Ela ja lase elada. Hendrik Groen

omi võitsime 18-0,“ ütles naabritüdruk uhkelt.

      Noogutasin, ja mõtlesin väikesele väravavahile. Mul hakkas temast nii kahju.

      17

      Ema on mul juba aastaid surnud ja oma isaga hakkasin hästi läbi saama alles siis, kui ta dementseks jäi. Seega võib rõõmustada, kui naise vanemad natukenegi ootusi ületavad. Kuigi jah, klaas on nii-öelda pooltäis. Minu ämm Gerda on tore naine. Äi Piet on üks äärmiselt vastik mees.

      Ükskord, kui Gerda oli poolteist pudelit veini ära joonud, ütles ta mulle nelja silma all: „Ma ei mõista, kuidas mul nii igav tütar on. Püüdsin temast mõnusa olekuga inimest kasvatada.“

      „Äkki olid Pieti geenid ülekaalus,“ oletasin ma.

      „Ma ei mõista muide ka seda, miks ma üldse Pietiga abiellusin.“

      Ta tegi mõttepausi.

      „Või tegelikult ikka mõistan. Ta oli kena mees ja ma tahtsin nii väga kodust ära. Oma süü, mis siin ikka. Sellepärast ma vist olengi tema juurde jäänud. Ja vahetevahel… on ta kuidagi südantliigutav.“

      „Õnneks pole need kaks sind kuigi palju mõjutanud, Gerda,“ püüdsin ma tuju tõsta. Ta tahtis veel midagi öelda, kuid siis sisenes Afra taimeteega.

      Piet kaebleb iga jumala päev igasuguste hädade üle, aga endal pole tal midagi viga. Gerdal avastati paari kuu eest kopsuvähk ja olukord on halb, aga Gerdat juba kaeblemas ei kuule. Ta on nelikümmend seitse aastat järjest paki päevas ära suitsetanud. Kogu selle aja oli ta väga teadlik suitsetaja, kes nautis iga mahvi.

      „Kopsuvähk on paras jama, aga see-eest olen ma ära tõmmanud umbes veerand miljonit oivalist sigaretti, mis on iseenesest ka midagi väärt. Vahel kiputakse seda unustama,“ naeratas ta.

      „Jah, aga meie peame nüüd sellepärast kannatama,“ ohkis Piet. Tahtsin talle vaasiga vastu pead virutada. Gerda märkas mu ärritust ja lausus: „Rahu, Arthur. Patt on energiat raisata.“

      „Mille peale on patt energiat raisata?“ küsis Afra.

      „Vihastumise,“ vastas tema ema.

      „Sa mõtled, et oma haiguse peale?“

      „Midagi sellist jah.“ Ja ta jätkas: „Arthur, kas sa ei tahaks minuga natuke jalutama tulla?“

      „Muidugi tahan, ema.“

      „Vaat kus nali, „poeg“, esimest korda kutsud sa mind emaks.“

      III

      Arthuri ja minu sõpruskond on täiesti erinev, see meie suhet lihtsamaks ei tee. Mul on ütlemata toredad sõbrannad jooga- ja tenniseklubist, aga Arthur leiab, et nad on igavavõitu. Ta küll ei ütle seda välja, aga ma kuulen teda nii mõtlevat. Teda ärritab juba tõsiasi, et mõned tüdrukud – täpselt nagu mina – taimeteed armastavad. Justnagu õlut ja veini kummutavad sõbrad maailmale mingi õnnistus oleks. Ehk on ta lihtsalt kade, et minul on kümme sõbrannat ja temal ainult kolm sõpra. Kaks häbematut tüüpi: Joost ja Wouter, ning üks üpris viisakas – see on Stijn, saksa keele õpetaja. Kaks esimest ajavad mingit kahtlast äri.

      Arthuri juubelipeol tuli seltskondade erinevus selgelt välja. Minu sõbrannad, naabrid ja isa istusid elutoas ning Arthur koos oma sõprade ja – NB! – minu emaga viibis köögis. Väga mugav, külmkapp kohe kõrval.

      Suunasin Arthuri küll paar korda suupistetega elutuppa, aga pärast juustu- ja vorstivaagnaga ringikäimist oli tal tuli takus kööki tagasi saada. Köögis trimpasid nad kõvasti. Kuulda oli, et keegi isegi oksendas. Vaatama ma ei läinud. Küllap nad koristasid kõik ära, sest hiljem enam midagi näha polnud. Peaaegu kõik mu sõbrannad ja naabrid olid tolleks ajaks õnneks juba kodus. Naabrimees märkis järgmisel päeval, et pärast nende lahkumist olevat pidu veel kaua kestnud.

      „Lärmakalt,“ lisas tema naine natuke hapu näoga.

      Tõeliselt ebameeldiv on see, et tol õhtul kadus lillekast. Arthur väitis, et tema ei tea midagi, aga võib-olla olevat keegi arvanud, et peiulilled haisevad, ja pannud kasti kuskile eemale. Minu meelest ta valetas ja keegi tegi lihtsalt halba nalja. Järgmisel päeval otsisin kogu ümbruskonna läbi, kuid ei leidnud midagi. Kes küll ometi hakkaks varastama lillekasti?

      Arthur ostis laupäeval uue kasti ja uued taimed, see teeb talle au. Need polnud küll sama sorti, aga ma pole pahane, sest peiulilled lõhnavad tõesti natuke imelikult.