Eriline Eri Klas. Paavo Kangur

mitut jänest korraga, sellest ei tule midagi.” Sama võinuks ta öelda ka noorele Eri Klasile,” jutustab helilooja, kunagine saksofonimängija Valter Ojakäär. „Eri ei läinud telerežissööride kursusele soovist saada elukutseliseks režissööriks. Teda lihtsalt huvitas see uudne ala. Selles mõttes oli ta nagu laps, kes enne uue mänguasjaga mängimist tahab näha, mis seal sees on.”

      Pantomiim Sõbra Majas

      Tartu, 1950-ndate lõpp. Ühel hilisel õhtutunnil saabub 17-aastane Eri Klas tantsuorkestri „Harvlek” peole Kalevi tänava kultuurimajas, tulevases Sõbra Majas. Tsaariajal laskis poolakast kultuurimetseen ehitada selle maja Tartu vene seltskonna teatriks. Praegu teatakse seda üliõpilasmajana.

      Pidu on juba täies hoos, kuid paistab, et Tallinna muusikakooli õpilasel on Tartus silmarõõm. Tüdrukutel on alt laienevad seelikud või veidi pikemad kleidid kui täna, poistel aga terava ninaga kingad ja kitsa säärega püksid.

      Igatahes palub ka noormees võimalust lavale saada ja esitab seal pantomiimi, kuidas kirurg teeb iseendale pimesooleoperatsiooni. Saal naerab end kõveraks.

      „See oli väga ekspressiivne esitlus, kuidas on vaja kõht katki lõigata, soolikad välja kerida ja siis ka tagasi toppida. Kindlasti ununes mõni elund tagasi panemata ja mõni kirurgi lõikeriist läks ka kaotsi. See oli vist Eri Klasi esimene avalik esinemine,” meenutab tollane „Harvleki” saksofonimängija Agu Laisk