teil pole tekkinud kahestumist prantsuse ja eesti keele vahel?
Ma ei kirjuta endale. Ma kirjutan siis, kui tunnen, et seda on vaja. Sellepärast ma kirjutangi rohkem eesti keeles kui prantsuse keeles. Prantsusmaal on kirjanikke küll. „Mateeriasse kootud palve” oli prantsuse keeles ja see käis küllalt laialt maailmas ringi. Tähtis on tulemus. Praegu on maailm paberit täis. Keegi ei suuda kõike läbi lugeda.
Ma leian, et tähtsatel hetkedel on sõnal palju kaalu. Ükskord otsisin ühele probleemile lahendust ja siis ma leidsin Sõna. See Sõna oli nii vägev, et läksin koju ja värisesin ta käes.
Te olite kirjavahetuses Paul Aristega, Uku Masinguga, Ott Ojamaaga. Teil on kindlasti ka eesti raamatukogu?
Mul pole enam raamatuid. Mul õnnestus luua ainuke avalik eesti raamatukogu Prantsusmaal Pariisis. See on osalt ime. Pariisi vanim raamatukogu on Püha Genoveva (Sainte-Geneviève) raamatukogu vana Sorbonne’i taga Genoveva künkal. Seal avati Põhjala osakond. Tegin seal oma keeleteaduslikke töid. Kodus jäi raamatutele kitsaks. Seletasin Põhjala raamatukogu hoidjale, et Eesti kuulub ka Põhjalasse. Öeldi, et Eesti on nõukogude riik, teise maa territoorium ja sellest võib pahandust tulla.
Kuidas teil ikkagi õnnestus luua eesti raamatute osakond Genoveva raamatukogus?
Ma siis seletasin, et on kaks Eestit – üks on Nõukogude Liidus, teine Rootsis, kus eestlastel on omad koolid, ajalehed, raamatud, muusika. Et ei saa olla Rootsi riiki ilma eestlasteta. Eesti osakonda hakati võtma kõiki eestikeelseid raamatuid, mis olid trükitud Põhjalas. Need, mis olid trükitud Kanadas, Austraalias, Ameerikas, ei tulnud arvesse. Sinna said kõik Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaanded, sokutasin sinna vabariigiaegseid raamatuid. Kokku oli 500 köidet. Siis sai Eesti vabariigiks ja nüüd saab sinna panna kõiki raamatuid. Õnnestus osta kolmeköiteline Eesti ajalugu, sellest tuleb jälle täiendust.
Milline on Prantsusmaa Eesti?
Pariisis on eestlasi umbes kolmkümmend. Enamik eakad. Noored on seal aasta-paar ja sõidavad koju tagasi. Meie Prantsusmaa pole kuldne koht. Minu arvates on kogu Lääne-Euroopa üks suur Rooma riigi lõppemine. See avaldub üldises mentaliteedis. Inimesed söövad ja joovad ega tea enam, mida tahavad. Nii ka meie. Ainult seda ei tea, kes barbarid on.
Mulle tundub, et teile meeldib hulkuda?
Ma vabanen nii oma ülesannetest. Palverännakud on head. Ma lähen ära sealt, kus ma olin. Tee peal ma mõtlen, mediteerin ja palvetan ning avastan asju, mida enne ei teadnud.
Varsti tulevad jõulud …
Jõuluaeg on fantastilisemaid aegu aastas. Ootuse aeg. Ma arvan, et paljud inimesed on õnnetud sellepärast, et nad ei oska enam midagi oodata. Advendiaeg on kaunis traditsioon. Esimesel pühapäeval läheb pimeduses esimene küünal põlema. Siis teine ja kolmas. Terve elu on advendiaeg. Vähemalt mulle. Ma astun ühest advendinädalast teise.
Akna taga sajab ikka lund. See on nagu lunastus.
Tantsi, tantsi, keeruta …
Oli meie algkooli jõulupidu. Ei mäletagi enam täpselt, millal see toimus ja kui vanad me sel ajal olime. Meeles on ainult, et oli kool, ja jõulud, ja pidu.
Üks klassiruum oli pinkidest tühjaks tehtud ja selle õlitatud põrandast, mis meie kalossid ja kummisaabaste tallad villi ajas, kasvas välja suur ehitud kuusk punaste küünaldega. Kui need põlema süüdati, luges keegi paar luuletust, ja siis laulsime kõik „Läbi lume sahiseva sõidab saanike“.
Kooli juhatus oli valmistanud iga õpilase jaoks rohelisest krepp-paberist kotikese, mis sisaldas piparkooke, värvilisi kompvekke ja kaks lõhnavat, läikivat sibulõuna. Sel ajal kui me oma maiustuste kallal krabistasime, sibas meie vahelt läbi roosas tüllkleidis tütarlaps, astus kuuse ette ja hakkas valssi tantsima. Ta hüppas ja keerutas. Käed olid kuidagi saamatud, põlved paistsid nurgelised, aga õhuline seelik lainetas valsitaktis ühest seinast teise ja andis meile esimese unustamatu tantsuelamuse. Sel oli vähe ühist külasimmanitel nähtud keksimise ja tiirutamisega. See näitas liikumise võlu liikumises eneses, väljaspool suhtlemise-vajadust, väljaspool tavalisi pidutsemise norme.
Kui eurooplane tantsib, siis ta enamasti hüppab või taob jalgu vastu maad. Too roosa tüllseelik hõljus lae ja põranda vahel, väljaspool tavalisi piire. Nõnda võnguvad ka puuoksad tuules. Ja nõnda mängib suits oma rõngaste ja spiraalidega.
Maa oli muidugi veetlev. Selles polnud kahtlust. Ja igapäevasest rutiinistki vilkus välja imelisi hetki. Aga minu lapsemeeles tõusis igatsus vahetevahel argisest pääseda, teha nagu Ikaros endale tiivad, mis viivad seiklema tundmatutesse sfääridesse. Siis ma ei teadnud veel, et lennata saab ka ilma tiibadeta. Ja tantsida nii, et jalad ei puuduta maapinda.
Siis ühel päeval näidati Pärnu kinos mingit ameerika varianti „Suveöö unenäost”. Film oli algeline ja sündmustik jäi segaseks. Aga mällu sööbis pilt näidendi lõpposast. Hommiku tulekul kahmas üks üleni mustas trikoos ööingel või -haldjas õhulise valge seelikuga muruneiu ‒ või mis ta oli ‒, viskas selle õlale ja tõusis õhku. Neiu pea ja pikad heledad juuksed langesid haldja seljale, kuid käed sirutusid taeva poole ja õõtsusid nagu lillevarred tuules. Mida kõrgemale ja kaugemale tõusis haldjas, seda enam sulas tema tume kuju ööpimedusse, ja seda valgemaks ning säravamaks muutusid neiu virvendavad käed, kuni needki kadusid kaugusse. Kuid seal, kus nad kadusid, jäi vilkuma täht.
Lamasin õhtul voodis ja nägin ikka veel neid tantsivaid käsi ööpimedas taevas. Ja tähti, mis sätendasid kuskil. Sätendasid alati. Teispool maja katust, teispool pilvi.
Viimaks avanes mu toa lagi; tundsin enda all tugevat õlga, mis tõstis mu kõigest argisest välja. Ja äkki olid mul muruneiu nõtked käed, ja need hakkasid võnkuma olematus tuules.
Hiljem tuli pöörduda tagasi maa peale, treenida muskleid, õppida ruumi jagama. Silmad ning sammud pidid välja mõõtma pindala, millel võis tantsida ja keerutada. See külm rehkendamine kippus pahatihti vaimustust piirama. Ju harva oli treeningusaal või lava täiesti enda päralt. Harva tohtis vabalt improviseerida. Ooperites ja operettides illustreeris tants enamasti mingit lugu, väljendas mõnda olukorda või meeleolu, defineeris suhteid. Seal tuli enamasti arvestada teisi tantsijaid, näitlejaid, koorilauljaid, dekoratsiooni, pidurdada oma hoogu, et mitte orkestrisse kukkuda, mõnele solistile jala peale astuda, laia liigutusega väiksemaid rekvisiite ümber lükata.
Tantsimine teistele ning koos teistega, nagu ma seda „Vanemuises” ja Breslau ooperis õppisin, asetas pidevalt piire. Nagu kogu elu oma tarade ja tõketega. Ükski inspiratsioon ei saa teostuda täiesti vabalt, eriti kui ta materialiseerub mingis elukutses. Varem või hiljem pannakse igale vaimustusele kuskil päitsed pähe. Aga õnneks tohib hing jääda vabaks, lükata eemale kõik ahelad ja tõusta kõrguste poole. Mälestus joovastavast seiklusest ööhaldja õlal tuletab ikka jälle meelde, et taevas on avar ja täis sätendavaid tähti.
Kas ainult jõulukuusk ja säravad küünlad?
Juba novembri algusest saadik on kõik poed ja vaateaknad täis sätendavat kribu-krabu. Jõulud kuuluvad meie ajastu aastalõpupidustuste hulka, kus perekonna- või lastepüha virvendavale küünlavalgusele järgneb uusaasta ilutulestik paukuvate šampanjapudelitega. Detsembri viimased päevad on „pühendatud” lõbutsemisele.
Mida jõulud algselt tähendavad, see on peaaegu meil kõigil meelest läinud. Petlemma lugu on kaugel ja meie elus, nagu ka ajaloos, on vahepeal juhtunud mitmesuguseid muid lugusid, mis täidavad meie mõttemaailma. Aga hinge on jäänud mingi kipitav igatsus, lootus hallist argipäevast välja vaadata, avastada rõõmu ning armastust, kuigi ka need mõisted ei paista enam täiesti selged.
Arvan, et kui muud ei ole, siis aitavad kuusk ja küünlad siiski mingil viisil täita meie hingelist tühimikku. Võime võtta eeskuju sellelt Prantsusmaa Mooseli maakonna Meisenthali klaassepalt, kel ei olnud õunu jõulupuu ehtimiseks, sest 1858. aasta talv oli kõik viljapuud ära külmetanud. Ehtsate ubinate asemel meisterdas