kus kuningapoeg
neememetsa mättal
langes surmanoolest
küti kõvervibust,
saand taani lapsed
nüüd kurvastusest üle
ning Rosnæsi pihlakate taga
taas päikse poole naervad.
See luuletus tundus mulle mõnevõrra pompöösne ja ma polnud kunagi arvanud, et lapsed peaksid oma vanemate tegude üle naerma. Vastupidi. Lapsed naeravad põhjustel, mida nende vanemad ei tunne; tihti on selleks nähtamatus, kuna lapsed elavad maailmas, mida nende vanemad ei näe.
Panin raamatu riiulisse tagasi. Küllap see langeb merre koos majaga, kui õige ag käes.
Sel ööl oli mul tunne, et mind jälgivad metsa poolt tundmatud silmad, aga kui ma avasin ukse ja kuulatasin märkide järele, mille jätnuks võõras oma kohalolust, kuulsin ma ainult puulatvu sasivat tuult ja muidugi randa rammivaid tormilaineid. Meremoori majja elama asumise hetkest alates olin mitu korda näinud rebast tihedas põõsastikus hiilimas, aga sellisel kellaajal oli isegi rebane kindlasti oma kaitsvas urus.
Sulgesin ukse pimedusele, kuid ei lukustanud seda; mitte ükski deemon ei saa segada mu plaani, mis oli toonud mu siia neemele, siia metsa, siia majja ja siia selle tuletorni juurde.
Ajasin oma längus õlgades lihased pingule ja raputasin hirmu endast eemale. Selle informatsiooniga, mis mul õnnestus varahommikul raadiost kuulda ja mis täitis kiiresti kõik meediakanalid, ei muutunud minu ülesanne sugugi vähem huvitavaks, vastupidi.
Rünnak muidu haavamatu Koopakaru klanni vastu.
Komissar pöördus Number Kahe poole ja mõlemad mehed nägid välja, nagu nad kuulataksid sõnu, mida polnud veel välja öeldud, kuid mis rippusid juba nende peade kohal ja mis oleksid ehk õige tõlgenduse korral lahendanud nende ees seisva mõistatuse.
Nad olid korraks oma iPhone’id helitule režiimile pannud ja kui nad need uuesti tööle panid, hakkasid need järjepanu nõudlikult helisema, millest võis välja lugeda ühtainust: nende ees seisis nende elu raskeim juhtum.
Juba see, et rahva armastatud Grand Old Lady võis kaduda tunnikeseks, oli tähelepanu äratav fakt. Kui kadumisest oli möödas kaks tundi, siis oli see juba šokeeriv, ja poole ööpäevaga oli sündmusest saanud sensatsioon.
„Mitte midagi … olulist.”
Number Kaks raputas pead. Kriminalistid polnud vana kummutit läbi kammides midagi leidnud ja ega nad olnud sealt midagi õieti oodanudki.
Kuid siiski.
Katteplaadi siseküljele oli liimitud kuupäeva ja aastaarvuga kolletunud sedel. Nüüd lebas see läbipaistvas kilekotis kriminaalkomissari ees laual, täiesti tavaline sedel ja teisalt siiski ka mitte.
„Miks peaks keegi küll …” Komissar jäi vait ja vahtis sedelile kirjutatud kirjarida.
Number Kaks teadis küll, kuidas küsimus peaks jätkuma, kuid oli vait.
„Ühesõnaga, testamendil pole … ja selle asemel on seal hoopis üks kolletunud sedel, millel siis on kuupäev ja aastaarv, mis …”
„… ei anna mingit mõtet kokku.” Seekord lõpetas Number Kaks ülemuse mõttelõnga.
„Kuupäev, mis …”
„… on üle neljakümne aasta vana, kuigi analüüs näitas, et …”
„… see oli kirjutatud üsna hiljuti … sinise pastapliiatsiga.”
Viimane infokild jäi kuidagi põhjendamatuna õhku rippuma.
Kriminaalkomissar hoidis seda imelikku leidu sõrmede vahel valguse käes, justkui võiksid füüsiline kontakt ja esimesed päikesekiired anda mingi vastuse.
„Miks kirjutab keegi igivana kuupäeva ja kleebib selle sinna leskproua kummuti külge?” küsis ta.
Siis jätkas ta veelgi vaiksemal hääletoonil: „Selle juures on midagi erilist …”, aga jäi jälle tasa, just nagu oleks see veidi imelik sõna vähemalt tema huulil blokeerinud vormimisjärgus mõtte.
„Jah, võib-olla on kõik inimesed erilised,” ütles Number Kaks, kes oli täheldanud ebatavalist vaikimist mehe puhul, keda ta tingimusteta imetles. „Me sünnime erilistena … ja me sureme erilistena.”
Nii filosoofiliselt polnud see maalähedane mees Komissari kuuldes end varem väljendanud. Komissar kallutas end ettevaatlikult tema poole ja vastas: „Kui me kõik oleme erilised, oleks see juba normaalne, aga ma arvan kahjuks … ja panen tähele … et selles asjas on midagi, millega me varem kokku puutunud ei ole. Nõnda mulle tundub. Meil pole veel pooltki teada. Ja võib-olla üldse mitte midagi.”
Tema alluv ei vastanud ja seda oli rohkem kui küll.
Ta tundis täpipealt samamoodi.
Minu väike maja oli ilmselgelt kaua tühjalt seisnud, enne kui ma sinna sisse kolisin, ja kummalise nimega vana naine oli lasknud mul maja üle võtta, palumata midagi muud kui kolme kuu üüri ette.
Ma ei pidanud vastama mingitele uudishimulikele küsimustele ega näitama isikut tõendavaid dokumente, mul ei tulnud selgitada imelikku soovi, miks ma küll tahan elada pudedal järsakul, mis on iga hetk merre kukkumas; teda ei huvitanud, kust ma tulen või miks ma olin valinud just tema üürikuulutuse – pisitillukese sildi kruusatee lõpust turistidele mõeldud parkimisplatsi servalt: Üürida maja – kirjutatud vanainimese käega.
Olin seal esimene ja viimane üürnik.
Maja oli just parasjagu nii suur, et kaks metsahaldjat oleksid mahtunud seal luksuses elama, ja viltuvajunud aknaraamidelt mahakoorunud punane värv andis tunnistust sellest, et selle koha vastu polnud keegi juba aastakümneid huvi tundnud.
Möbleeritud oli maja vana laua ja mõne üksiku tooliga, mille puidusorti polnud võimalik kindlaks teha. Peente klassikaliste kummutite vahel üles kasvanud inimesele võis see olustik tunduda eemaletõukav, aga mina polnud selline.
Esimesel õhtul keerutasin end suurest heameelest kanna peal – lausa kolm korda – ja olin rahul sellega, mille ma olin leidnud. Istusin vana naise toolidel ja magasin tema voodis (see koosnes neljast pakust ja kuuest lauast, mis moodustasid voodipõhja), jõin vett kraanist, mis tihti ainult visises ja lõrises, ning luurasin tuletorni läheduses metsas, kuna seal oli mu reisi sihtmärk. Vahetevahel nägin kõverate puuokste vahelt punakaspruuni varju, mis tähendas, et rebane oli väljas nuuskimas nagu kõik tema esivanemadki omal ajal. Mul oli meeles lugu rebasest, kes rääkis ühe poisiga nähtamatusest ja sõprusest ühes minu lapsepõlvekodu raamatus, mille mu kasuema resoluutselt minema viskas, kuna talle ei meeldinud kunstlikud lood, mis võisid mõjutada saatusi, kelle ta enda juurde võttis ja keda ta kaitses kõige halva vastu, kuni nood olid ise võimelised eluga ängistumata hakkama saama.
Kui ma teist korda Ulstrupi poodi läksin, küsisin müüjalt vana naise, minu majaperenaise kohta. Ja-jaa, ütles ta, too pärinud tolle punase maja siis, kui ta vanemad surid. Tema vanemad ehitasid selle ning olid seal kogu elu elanud. Kummaline küll, aga kellelgi polnud aimugi, millest nood olid elatunud, kuid igatahes saab vana kööku vajunud naine pensioni ja elab Ulstrupis. Selleks et teda näha, tuleb mul ainult üle tänava kalmistule minna, sest seal istub ta nii tihti, et Ulstrupis polegi kedagi, kes oleks saanud oma vanemate haual käia temaga seal kokku sattumata.
Ja tõepoolest. Seal minu võõrustaja istuski, kägaras ja musta riietunult ühel väiksel kivist pingil müürinurgas, kahe suure ja musta värvi hauakivi vastas, mille kirjad minuni ei paistnud. Aga ma sain aru, et need olid tema vanemate hauad. Mõned inimesed ei lase kunagi lahti elust, kust nad pärit on, ja püüavad hoida sellest kinni veel ka siis, kui see kõik juba mõistuse piire ületab. Hilise talvepäikese käes paistis tal midagi punast kaelas ja õlgadel olevat (tema valged juuksed olid kaetud musta rätiga) ning see