ärimeestele mõeldud konverentsikeskus. Meile meeldib golfi mängida pigem kohtades, kus parkimisplatsil seisavad odavamad autod ja keegi ei pea ennast lihtrahvast paremaks, näiteks Põhja-Amsterdamis, kus me reedeti tavaliselt käimegi. Kui seal vabu kohti pole, oleme sunnitud Purmerendi minema.
Kui Stijnil golfipall vette lendab, ütleb ta: „Ei vedanud“. Juhtub Joostil sama, kostab vänge „Kurrat võtku!“, ja Wouter ütleb sellisel puhul „Vittu“. Mina ise lihtsalt urisen. Igaühel oma stiil.
Me räägime golfist, naistest, tööst, rahast ja uudistest. Joost ja Wouter on ühel meelel selles suhtes, et maailm oleks hulga parem, kui võim nende käes oleks. Neil on lahendus igale probleemile. Stijni jutt on nüansirikkam, kuid see mattub, pehmelt öeldes, Joosti ja Wouteri praalimise alla. Minu stiil on kuskil seal vahepeal.
Joost rääkis eile, et ostab Itaalias maja. Täpsemalt Toscanas. Me võime seda lahkesti kasutada, kui aeg käes. „Meie“ all mõtles ta Wouterit ja mind. Stijn oli siis juba lahkunud.
„Üks mu klientidest tahab sellest majast lahti saada, kuna ei saa seda järgnevatel aastatel ise kasutada. Ta mõisteti kaheksaks aastaks vangi. Mul on võimalus see väike villa väga mõistliku hinna eest ära osta. Nii et varsti võin uhkustada oma teise residentsiga Mazzollas, mis asub Volterra lähedal.“
„Kurjategijalt maja üle võtta – kas see riskantne pole?“ küsisin.Joost selgitas, et ei ole, kõik on hästi läbi mõeldud. Maja olevat nüüdseks kirjutatud ühe itaallase nimele, kelle käest Joost selle ostabki. Seesama itaallane pidavat väikese tasu eest vajalikke töid tegema ja majal silma peal hoidma. Ükski kukk ei hakka kirema.
„Aga kellele sa veel rääkinud oled?“ küsis Wouter.
„Mitte kellelegi, ainult teile.“
„Naisele ka mitte?“
„Ei, esialgu veel mitte. Muidu peaksin kogu aeg koos temaga seal käima. Las jääb hilisemaks.“
„Vägev. Ma kasutaksin seda hea meelega. Samuti pigem ilma naiseta. Ilma et keegi teada saaks.“ See lause lipsas mul suust, enne kui märgatagi jõudsin.
„Be my guest, kulla sõber,“ vastas Joost.
12
Viimasel ajal hoian pilku peal arvul 1729. Kui see kusagil ette peaks tulema, siis loodan, et viibin parasjagu huvitavas seltskonnas. Mainiksin justkui möödaminnes, et 1729 on üks eriline arv. Kui siis keegi küsib, et mispärast, vastan võimalikult ladusalt, et see on väikseim täisarv, mida saab esitada kahe erineva täiskuubi summana, nimelt 1 kuubis pluss 12 kuubis ja 9 kuubis pluss 10 kuubis.
Justnagu ma matemaatikast midagi teaksin.
Tahaksin näha nägusid enda ümber. Kahjuks on võimalus, et arv 1729 lihtsalt niisama ette tuleb, väga väike. Aga kui ma selle ise jutuks võtaksin, jääks üsna ebaloomulik mulje. Ma ei leidnud internetist selle aastaarvu kohta ühtki tähtsat ajaloolist sündmust. Mõned tellised on sellest aastast pärit ja Vikipeedia andmetel ka üks vesiveski.
Arvu leidsin ühest ajaleheartiklist. Õppisin autos pähe, miks ta nii eriline on. Mille kõige jaoks ummikud head võivad olla. Kuigi tekib küsimus, kas mul muud paremat teha pole.
Olen juba aastaid mõelnud, et autoga ummikus istumise aega võiks kasutada mõne keele õppimiseks. Mõne raskema ja mitte nii tavalise keele, vaid näiteks vene, hiina või jaapani. Keele, millega võib esile tõusta. Nagu enamikku oma plaanidest, pole ma ka seda teostanud. Tükk aega polnud sellest hullu midagi, aga tulevik jääb iga päevaga lühemaks ja ma hakkan järjest rohkem iseendale närvidele käima. Lõtv otsustamatus ja alatine hoiak „ah, las olla“ hakkavad hinge sööma. „Ah, las olla“ läbib mu elu punase niidina. Kui ma kavatsen veel midagi teha, mis oleks natukenegi suurejooneline ja meeliköitev, siis on varsti viimane aeg sellega algust teha.
13
Joosti maja Itaalias ei lähe mul peast. Joost näitas mulle oma telefonis paari pilti. Valge maja üleval künka otsas. Ilus aed viinapuudega ja isegi väike ujumisbassein. Külast väljas ja mitte kaugel Volterrast, linnast, kus on restoranid, terrassid ja poed.
Küsisin Afralt võimalikult kergel toonil, et kas ta ei tahaks tuleval suvel Itaaliasse puhkama minna. Ei, ta ei tahtnud. Liiga palav, arusaamatu keel ja iga päev spagetid – see polevat tema jaoks. Ja miks ma küsisin?
„Niisama.“
„Sina ei tee kunagi midagi niisama.“
„Noh, seekord tegin.“
„Ja-jah.“
„Ja-jah“ on tema lemmikväljend meie vestluste lõpetamiseks.
14
Minu juubelipeo kulg oli üsna ettearvatav. Varsti pärast torti ja kohvi jagunes seltskond klassikalisel kombel kaheks: elutoas istusid ringis naised, eakad ja vaimuvaesed, ning enamik mehi koos üheainsa saatjadaamiga seisis köögis. Mis mehhanism sellist traditsioonilist lahknemist põhjustab, seda ma ei tea, aga suurt osa mängib kindlasti külmkapi ligidus. Elutoas vesteldakse viisakalt ja juuakse mõõdukalt, kuid köögis tarbitakse tugevas tempos, ning mida enam õhtu edeneb, seda valjemaks muutub jutt ja naer. Kedagi ei häiri, et taaskasutusele tulevad enamasti vanad anekdoodid ja naljad.
Mind võib tavaliselt köögist leida, aga nüüd, omaenda peol, eeldati, et ilmutaksin regulaarselt seltskondlikkust ka elutoas, naabrite ja Afra sõbrannade juures. Üksikud põgenemiskatsed nurjas mu naine osavalt, surudes mulle köögis kätte juustuvõi maksavorstivaagna ning paludes sellega elutoas ringi käia. Oma joogakaaslastele oli Afra valmistanud kausitäie toortoitu. Kokkuvõttes olid esindatud kõik klassikaliste sünnipäevapidude klišeed. Lõpuks oksendas Wouter aias veel peiulillekasti.
„Oh milline kergendus.“ Ma ei tea kedagi peale Wouteri, kes nii süüdimatult võib oksendada ja siis veel edasi juua. Joost arvas, et see lillekast tuleks kohe minema visata.
Afra otsis järgmisel päeval oma peiulilli terves ümbruskonnas taga, aga Joost oli nii kaval olnud, et pani lillekasti oma auto pagasiruumi ja viskas selle koduteel prügikasti.
Afra oli mitu päeva endast väljas.
„Heldene taevas, kuidas saab terve kast peiulilledega kaduma minna?“
Mina vastasin: „Küllap viskas keegi selle minema, sest talle tundus, et peiulilled haisevad.“
See oli Afra meelest naeruväärt oletus.
15
Pensioniea algust on kolme kuu võrra tõstetud. See on juba kolmas või neljas tõus kuue aasta jooksul. Pääsu pole, pean edasi töötama kuuekümne seitsme aasta ja kolme kuu vanuseni. Muidugi juhul, kui lähema seitsmeteistkümne aasta ja kolme kuu jooksul rohkem tõstmisi ei tule. Tõenäoliselt aga tuleb.
Puhtalt arvestuse küsimus. Inimesed elavad kauem ja saavad seega keskmiselt kauem ka pensioni, ning pensionäre tekib võrreldes töötavate inimestega järjest rohkem. Miinus pluss miinus on topeltmiinus. Henk Krol eakate parteist 50PLUS leiab, et lollus on probleeme sedaviisi käsitada, kui „asi puudutab inimesi, kes selle riigi suureks on teinud“. Ärgem ainult usaldagem Henkile ja tema parteiliikmetele, kes selle riigi suureks on teinud, riigi rahakotti.
Kaalun mõtteis, mis on hullem, kas veel seitseteist aastat ja kolm kuud raamatupidaja Berendi vastas laua taga istumist või veel seitseteist aastat ja kolm kuud kaks ja pool tundi päevas aeglases tempos venivat liiklust.
Need kolm lisakuud on viimne psühholoogiline piisk minu vastutulelikkuse karikasse.
Veel umbes seitseteist aastat WC-tarvikuid, veel seitseteist aastat Purmerend-Breukelen-Purmerend…
Nii enam ei saa.
16 Frederieke, minu seitsmeaastane naabritüdruk, käib jalgpallitrennis. Ta tuli mulle uhkelt võistlustulemusi näitama, sest tema võistkond on tipus.
Viimasel kohal olid Almere klubi F5 tüdrukud.
9 mängu tulemused: 0 võitu, 0 viiki, 9 kaotust.
4