Mu kodu on Mulgimaal: luulevalimik. Vilma-Pauliine Ama

metsas

      Kevade tulekul

      Soojaks läinud tuul.

      Pungad on paisumas

      Igal metsapuul.

      Päikene järjest

      Saadab soojemaid kiiri.

      Sinilill põõsa alt

      Nähtavale hiilib.

      Linnud on rõõmsad,

      Laulmas lõbusat viit.

      Lõbu ja rõõmu

      Leiad metsa alt siit.

      Mu laul on suvest rõõmsast

      Mu laul on suvest rõõmsast

      Ja lilleilust suures suves.

      Mu laul on väikeste lindude keeles,

      On vihmast ja udust ja soojusest.

      Ma päikesest laulan

      Kui säravast leegist.

      Ja südagi kuum on

      Nagu päikeses keeks see.

      Kui laulan ma sellest,

      Siis rahunen maha.

      Süda rändaja hinges

      Rahuneb siis.

      Öö kaotab kõik taeva,

      Kaovad tulised leegid.

      Viib rändama sind.

      Viib unedes nägema,

      Kas oled haldjas või ootuste pete.

      Jaanipäeva aegu

      Jaanipäevaks pääsupaar teeb pesa,

      Ka jaaniroos oma õied lahti teeb.

      Peremees üle vaatab põllud, kesa

      Ja heinatööks ta vankri valmis sääb.

      On kasteheinal õiteloori näha

      Ja ristik oma õietupsu lööb.

      Kõlab ritsikate lauluviis nii mahe, kena

      Ja ämblik kasteheinal võrku koob.

      Koduaias õitsevad pojengid,

      Rukkipõllul särab rukkilill.

      Neid karikakra pärja sisse põimid,

      Kui peole minnes rahvarõivas üll.

2000

      Suvi

      Möödund suvi ilus oli,

      Oli päikest, lilli ka.

      Oli kuumust, vihmapilvi,

      Saagirikas oli maa.

      Kes taimi korjas oma märssi,

      Jäi rahule ta sellega.

      Marjuline korjas marju,

      Koju läks täis korviga.

      Heinaline kuivi heinu

      Niitis, kogus kuhjadeks.

      Vikerkaare värvi õied,

      Kuivasid nii lõhnavaks.

      Seeneline korjas seeni,

      Keetis, soolas, keldri viis.

      Asjata ei käinud keegi,

      Saaki olid paunad täis.

      Mesilane oma ringid

      Tegi, aasal õiteaeg.

      Linnud punusid kõik pesi,

      Pojad suureks kasvasid.

      Aru annab kuldne sügis,

      Kui on saagid salvedes.

      Oli suvi aasta ringis,

      Ilus aeg mõtetes.

1994

      Kurb suvi

      Vihm ja pori, külmad ilmad.

      Varvastel on konnasilmad.

      Lilled nukrad peenra peal,

      Õied vist ei tule.

      Päiksekiir on pugenud peitu

      Halli pilve taha.

      Vao vahel seisab vesi,

      Ei kuivada ta taha.

      Heinad maas on kopitanud,

      Ädal kasvand üle.

      Ei siin ilust suve,

      Tänavu enam tule.

      Südasuvest sügisesse

      Juulikuu päikese kõrvetav soojus

      värvi muutnud on su näos.

      Kui on kord suvi, las lõõmata päike

      muutub südagi soojemaks sees.

      Ka põllud on muutunud meeldivalt kuldseks,

      seal varavalminud viljade pead.

      Lindude parved on õppimas lennuks,

      pea sügis end tulekuks seab.

      Hilissuvele ilu ka august meil annab.

      Pea värvisid ritta siin seab.

      Ka marjuline korvis suverõõmusid kannab,

      et talvelgi jätkuks neid seal.

30. juuli 2002

      Sügisõhtu

      On sügisõhtu hämarusse hajund,

      Põksub traktor põllu pääl.

      Hallid pilverüngad madalale vajund,

      Nagu kurbust täis nad sõudmas taevateel.

      Päikseloojang taevaserva värvib,

      Põld uduloori alla mattunud.

      Tulemas on sünged sügistormid,

      Loodus talve vastu valmis on.

      Maa oma värve muudab,

      Kuldne viljapõld sügismustaks saab.

      Lõokest pole ammu enam kuulda,

      Putukas end talve vastu seab.

      Põhjatuul ilma külmaks lõõtsub,

      Kureparv end pikaks rännuks seab.

      Üksik viljakõrs tuule käes veel õõtsub,

      Raskest viljast allamurtud pea.

      Nagu nutaks ilust suve taga,

      Nii mahajäetuna ta tunneb end.

      Ehk linnutoiduks saan ma terad anda,

      Siis kergena saab rõõmus olla veel.

2000

      Sügisekuul

      Hallid pilved sõudmas on taevas,

      Mets kolletama löönud on taas.