mööda kõrgele üles kajab, ja Marin annab Corneliale randmeliigutusega märku, et lind peab kööki kolima.
„Aga seal on toiduaurud,” protestib Nella. Marin ja Otto pöörduvad uuesti tema poole. „Peebole meeldib valgus.”
Cornelia haarab puuri ja hakkab seda õõtsutama nagu veepange. „Palun ole ettevaatlik,” manitseb Nella.
Marini ja Cornelia pilgud kohtuvad hetkeks. Teenijanna jätkab oma teed köögi poole, saatjaks Peebo tasased murelikud piuksatused.
Ülakorrusel tunneb Nella end oma uue eluruumi luksuses üsna alaväärsena. Marin ei paista rahul olevat. „Cornelia kaunistas siin liiga palju,” teatab ta. „Kuid me loodame, et Johannes rohkem ei abiellu.”
Toas on tikitud initsiaalidega padjad, uus voodikate ja kahed uued kardinad. „Raske samet ei lase kanali udu tuppa,” selgitab Marin. „See oli enne minu tuba,” lisab ta ja läheb akna juurde, et kätt aknalauale toetades vaadata taevasse ilmuma hakanud tähti. „Siit on parem vaade, nii et andsime toa sulle.”
„Oh ei,” vastab Nella. „Sel juhul pead sa küll toa tagasi saama.”
Nad silmitsevad teineteist keset tohutut tikandite hulka, keset linu, millel B tähistab Brandti ja on ümbritsetud viinapuuväätidest, peidetud linnupessa või kerkib lillepeenrast. Nood B-d on ta neiupõlvenime alla kugistanud ja nende vatsad on sellest paksuks paisunud. Tundes ebalust ja ühtaegu ka kohustust, libistab Nella sõrmega üle villaste kangaste virna, mis tema vaimu peab üleval hoidma.
„Kas sinu esivanemate uhke Assendelfti kodu on soe ja kuiv?” uurib Marin.
„See on vahepeal üsna rõske,” kostab Nella, kummardub ja üritab lohmakate kottade rihmasid kobamisi oma jalgade järgi sättida. „Kaitsetammid ei pea alati vett kinni. Ja uhke see ka pole…”
„Meie perel ei ole küll nii muistset sugupuud kui teil, kuid mis võiks olla parem soojast, kuivast ja hästi ehitatud majast,” lõikab Marin vahele. Ta ei esita küsimust.
„Muidugi.”
„Afkomst seyt niet. Sugupuu ei tähenda midagi,” jätkab Marin ja tonksab sõrmega patja, rõhutamaks sõna „midagi”. „Pastor Pellicorne ütles eelmisel pühapäeval niiviisi ja mina kirjutasin selle meie perekonnapiibli esilehele. Vesi võib kerkida, kui me hoolsad pole.” Ta näib mõtetest ärkavat. „Sinu ema kirjutas,” lisab ta. „Ta nõuab, et võiks ise sinu siiasõidu eest maksta. Me ei saanud seda lubada. Me saatsime peaaegu kõige parema pargase. Ega sa solvunud?”
„Ei. Ei.”
„Tore. Peaaegu kõige parem tähendab siin majas värsket värvi ja Bengali siidiga kaunistatud kajutit. Teine pargas on Johannese käes.”
Nella mõtiskleb, kus tema abikaasa võiks küll asuda oma parima pargasega, et ei jõudnud õigeks ajaks teda tervitama. Siis mõtleb ta Peebole, kes kössitab üksinda köögis tule ja pannide lähedal. „Teil on vaid kaks teenijat?” küsib ta.
„Nendest piisab,” vastab Marin. „Me oleme kaupmehed, mitte uhkeldajad. Piibel keelab inimesel oma rikkusega eputada.”
„Ei. Loomulikult.”
„Kui tal muidugi on eputamiseks midagi järel.” Marin põrnitseb tütarlast ning Nella pöörab pilgu kõrvale. Ruumis on hakanud hämarduma ja Marin paneb küünlad põlema. Need on odavad rasvaküünlad, ehkki Nella oli lootnud siin lõhnavaid vahaküünlaid näha. Teda üllatab haisvate ja suitsevate küünalde valik. „Paistab, et Cornelia tikkis su uue nime kõige peale,” ütleb Marin üle õla.
Muidugi, mõtleb Nella Cornelia sünget uurivat pilku meenutades.
Teenija sõrmed olid tikkimisest kindlasti verele torgitud ning keda muud ta ikka selle eest karistaks?
„Millal Johannes üldse tuleb – miks teda siin pole?” uurib Nella.
„Sinu ema rääkis, et sa oled innukalt valmis alustama abielunaise elu Amsterdamis,” sõnab Marin. „Kas oled siis või?”
„Jah. Aga selleks on ka abikaasat vaja.”
Järgnenud jäises vaikuses mõtleb Nella, kus Marini abikaasa võiks olla. Ehk peitis Marin ta keldrisse? Ta varjab oma meeletu soovi naerma pahvatada selle taha, et naeratab ühele padjale. „Siin on kõik nii ilus,” kiidab ta. „Sa poleks pidanud nii palju pingutama.”
„Cornelia tegi siin kõik. Mina ei oska käsitööd.”
„See pole kohe kindlasti tõsi.”
„Ma võtsin oma maalid alla. Arvasin, et need oleksid sulle rohkem meeltmööda.” Marin osutab seinale, kus õlimaalil ripub punt turris sulgedega ja küünistega metslinde seinal konksu otsas. Selsamal seinal veidi kaugemal on jahimehe saagi portree, üles riputatud jänes. Sellele järgneb pilt Hiina portselantaldrikule kuhjatud puhastatud austritest, mida varjutavad kummuli veiniklaas ja kausitäis üleküpsenud puuvilju. Austrite eksponeeritud alastuses on midagi kõhedusttekitavat. Nella vanas kodus ehtis ta ema seinu maastikumaalide ja piiblistseenidega. „Need kuuluvad mu vennale,” teatab Marin, osutades vaasitäiele lilledele, mis tunduvad lõuendil jäigad ja ebaloomulikult erksad, ja poolikule granaatõunale, mis ootab kedagi maali alumises servas.
„Tänan.” Nella mõtleb, kui kaua ta suudab neid pilte taluda, enne kui nad magamamineku eel näoga seina poole pöörab.
„Sa tahad kindlasti siin üleval õhtust süüa,” sõnab Marin. „Sa olid ju mitu tundi teel.”
„Jaa, seda küll. Oleksin tänulik.” Nella judistab end tahtmatult, vaadates lindude veriseid nokki ja klaasistunud silmi, mis vihjavad ihu närbumisele. Neid nähes tuleb talle magusaisu peale. „Kas sul martsipani on?”
„Ei. Suhkur on… asi, mida me eriti ei tarbi. See teeb inimeste hinge haigeks.”
„Mu ema tegi sellest kujukesi.” Sahvris leidus alati martsipani ja see oli ainus patune nauding, milles emand Oortman oma abikaasat järgis. Näkineiud, laevad ja suhkrustest kalliskividest kaelakeed, suus sulav pähklimaitseline maius. Ma ei ole enam oma ema oma, mõtleb Nella. Ühel päeval hakkan ma suhkrukujusid voolima teiste kleepuvate käekeste jaoks, magusat manguvate häälekeste jaoks.
„Ma lasen Cornelial sulle pisut musta leiba ja Gouda juustu tuua,” ütleb Marin ja tirib sedaviisi Nella mõtetest välja. „Ja klaasi reinveini.”
„Tänan. On sul aimu, millal Johannes tuleb?”
Marin ajab nina püsti. „Mis lõhn see on?”
Nella tõstab tahtmatult käed kähku rangluude peale. „Kas see tuleb minult?”
„Kas see tuleb siis sinult?”
„Ema ostis mulle parfüümi. Liiliaõli. Kas sa tunned selle lõhna?”
Marin noogutab. „Tunnen küll,” sõnab ta. „Liilialõhn.” Ta köhatab tasakesi. „Tead, mida liiliate kohta öeldakse?”
„Ei tea.”
„Varakult õitsevad, varakult närbuvad.”
Seda öelnud, sulgeb Marin ukse.
Keep
Järgmisel hommikul kell neli pole Nella veel und saanud. Uus imelik, klantsitud ja tikanditega ümbrus ning suitsevate rasvaküünalde lõhn ei lase tal rahuneda. Maalid on ikka veel näha, sest Nellal ei jätkunud julgust neid esiküljega vastu seina pöörata. Tütarlaps lamab ja laseb oma surmväsinud peas ringi tiirutada mälestustel sündmustest, mis ta praegusesse hetke juhtisid.
Kui ta isa kaks aastat tagasi suri, räägiti Assendelftis, et isand Oortman oli õllekodade õnn. Nella jaoks oli küll vastumeelt kuulda, et ta isa polnud midagi enamat kui purjutav Priapos2, kuid see osutus masendavaks tõeks. Tema isa mässis pere võlgadesse, nii et supp jäi lahjemaks, liha vintskemaks ja teenijad lahkusid majast. Isa ei ehitanudki laeva, nagu igalt õigelt meretõusuga võitlevalt hollandlaselt oodati. „Sa pead abielluma mehega, kes suudab kuldnat kukrus hoida,” õpetas