on veidi mängurit, heas mõttes mängurit. Gruusia kultuuripäevadel tuldi Erile rääkima, et meil on siin üks väga lugupeetud inimene, kes tahaks olla trummilööja, aga ei tunne nooti. Kuna heliteoses oli vaid üks trummilöök, siis Eri nõustus: „Olgu ma näitan talle, millal tuleb lüüa.” Proovis läks kõik kenasti. Enne esinemist läks Eri veel selle lugupeetud grusiini juurde ja rahustas teda: „Jälgi mind, kõigepealt ma vaatan sinu poole, meie pilgud kohtuvad ja siis ma näitan käega, et nüüd löö.”
Kuid grusiin oli jube närvis. Niipea, kui Eri tõstis orkestri ees pilgu, et kontrollida, kas trummimängija on kohal, nii lõigi mees kohe trummi. Oli avakontsert, esireas istus kogu liiduvabariigi juhtkond ja lavatagune oli täis „kagebesnikuid”: nii kui need kuulsid pauku, olid kabuurid kohe lahti…”
Velmet puistab lugusid nagu käisest. Oli see nüüd anekdoot või tõestisündinud lugu?
„Ma ei olnud kohal Gruusias, küll aga olin kohal, kui Eri juhatas ühe käega Suures Teatris „Rigolettot”. Eri on vasakukäeline, aga ta vasak käsi oli täitsa läbi eelmise õhtu käesurumisest. Oli olnud stipendiumipäev ja nagu meil sel puhul tavaks, õhtustasime „Budapesti” restoranis. Kolmandana oli lauas tuntud vasaraheitja Madis Ainso, kes töötas Tartu Lihakombinaadis ja kel oli ülesanne saata Moskvasse veerenud lihavaguneid, et need teel kaotsi ei läheks. Eriga olid nad kohtunud Eesti esinduses. Madise juuresolek tagas, et jutt õhtulauas ei läinud liiga intellektuaalseks. Selle asemel algatasid Eri ja Madis vasaku käega käesurumisvõistluse. Eri võitis, kuid oma kätt ei saanud ta pärast seda mõnda aega kasutada. Aga ega elu sellest seisma jäänud.”
„Tabula rasa” ja jutustamisoskus
„Eril on suurepärane jutustamisoskus, ta märkab pisikesi detaile ja jutustab iga loo suureks, tähelepanuväärseks,” tunnustab Velmet.
Võib-olla avaldub Eri jutustamisoskus omal moel ka 1977. aastal, kui ta seob ühisesse kavasse kahe tol hetkel ametlikult tunnustamata geeniuse teosed. See tähendab, et Arvo Pärdi „Tabula rasa” ja Alfred Schnittke Concerto grosso nr 1 kahe viiulisolistiga tulevad maailma esmaettekandele praeguse Tallinna Tehnikaülikooli aulas. Juba saali valik tagab selle, et läbikukkumisvõimalust sel kontserdil ei ole.
„See oli sensatsioon. Toonase TPI aula Mustamäel oli puupüsti täis. Vapustavaks tegi kontserdi esitatud teoste värskus. Pärt oli olnud lärmakas avangardist, seejärel vaikis ta aastaid, otsides oma teed, ja nüüd tuli kuulajate ette askeetliku teosega,” meenutab Velmet.
„„Estonia” kontserdisaali Eri ei saanud, sest kardeti skandaali. Pärt ja Schnittke olid üliandekad heliloojad, keda esitajad ja publik tol hetkel armastasid ja tunnustasid, aga ametkonnad 1970-ndate aastate sumbunud õhustikus sugugi mitte. Alfred Schnittke sai aru, et Eri oli dirigent, kes väga hästi tunnetas kaasaegset muusikat, millega paljud tema ametikaaslased ei tahtnud üldse tegemist teha. Nii mõnedki Eesti heliloojad võivad olla tänulikud, et meil on olnud dirigente, kes ei peljanud uudisloomingut. Eri Klas tõi 1960-ndatest kuni 1980-ndateni Tallinnasse väga palju värsket verd.
Erit iseloomustab uudisloomingulembus. Ta oskab kiiresti terad sõkaldest eraldada. Ta näeb partituuri vaadates kiiresti, kas teos väärib ettekandmist või mitte. Vene üks suurimaid kaasaegseid heliloojaid Alfred Schnittke ei võtnud ilmaasjata Erit oma teoste esmaesitlejaks.”
Kuid siin võib rõhutada ka pildi tagakülge. Paljukiidetud Alfred Schnittke polnud oma eluajal sugugi armastatud, Tihhon Hrennikovi juhitud NSV Liidu heliloojate liit Schnittke teoseid ei ostnud ja dirigent Eri Klasist oli palju abi tema muusika tutvustamisel maailmale.
„Kui otsida Eri tähthetki, siis tuleb kindlasti rõhutada ühe provintsiteatri viimist Moskvasse, Stockholmi, Savonlinna ja kõige lõpuks Pariisi. See oli ime. Eri oli inimene, keda võeti jutule! Oleks läinud keegi teine, poleks ta ehk jutule saanud. Eri suutis kaitsta oma projekte, isegi kui ta tagantjärele ei oska seda protsessi kirjeldada. Ta suutis väikese rahvusooperiga kaasata suured lauljad nagu Jevgeni Nesterenko, kes oleks vabalt võinud öelda, et temale oleks piisav La Scala või Metropolitan Opera kutse, mitte „Estonia” oma,” märgib Toomas Velmet.
Pärast balleti „Meister ja Margarita” esietendust 1986. Keskel Mai Murdmaa ja Eri.
Erit võetakse jutule nii Moskvas muusika väljaviimise ja sissetoomise ametkonnas Goskontsert kui ka Stockholmis ja Helsingis. Ühel hetkel saab palju reisivast mehest välismaal elav mees. Erist saab NSV Liidu muusikatööstuse eksportkaup. Klassikatähed, viiuldajad, baleriinid, dirigendid lahkuvad läände nii ametlikult kui ka mitteametlikult. Eri valib ametliku tee.
1985 võtab ta vastu pakkumise asuda Stockholmi Kuningliku Ooperi peadirigendi kohale. Selles otsuses on ambitsiooni kohata uusi väljakutseid. Erinevalt Neeme Järvist, Arvo Pärdist või Alfred Schnittkest ei kasuta ta võimalust rahvuse alusel 1980. aastal Nõukogude Liidust lahkuda. Ta ei saa jätta oma teatrit. Miks peaks ta jätma ema, koduteatri, kodu ja kodumaa? Ta on saanud juba piisavalt maailma näha. Küll aga võtab ta vastu tööalase väljakutse. Stockholmi minek tähistab Erile teise eluetapi lõppu ja uue algust. Oma 47. sünnipäeva eelõhtul saab ta NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse, mis lihtsustab veidi jagelemist kultuuribürokraatia koridorides.
Revolutsiooniline 1991. aasta on ka temale muutuste aeg. See toob varsti ka uue abielu Ariel Klasiga. Teda on Eri märganud varem oma ema klaveritunnis, aga nüüd kohtuvad kaks inimest Helsingi lennujaamas ja neil on teineteisele palju rääkida. Algab periood, mille võiks pealkirjastada „Eri Klas, rahvusvaheline mees”. Kuid ta ei põgene kodumaalt, tema üks jalg on kogu aeg Eestis. Nii sünnib Eesti Rahvuskultuuri Fond, mille juhina Riigikogu liikmete küsimustele vastates sõnastab Klas nii mõnegi Eesti Vabariigi dilemma. Fondi nõukogu liikmel Rein Veidemannil tekib isegi idee vormida Eri Klasist Eesti president. Kuid on juba hilja. Mehe tervis pole endine.
Eri on kahtlemata teflonmees, keda intriigid ei võta.
„Kui te leiate maailmas mõne teatri, kus pole intriige, siis saate Nobeli preemia. Ooperiteatrid oma primadonnadega pulbitsevad intriigidest. Kuid see pole peatanud Erit, tema jäi nagu intriigide alalt välja.”
Velmet vürtsitab oma mõttekäiku looga Moskva avalikes tualettides töötanud tädikesest, keda Eri Klas kohtas kord kesklinna WC-s ja järgmine kord juba kesklinnast hoopis kaugemal, Moskva ülikooli lähistel.
„Kuidas siia sattusite?”
„Teate, härra, intriigid, ikka intriigid,” vastas WC valvur.
Eri Klas viis ka ERSO esimest korda Ameerikasse.
„ERSO lähetamine sinna on ime omaette. Joonas jäi alguses lähetamata, sest ERSO-l polnud veel Klasi,” arutleb Velmet. „Kui poleks Erit, siis poleks ka Tallinna Filharmooniat, kus on koos keelpillimängijate Eesti koondis – Tallinna Kammerorkester. Tallinna Filharmoonia oli pikka aega kodutu, jagades väikest pinda Tõnu Kaljuste kooriga. Kuid nüüd on neil Mustpeade maja. Mitte keegi peale Eri pole suutnud linnalt maju välja ajada!”
I osa
Trummarist kasvab dirigent
Emaga. Eri koos ema Anna Klasiga.
Muinaslugu muusikas
Tallinn, 1946. Noorte Keskmaja Laias tänavas, praegune nukuteatri maja. „Üht muinaslugu muusikas ma kuulen ja sina seisad unelmais mu ees. Ning laulmas iga tund ma leian end, sest muusika ja sa, ma mõlemasse armund,” laulavad Raimond Valgre ja Arved Haug. Neid saadavad laskurkorpuse vormi seljast visanud džässorkestri mehed Emil Laansoo ja Abi Zeider. Paarid liibuvad tantsides teineteise vastu. Saksa okupatsioon on läbi ja taas tohib avalikes kohtades tantsuks mängida.
Tagasi Eestis. Eri koos ema Anna Klasiga Võsul puhkamas.
Ka nooruke Eri Klas on jõudnud koos ema