kevadõhk soojendab hinge,
Rändlinnud ta tagasi toob.
Poeb põllunurk lume alt välja,
Kuldnokk end ilmutab siis.
Ka lõokene ootab neid aegu,
Juba taeva all kõlab ta viis.
Küll tahaks ka linnuna tõusta,
Tahaks vaadata ülevalt maad.
Küll tahaks seal linnuna laulda,
Rusub raskus, ei tõusta ma saa.
Sind linnuna pole ju loodud,
Aeg inimlaps olla on vaid.
Sind raskuste kandjaks on loodud,
Nüüd valitsed põlde ja maid.
Künna, külva nagu põld seda nõuab,
Küll saabub ka lõikuse päev.
Siis loodus ka tasuda jõuab,
Kui mullaga koos on su käed.
Kevade tembud
Lumi tuli lihavõtteks,
Nii tembutas meil kevad.
Tibusid täis pajuoksad
Värisesid külmas.
Lumikellukesi armetult
Külm murdis maha.
Ei nad ilma soojenedes
Enam tõusta taha.
Rändlinde lollitades
Soe märts nad siia tõi.
Kuid mis vaene linnukene
Aprillis hangelt sõi.
Nii inimlaps võib muretseda,
Ka sinul olnud raske.
Väiksel linnul mure taluda
On tuhat korda raskem.
Kevade tulek
Märtsikelluke heliseb,
Kevad käes on juba,
Linnuke otsib pesitsemisluba.
Kured raage kannavad hoogsalt üle välja,
Kägu aastaid lugedes ei tee nalja.
Inimene kõnnib naeratus näol,
Teeb kevade tulek rõõmu ta teol.
Nokitseb eakas hingemaa lapil,
Oma kevade rõivad välja toond ta kapist.
Elada ju tuleb üks aasta korraga,
Ikka uut ja ilusamat, ei maksa vanat korrata.
Lootes, et igale uus kevad on antud,
Mis kordaläind aastate ritta saab kantud.
Lillepidu
Milleniumi kevad loodusesse kutsus,
Päiksepaistelisel päeval õiekuul.
Sa lillekimbu oma aiast võtsid
Ja sul saatjaks oli soe kevadtuul.
Palju sai neid õiekimpe ritta,
Üks ikka teisest hulga ilusam.
Oli murtud südant, jaaniroosi oksi,
Ära unusta mind oli kõige võidukam.
Kõik kokkutulnud olid rõõmsad,
Ka mudilased tervitusi tõid.
Suupisteks soojad grillvorstid maitsvad,
Tort üllatas ja marjajooki jõid.
Sealt igaüks sai kevadise laengu
Ja nooruslikku särtsakust.
Las jätkub päikest pika suve aegu,
Suule sooja sõbralikku naeratust.
Kellukese kõlinad
Märtsikelluke akna all kõliseb,
Tuule käes väristab end.
Märtsi tuul veel külm ja armutu
Ja akna all väristab end kelluke.
Tal on veel külm ja päike
Püüab soojendada ta õit.
Kuid ikkagi väriseb kelluke,
Tuppa sooja ta tuua sa võid.
Rändlinnud jälle tagasi
On jõudnud tagasi kuldnoka pere,
Nad maha jätnud kauged, võõrad maad.
Nii väikesed käinud üle suure mere,
Ja kodu ikka meeles peavad.
Vana aed ja linnumaja okstel,
Putukad on õiemere sees.
Ju jõudsid siia selle kutsel,
Pea aed ta laulust jälle kõlamas.
On lõoke ka kõrgel pilvepiiril,
Ta laul mu südant sulatab.
Ta istub kuldsel päiksekiirel,
Oma kuulajaile õnnest lõõritab.
Kevad kaasikus
Kaasikus ülased kaskede all,
Kaelad neil keeratud päikese poole.
Rõõmust laulmas on linnukese suu,
Tasa kohades kiidab seda eakas puu.
Vana puu oma pungi mahlaga joodab,
Lindude laul seda rõõmsasti saadab.
Päikesekiir teeb elavaks puud,
Inimene rõõmustab, naeratus suul.
Lumikellukese kevadine soov
Läbi lume nagu valge vahu
Kevad kellukesi sulle sirutab.
Võta kingiks, et õue minna,
Uude kevadesse kellukeste helinal.
Las see helin südamesse sulle,
Toob uue õitsva õnnekevade.
Kõik su soovid täide võiksid minna.
Ja elu unistus kui laul
Saaks jälle kõlada.
Kevad kirjutab muinasjuttu
Märkamatult minu aeda
Kevad muinasjuttu kirjutas.
Need hetked on kui kullakillud
Kastemärjas kevadhommikus.
Valgest valgemad kirsiõied,
Need puhmastena õõtsuvad.
Kummargil pojengipuhmad
Õiteanni tänavad.
Õite ingel õunapuule
Õrnu õisi poetas.
Õunarikast saagiaastat
See meil tulla tõotas.
Seda muinasjuttu vaates
Hinge