teadmise ning uskumise vahel, mis on tingitud mõistete segadusest ning ülbusest ühel ja teisel pool. Võime rahulikult öelda, et uskumine on teatav psüühiline hoiak, mis avaldub tegudes, milles implicite on olemas soov mõista “nimetut”. Kõike seda, mida juba oleme jõudnud mõista, eneste arvates meie teame, kuid meie teadmised alati on relatiivsed. See, mida hüüame mõistmiseks, toimub kõikjal alati induktiivse intuitsiooni varal (vrdl. § 3. 4), mida vanemal ajal väljaspool usundeidki nimetati ilmutuseks, ükskõik siis, keda peeti ilmutajaks. Nii saadud väited ei vasta tõele, vaid lähenevad sellele.[21] Usund nagu iga maailmaseletav teadus tuleneb säärasest induktiivsest intuitsioonist, ta on hüpotees (PICARD defineerib selle “als Verallgemeinerung beobachteter Tatsachen” nagu natukene liiga kitsalt), teooria, mida ei saa aga kontrollida miski muu kui inimese siseelu varal ega tõestada. Tõepoolest on samuti ka teiste maailmaseletustega, needki empiiriliselt antud andmeist tuletatud teooriad pole kuigi suurel määral, kui üldse, kontrollitavad ja tõestatavad. Nende väärtus seisneb hoopis selles, et nad aitavad edasi võimaldades uusi tähelepanekuid ning kogemusi. Seepärast on usund, nagu iga teine maailmaseletav teadus, tõde vaid relatiivselt. Kui meie mõistmine oleks tõde absoluutselt, siis peaksid arengut eeldavad teadlased väitma, et tulevase kõrgemale arenenud ning targema olendi mõistmine pole absoluutne tõde. Dogmatistlikud teoloogid on siin küll patustanud kahjuks palju kõneledes usu, kas või kristluse absoluutsusest, andes sellega järgnevaile põlvedele kätte juba ette tunnistused rumaluse kohta ning endile pannes välja viied. Iga usundi kohta kehtib sama, mis BOUTMY järgi iga filosoofilise ja teadusliku süsteemi kohta. Need hakkavad lagunema ning taanduma, kui nende teened omandatud mõistete kogumiku korraldamisel vähenevad ja nad enam ei moodusta kõlvulist raami meie uuringute jaoks ega mõjusta meetodit uuteks avastusteks. Neist võivad säilida siis ainult üksikud osad, milledest mõned saavad inimvaimu definitiivseks omandiks ja on veel siis määratu väärtusega, kui kogu süsteem juba on iganenud. Õieti usklik inimene on nii alandlik, et ta teab, ükski ta kogemus jumalusest või reaalsusest pole absoluutne tõde juba seepärast, et ta ise on puudulik, ise võimetu “ilmutusest” võtma kõike, mis on selles. Ta teab, et iga usund on relatiivselt õige maailmaseletus, tema enda omagi arvatud kaasa. Kui ta mõtleb teisiti, siis ta on ülbe, kuid ülbe ei saa iial olla usklik. Oma usundi absoluutsuse küsimuse asemel vaevab usklikku teine hoopis tõsisem: kas on inimesel või tollel olendil, kes ükskord tuleb inimese asemele või veelgi kaugemail “loodusekroonel” üldse kunagi võimalik saada absoluutset mõistmist ning adekvaatset kohandumist, absoluutset usundit ja adekvaatset usku? Teisisõnu see tähendab, kas on maailmaruumis kuskil ja kunagi võimalik Jumala absoluutne ilmutus ja selle absoluutne mõistmine? See küsimus vaevab usklikku, kuid vastata ta ei saa, võibolla, kunagi mitte.
Teadlase suhe “teadusega üldse” on sama, mis uskliku suhe usundiga, nagu ütleb PICARD (Das Wissen: 7): “Me mitte ainult alati ei imetle teaduse ilu, vaid me usume ka selle hüvesse: see on lohutav ja kosutav mõte kõigi jaoks, kes teadust teenivad.” Põhjused teadlane olemiseks on samad, mis usklikul uskuda nagu PICARD seletab edasi, et mõnedele on teadused väärtuseks just ta “ebakindluse ja määratlematuse” pärast ja nende ihaks “lähenemist [tõelusele] edasi ja edasi viia… tegemata enesele illusiooni kõikide meie teadmiste relatiivsusest”. Need inimesed ütleksid JACOBY ning GAUSSiga, et “teaduse ainuke eesmärk on inimliku vaimu austamine”. Teised, kes sageli muutuvat dogmatisteks ja suurendavat ebajumalate arvu, püüdvat teaduse varal lahendada universumi mõistatusi. Kolmandad aga, nagu MONTAIGNE, nägevat teaduses ainult imelise kasulikkusega instrumenti. Sääraste asjadega pole muidugi tõestatud, et usund ja “teadus üldse” on samad, kuid on tõestatud, et nad on samade inimvaimu regioonide avaldused.[22]
Enda relatiivsusest teadliku maailmaseletava teaduse ja usundi vahel pole siis tõepoolest olulist vahet. Ainult ehk see, et usundiga on tavaliselt liidetud temast sõltuvad (kuigi on teadlasi, kes ei usu seda sõltumist) hoiakureeglid, teatav eetika. Seda põhjustab aga vaid asjaolu, et usundid on vanemad teadustest ning igast maailmaseletavast teadusest tuleneks teatav eetika. PICARD ju väidab, et teadus on hää, ükskõik, kuidas ta võttis seda sõna sisuliselt. Et usundlike hoiakureeglite hulka on sattunud ka maagia omi, selles pole süüdi usund, vaid need inimesed, kes igal võimalikul kombel püüavad usundit katsuda muuta kilbiks ja maskiks oma agressiivseile püüdeile, kes alandliku hoiaku taha peidavad ülbuse. Vastuolu usundi ja maagia ehk teoreetiliste ning praktiliste teaduste vahel on mõnel perioodil olnud väga suur ja üksikisikud, kes erinevad neile vastavalt, ei sobi õieti kunagi. Juba seepärast, et nõidteadlane kui anastaja ei tunne mingit eetikat pääle selle, et siht pühitseb vahendi ja sihiks on võim. Kreeklased muigasid praktilisi teaduseid, meie päevil aga arusaajamad inimesed katsuvad nad, kasvõi teoreetiliselt sobitada omavahel väites (PICARD, Das Wissen: 6), et teadlased-unistajad, kes näivad olevat maetud oma teooriaisse, on oma töödes just praksise mehed või, et teooria praktikata on alusetu ja praktika on pime ilma teooriata. Nii väidetakse küll, kuid needsamad inimesed arvavad ometi, et teadus on suunatud maailma muutmisele, loodusjõudude valitsemisele ja inimkonnas olemasoleva korra muutmisele nende huvides, kes käsutavad teadlasi. Minu meelest on küll võimalik neid kahte poolust siduda üksikisikus ning ajalooski, kuid inimestel on kalduvus jääda seisma poolele teele. On loomulik, et usklikul koordineerumiseks on vaja mõista seda, millele või kellele ta peab koordineeruma. Kuid mõistmine on teadmine ja nõiad avastasid, et teadmine on võim ning leppisid sellega ja kasutasid ühekülgselt kõike saavutatut. Kui loodusjõude püütakse valitseda selleks, et saada kaugemale ja sügavamale nende mõistmises, siis oleks kõik korras, kuigi me valitsedes omandame midagi uut. See poleks siis halb. Kui aga on sihiks võim selle miski üle, mida inimene, kes ihkab võimu, ei teagi ja selle taotamisega suurendatakse ainult inimeste vajadusi nende õnne arvel, siis pole võimalik kujutella pahemat. Kas säärast poolele teele jäämist on võimalik vältida, ma ei tea, inimesed ju ei tunnegi, et nad on piirdunud liiga vähesega. Mitte ainult siin, sest mujal inimelus pole asi paremini, paljude vajadus armastuse järgi on vajadus omandada võimu kellegi üle ja saanud võimu, otsib uusi objekte. Sest inimest ei rahulda võim, vaid mõistmine, kuigi vähesed teavad seda.
Viimati kattuvad maailmaseletavad teadused ja usundid ka selles, et nad seni, kui me “näeme ainult peeglis” kasutavad müüte mõistmise väljenduseks. Kui teadus jääb kinni teatava müüdi külge (PICARDi teisel teadlasteliigil tavaline) ega uuenda pidevalt oma mütoloogiat, ta muutub sama iganenuks nagu usundid, mis ei loobu kord sobivaks peetud võrdumeist. Teadlane, kes püüab täpselt kirjeldada flogistoni või valguseetrit ja teha need olendid kõigile ustavaiks, on sama naeruväärne nagu usklik, kes inglitest teab kõik, teeb neist igaks võimalikuks talituseks sobivad olendid. Ja praegu sobivate müütide ning müütiliste olendite tõesuses kahtlevad teadlased sama vähe nagu usklikudki, sest kindlasti ükskord tulevikus on mateeria ja vaim, liikumine ja energia, gravitatsioon ja elekter saanud tukkuvaiks kaaslasiks flogistonile ja valguseetrile.
7. Kõigest eelnevas kõneldust saab iseendast ilmseks, et usu kui hoiaku ajalugu on võimatu kirjutada meie taibuga inimestel. Saame teha küll katsetusi, aga ka neid ebamääraseid, usundi(te) ajaloo kohta. Võimalused esimeseks on sama väikesed kui käsitleda ajalooliselt armastustunnet, ilutunnet, õigustunnet ja teisi taolisi. Olemasolevaist diferentsiaalest peaks olema võimalik inteegrida isegi säärane ajalugu, kuid meie mõistusega inimene ei tule veel toime sellega. Aga nagu on võimalik kirjutada armastuse või tõeavalduste ajalugu nõnda ka usundite oma, võibolla, hõlpsamini kui mõnd teist.
Järgnevas teoses on katsutud anda lühikene, kuid autori meelest piisav ülevaade arvamisist usundi tekkimise, ürgse usundi ja selle diferentsumiskäigu kohta. Edasi on käsitletud üksikuid kesksemaid ja üldinimlikumaid usundi väljenduskujusid, alasid, milledel avaldub usk kui hoiak, kuid neidki mitte kogu maailma ulatuses. Olen katsunud esitada põhilised jooned kõikide nende rahvaste või kultuurkondade usundite kohta, mis mu arvates meile on olnud olulised selles ulatuses, et igaüks soovi korral ise võiks lisada andmeid etnograafilisest või folkloristlikust kirjandusest. Et nende rahvaste hulgas pääle hõimurahvaste esinevad baltlased ja germaanid, on loomulik, siberi rahvaste, indiaanlaste ja vahel koguni polüneeslaste esinemine on tingitud ühest mu privaatteooriast. Arvan nimelt, et umbes 5000–2000 e.Kr.