma sain olla? Minu ajal Eestis ju katoliku kirikut ei olnud. Paar poolakat oli. Nüüd rahvas jookseb tormi. Katoliikluse avastasin enda jaoks Saksamaal ja Prantsusmaal. Peamiselt küll Prantsusmaal.
Lapsena hakkasin küsimusi esitama. Iseendale, vanematele ja koolile. Leidsin oma mõtetele sihi. Prantsusmaale sattudes avastasin, et on veel inimesi, kes mõtlevad nii nagu mina. Katoliiklus andis minu küsimustele vastuseid. Paremaid vastuseid kui need, mis ma ise olin leidnud. See oli ainuke loogiline lahendus. Ma läksin katoliku usku loogika pärast.
Tartu Ülikoolis pidasite loenguid ka teoloogiatudengitele ja vestlesite nendega. Milline on teie arvates katoliiklus Eestis?
Ma olen vähe kokku puutunud Eesti katoliku kogudustega, olen vaid missadel olnud. Kontaktid on ainult preestritega. Need on tõesti toredad inimesed, isa Rein Õunapuu Tallinnas ja Väino Niitvägi Tartus. Eriti isa Õunapuu, kellega ma olen rohkem kokku puutunud. Lõppude lõpuks on tähtis sakrament, mis ühendab. Seda on protestandile raske selgeks teha. Seda peab ise tundma ja teadma. See on isegi füüsiliselt tuntav.
Eestlased oleks nagu põlised luterlased?
Vanad daamid seal Pariisis eesti kogukonnas pidasid mind äraandjaks, kui ma katoliku usku astusin. See pidi olema eesti rahva äraandmine. Ma ei hakanud nendega vaidlema, sedavõrd fanaatilised olid nad.
Öeldakse, et luteri kirik on eesti kirik. See on saksa kirik. Luther oli sakslane. Saksa härrad surusid luterluse rahvale peale. Ma ei leia, et see oleks eesti usk. Katoliiklus võis ka peale surutud olla, selle üle võib vaielda. Aga mitte sugugi rohkem peale surutud kui luterlus.
Inimesed ei saa aru, mida usk üldse tähendab. Kirikusse minek pole poliitiline manifestatsioon. Tähtis on kontakt Jumalaga. Selle nähtamatu süsteemiga, millest me oleme kahjuks patu kaudu välja jäänud. Missa on päeva keskus. Jumalast tuleb jõud; kui seda jõudu ei ole, ei sünni mitte midagi. Minu arvates protestandid pole seda mõistnud.
Kas te inimeses peituvasse jõusse ei usu?
Sellega kaugele ei jõua. Nii inimese vaimne kui füüsiline jõud on väike. Arusaamise jõud. Kui Jumal ei valgusta … Meie elusäde on tulnud Jumala vitaalsusest. Me peame sööma, et elus olla. Ka vaimne säde kustub, kui ta toitu ei saa.
Ütlesite ühes usutluses, et Tartus on midagi erutavalt tontlikku. Milline on teie Tartu?
Kõik see, mida oleme kogenud, on seotud ajaga, meie oma ajaga. Paarkümmend aastat hiljem pole majadki enam samad.
See maja siin. Ma tunnen ära. See on seesama. Need on Prantsuse Instituudi aknad. Seisin kunagi õhtul siin ees ja unistasin Prantsusmaast. Nüüd ma olen Prantsusmaal käinud, ma olen prantslane. Need aknad on veel seal, aga need ei ole needsamad aknad.
Mulle meeldib „Akadeemia” toimetus. Keegi trükib midagi, keegi tõlgib, keegi räägib. Mulle meeldib see vaim. See meenutab vana Tartut.
Oma vanas üliõpilasseltsis EÜS „Veljesto” rääkisite, et avastasite Tartus Supilinna?
Noor inimene tuleb Tartusse, aga ta pilgul pole laiust. Unistasin katedraalidest, need olid nägemata ja uudsed. Nüüd olen ma kõik katedraalid ära näinud ja leian äkki Supilinna. See on niivõrd haruldane koht, seda peaks hoidma, et seal midagi ei muutuks.
Ükskord, kui päev hakkas langema, läksin mööda Lepiku tänavat. See on umbtänav. Eelmise sajandi hingusega puumajad. Ühtegi hingelist ei olnud. Ma mõtlesin, kas siin üldse keegi elab. Tundus, et kõik perspektiivid vajusid kuidagi viltu. Sürrealistlik linn. Mul oli tunne, et ma liikusin ise hoopis teises sajandis. Sada kaks aastat tagasi. Ma ostaks hea meelega ühe Supilinna lobudiku. Peaasi, et vihma sisse ei sajaks.
Kuidas te kirjutama hakkasite? Kunagi pidi olema ju algus?
Noorena luuletasin. Luuletused lõin pärast ahju. Bernard Kangro pani kunagi ette, et kirjutaksin romaani oma Aafrika seiklustest. Hakkasin kirjutama ja saatsin talle isegi paar peatükki. Teel Pariisi tuli selgusemoment –