Mees majakas. Erik Valeur

kohtumegi vaikuses – eikuskil.

      Mu sõbratar naeris ja tema krõnksus käed viltuste õlgade all kaldusid ohtlikult üle tema roostes ratastooli käetugede. Talle meeldis tihti kaude rääkida. Ja alati oli tema väljaütlemistes midagi, mis aitas võidelda kõige üksildasemate mõtete vastu, milleni üks laps võis üldse jõuda. Ükskõiksus ei ole täielik nagu mõni seosterida, alati jääb sellest midagi välja, ükskõiksus ei koosne ka nägemustest ega helidest või puudutustest. Ükskõiksuses pole mingit ootust ega otsustust, mis eksisteerib sõltumata kaugusest.

      Sel õhtul pidanuksin aimama, mis on tulemas. Seda võis aimata kirjast, mis oli viidud Dagli’Brugseni poe seinale postkasti. Hiljem oli mul juba lihtne aastad kokku lugeda ja konstateerida, et oli kulunud üle viiekümne aasta ööst, mil Viggo Larssen nägi esimest korda unenägu, mida ta nimetas Endeks.

      Niisugune aastatepikkune ebalemine pole aja ja universumi kuluga võrreldes midagi, ent ühe inimelu jaoks on see midagi igavikulähedast. Ma olen kindel, et ta ise pidas enda valitud igavikku kõige sobilikumaks, kuna ta pidi (võib-olla õigusegagi) mõtlema, et seesugusel avastusel, mille ta oli teinud, oli küllalt jõudu raputada meie ühiskonda alustaladeni välja. Meie, kes me käime kogu aeg ümber surma ja hävingu filmides ja teles, ajalehtedes ja raamatutes, suurimates kunstiteostes ja tähtsaimates uurimistöödes, keeldume surmast ja kardame surma ning peletame teda eemale seda enam, mida lähemale surm meie isiklikule elule tuleb, põgeneme selle eest, mis ainult kas või meenutab surma – nagu tundus tookord väikesele omapärasele poisile ridaelamukvartalist, et ta oli surma näinud …

      … õieti oli tema otsuses ainult üks asi imelik, nagu ma hiljem mõtlesin: miks pidi see olema just Teis, paks ja kohmakas poiss, kellel oli elus viimaks samuti kõik viltu läinud ja kelle Viggo Larssen oli valinud esimeseks pilguheiteks sellesse maailma, mida ta nii kaua varjanud oli.

*Teis Søborgist– laupäev, 3. jaanuar, lõuna paiku

      Teis Hanson sirutas ennast välja ja sulges silmad. Reumavalud piinasid teda kõige enam siis, kui miski muu teda häiris – ja eriti valutas muidugi see käsi, mis oli olnud juba gümnaasiumiajast saadik osaliselt halvatud.

      Nõnda oleks ta pidanud istuma ühel kaunil talvepäeval ühes teises elus, lapsed põlvedel ja naine köögis, samal ajal kui ta ise rõõmustab järjekordse auhinna üle, mille ta on oma teadustöö eest saanud; võib-olla isegi Nobeli preemia üle …

      See polnuks sugugi võimatu.

      Lai vanaaegne tugitool oli sätitud millimeetri täpsusega põrandalambi ja põhjapoolse akna vahele neljanda korruse korteris, kus ta oli elanud sellest ajast peale, kui ta alustas seitsmekümnendate keskel Kopenhaageni ülikoolis meditsiiniõpinguid. Akna all sirutus Gothersgade tänav oma kaugusest kumava idapoolse otsaga otse linnasüdameni, kus asus Kongens Nytorvi väljak, Nyhavni sadamakvartal, Det Kongelige Teater ja peatänav Strøget.

      Tema kooliõpetajatest vanemad olid talle selle korteri ostnud, kuna nad ei tahtnud riskida sellega, et nende poeg oleks ülikoolis õppides millegi kõrvalise peale aega raisanud. Tema pidi selles perekonnas olema esimene, kes saavutab au ja kuulsuse, võib-olla isegi Nobeli preemia. Munitsipaalkooli õpetajate söögitoas kusagil ridaelamukvartalis oli seesuguste unistuste hellitamine kuuekümnendatel hea tahtmise korral täiesti võimalik. Nii see asi jäi. Väike Teis oli häbelik ja nõksu isemoodi, ent oma vanemate silmis oli ta lapsgeenius.

      Nüüd olid ema-isa surnud ja mitte miski polnud ennustuste kohaselt läinud.

      Kuid ta oli siiski kogu elu tegelnud oma eluaja suurima akadeemilise väljakutsega: uurinud inimese pärinemist, DNA-ahelate muinasjutulisi koode, mis määrasid kogu elu maa peal ja mis olid inimese geeniuuringute ja imeliste meditsiinialaste avastuste allikaks.

      Kui see pidi olema tee, mis viis otse teaduse püha graalini, siis nii pidi see olema ja tema vanemad toetasid poja elulise tähtsusega valikut nii suure pühendumusega, et nende poja õnn pidi olema igaveseks ootamatuste eest kaitstud.

      Nüüd kutsuks Teis oma valikut pigem teaduse Klondyke’iks, sest ala olid sisse piiranud kõikvõimalikud kommertslikud õnneotsijad ja teadusala tuulepead, ning tema instituudi vahendite hulk muudkui kahanes ja kahanes aastatega niivõrd, et uus konservatiivne valitsus otsustas lõpetada kogu tema üksuse töö ja lõpuks sulgeda koguni terve instituudi. Blegmani valitsus oli ta kukutanud ainult ühe pliiatsitõmbega. Nüüd terendasid geeniteaduse suured nimed Watson ja Crick kõigest tema unistuse ähmaste kontuuridena. Ta saadeti koju ja talle lubati täit palka kuni pensioniea alguseni. Erilised ja haruldased haigused, mida ta uurinud oli, olid pandud kaante vahele ja kaustadesse ning pakitud ülikooli keldrisse. Sealt leiaks need ainult mõni eksinud ämblik või mõni tulevane sama ekstsentriline teadusemees.

      Enne oma lõplikku töölt vabastamist polnud ta saavutanud au ega kuulsust ja seda polnud isegi silmapiiril olnud. Need kaks aastat vallandamisest alates oli ta ekselnud kõikvõimalikel teaduse (ja ebateaduse) haruteedel kõiges oma frustratsioonis selle üle, et teda polnud tähele pandud ja et ka tema suur, kõige võimsam preemia oli temast mööda läinud.

      Õnneks olid ta vanemad tema eluunistuse kustumise ajaks juba surnud ning kuna ta ise uskus ainult mateeriasse ja molekulidesse, ei arvestanud ta ka seda varianti, et keegi jälgiks (või laidaks) tema teguviisi ülevaltpoolt.

      Neljakümne neljandal eluaastal Teis Hanson lesestus, kui tema õpinguteaegne kallim kadus ette hoiatamata ja üleüldse hüvasti jätmata. Lapsi neil polnud ja nüüd istus Teis massiivses tugitoolis ja vahtis saladuslikku ümbrikut, millele polnud saatjat märgitud.

      Teis Hanson ei olnud harjunud inimvaimu müsteeriumidega tegelema, eriti veel selles vormis, milles see nüüd esile oli kerkinud, peaaegu et ebareaalsena, käsitsi kirjutatud aadressiga, justkui elektrooniline ajastu oleks saatjast ja müstilisest kirjast jälgi jätmata möödunud.

      Ta kortsutas kulmu ja suunas jälle pilgu ümbrikule.

      Sellel oli tema nimi. Teis Hanson. Nii nimi kui ka aadress oli kirjutatud viltuse käekirjaga, mis polnud eriti kena ega ühtlane.

      Ta ei tundnud kedagi, kes võiks talle privaatse kirja saata. Ometi pidi keegi olema, keegi, kes tundis teda hästi, kuna enamik inimesi tegi pidevalt selle vea, et nimetas teda taanipäraselt Hanseniks, e-ga, kirjas igal juhul, justkui see väike rootsipärane o olnuks lihtsalt üks kirjaviga, mis tuleb õigekirja nimel kõrvaldada.

      See jama oli teda alati ärritanud.

      Kust see väike, kuid oluline erinevus taanikeelsest Hansenist pärines, ta ei teadnud; tema esivanemate hulgas ei olnud tema teada mingeid rootslasi. Ta teadvustas endale vastumeelselt, et see imelik kõrvalekalle tema perekonnanimes oli määranud teatud osa tema elust, eriti seoses narrimisega, mis algas kohe esimesel koolipäeval, kui klassijuhataja oli ta nime nimekirjast leidnud: