oma lühiduses märku nii kohalolust kui ka distantsist.
Tervitus kutsus temas esile pisukese võpatuse, kuid ta ei vastanud. Kostis ainult tuulevihinat, mis sasis Meremoori metsa puude latvu.
„Minu nimi on Malin …” Mu plaan polnud kuigi vägev, aga see oli ainus, mis mul oli, ja minu jaoks tähendas see teadaanne sõpruse pakkumist, mida polnud minu elus ette tulnud sellest ajast peale, kui ma olin veel väike.
Ta jäi kivist pingile liikumatult istuma ega teinud teist nägugi, et sellelt tõusta. Kumbki meist ei sirutanud tervituseks kätt.
Sel päeval ei oleks ma julgenud küll kihla vedada, et ma üldse temaga lähedasemaks saan. Ta arvas ilmselt, et meie kohtumine on juhus, ja tol sügispäeval, vaevalt kolm kuud enne leskproua kadumist pidigi kõik niimoodi minema. Ma teadsin muidugi juba tema nime ja mingil kummalisel viisil ta teadis seda, arvan ma, ilma et ma osanuksin öelda, miks …
… praegu – nagu tookordki – kõlab see nimi mulle veidi naljakalt, justkui oleks nimes esineva kahe g ja kahe s-iga midagi segi aetud: Viggo Larssen, 59 aastat vana, deemonitest vaevatud, nendega ei saanud teda keegi aidata; kolinud hiljuti ühest Kopenhaageni lagunevast korterist tõenäoliselt oma elu lõpppunkti.
Istusin pingile tema kõrvale.
Igaks juhuks sättisin end külma kivipingi servale, ent oleks piisanud keskmise tugevusega tuulepuhangust, et mind üle selle ääre lükata.
Isegi pooleteise meetri kauguselt ilma silmsideta aimasin üksindust, mis oli teda alati ümbritsenud; ta silmist paistis kurbus, mis mind liigutas, kuid neis polnud vähimatki meelepaha märki.
Temast vasakul lebas pingil raamat, see oli mulle lähemal kui talle ja see oli muidugi asi, millel mu pilk oli peatunud ning millega seoses ma olin söandanud pelgupaigast välja astuda.
Viggo Larssen oli istunud ja seda lugenud, enne kui ta selle aeglaselt ja ettevaatlikult oma kivist pingile pani, justkui oleks see tehtud mingist materjalist, mis vähimagi müksu korral koost pudeneb. Raamat polnud paksem kui mõni mu koolipõlve vihik ja see oli ka esimene kord, kui ta võttis oma pingil ette midagi muud peale kaugusesse ja taevasse vahtimise ning veini trimpamise. Kaaned olid rohelist värvi ja nüüd, lähemalt vaadates, paistsid need olevat nahast. Köide oli kena, kuigi aeg oli seda pisut räsinud, sellelt paistsid heledamad ja tumedamad laigud, justkui olnuksid kaaned kaitsnud seda sadu aastaid niiskuse eest.
Pealkirja esikaanel polnud.
Tundsin vastupandamatut soovi köide kätte võtta ja ma arvan, et ta aimas mu huvi, kuna ta võttis aarde minu kõrvalt ära ja pani selle pingile endast paremale, minust ja minu vaateväljast nii kaugele kui võimalik. Sellest polnud mul midagi, kannatlikkuses olin meister ja pealegi oli mul ka teisi meetodeid. Kiirustamine oli küll viimane asi, millega läheneda niisugusele inimesele nagu Viggo Larssen.
„Olen sinu uus naaber,” ütlesin ma. See polnud päris tõsi, kuna ma olin luuranud ta järele juba peaaegu terve nädala, aga ma ei arvanud, et väline maailm tema huvi äratab. See lihtsalt ei huvitanud teda. Ta ei tahtnud uuest naabrist midagi teada. Päevad, nädalad ja kuud ei huvitanud teda.
„Elan selles punases majas järsakul, seal üleval metsas,” ütlesin ma. Ta ei vastanud, aga mulle tundus, et ta noogutas vaevumärgatavalt. Selles olukorras olnuks see tohutu edusamm ja seega oli ilmselt tegemist ettekujutusega.
Siis tegin ma väikese, kuid ilmse vea: „See on ilus raamat.”
Samal sekundil pidanuksin keelde hammustama. Olin liiga kiiresti edenenud, lisaks täiesti valel ajal. Nõrk säde tema silmis, juhul kui see oli seal üldse olnud, oli kustunud ja ta tõmbus jälle iseendasse.
Jäin paariks minutiks veel vaikides istuma, enne kui ma tõusin ja head aega ütlesin. Kumbki meist ei sirutanud hüvastijätuks kätt.
Vähemalt ei palunud ta ise mul lahkuda ja ega ma meie esimesest kohtumisest enamat oodanudki. Tal polnud vähimatki põhjust ühtegi teist elavat hinge oma eluruumidesse kutsuda, ei oma välimistesse ega sisemistesse eluruumidesse, ei heledatesse ega pimedatesse, ja ma teadsin paremini kui keegi teine, et ta püüdnuks igaühe sinna sattumist iga hinna eest vältida.
Mainisin raamatut uuesti alles järgmisel nädalal, kui ma tema juurde läksin.
See oli jälle pingil meie vahel, justkui tahtnuks ta mind veidi narrida, aga seekord ta seda minust eemale ei nihutanud.
Tal olid jalas vanad pruunid Wrangleri kulukad ja üle puusade ulatuv roheline jope. See kattis ta keha reiteni nagu kilp, ainult pea paistis kaelusest välja.
Ütlesin: „Tõesti kenad kaaned,” ilma et oleksin pilku pingile pööranud.
Ta vasak silmanurk värahtas veidi, see, mis asus mulle lähemal, ja mulle tundus, et ta kohe pilgutab seda silma. Ent seda siiski ei juhtunud. Ta ei pööranud pilku ning jätkas oma meelissuunas vaatamist – horisondi poole, merele.
„Kust see pärit on?” Rohkem ei julgenud ma küsida.
Ta kohendas pisut asendit ning tema selg ja turi ei toetunudki enam vastu tuletorni müüri. Oli näha, kui hirmsat siseheitlust ta pidas, et suuta käsi enda süles absoluutselt rahulikena hoida. Ta ei võinudki teada, et võrreldes enamiku inimestega olid mulle vägagi tuttavad need välised märgid, mis võisid viidata inimese sisemisele eripärale, kõik need kontrollimatud tõmblused ja tahtmatud liigutused, mida me kanname läbi elu endaga kaasas. Sel silmapilgul oli Viggo Larssenil aastakümnetepikkusest treeningust ja tublidusest hoolimata raskusi nende varjamisega.
Siis kehitas ta õlgu ja ütles oma esimesed sõnad: „See on lihtsalt üks päevik … vana päevik Hispaania kodusõja aegadest.” Tema vasak silm oli pilkunud tugevasti sõna „vana” välja öeldes ja ma mõtlesin, et kui ta vähegi närvis on, annavad lapsepõlvest pärit tõmblused endast jälle märku. Need leidsid ta üles, nagu poleks kunagi ära olnudki.
„See pole midagi,” lisas ta, rõhutades kergelt viimast sõna.
Pöörasin pead ja vaatasin talle otsa. Mu uudishimu oli pidanud ronima lausa mu keeleotsale, kust lahkus mullina, kus oli üksainus, kuid ülimalt nõudlik küsimärk ja mitte midagi muud. Juba lapsena olin õppinud, et selline vaikimise viis, teatud sõnatu karje on parim vahend täiskasvanute suletud ruumi avamiseks. Korraks värahtas tema vasak silm ja silmaalune põsk natuke tugevamalt. Võinuksin tema pärast seal lausa nutma puhkeda, ainuüksi selle detaili tõttu, ent see oleks muidugi rikkunud võimaluse, mille ma just olin saanud.
Ta tõusis püsti ja pistis raamatu kiire liigutusega jope hõlma alla põuetaskusse, mis oli just selle köite mahutamiseks parasjagu suur. „See räägib ajast … kaua aega tagasi,” kostis ta. See võis tähendada kõike ja üldse mitte midagi.
Heitsin pilgu üle mere. Sellest polnud midagi. Minu kannatlikkus oli piiritu. Ma ei teadnud, miks talle see roheline köide meeldib, ja ma ei teadnud ka seda, kes selle on kirjutanud, aga ma olin kindel, et mul ei tasu alahinnata selle tähtsust ei talle ega ka ülesande suhtes, mida ma olin siia tuletorni juurde üldse lahendama tulnud.
Tõusin samuti püsti ja läksin läbi metsa tagasi. Poolenisti lausa libisesin Hiiglase Jalajälje lohku, kus too poolik kasetüvi seisis ainukese tunnistajana ajast, kui siin oli olnud elu. Jätkasin teekonda Meremoori maja ja pudeda põhjapoolse järsaku poole.
Kui ta ise ei ava ust salajasse kambrisse, kus ta hoiab oma kallihinnalist aaret, tuleb mul leida sinna teine tee ja minu uudishimu rajab endale nagu alati teed üle tõkete, mida mu teele võib sattuda.
Tolleks päevaks, kui leskproua kadus, oli meie esimesest kohtumisest ja temapoolsest vaiksest tõrjumisest peaaegu kolm kuud möödas. Olin elanud neemel pool talve ja ma ei olnud talle lähemale jõudnud.
Minu maja seisis ikka veel püsti ning nagises ja krigises justkui demonstreerimaks, et enne möödapääsmatut kuristikku vajumist on seal veel elu sees. Leidsin elutoast ühe eenduva madala palgi alt väikeselt riiulilt vana raamatu, millel oli kuldtähtedega aastaarv 1878 ning kus oli ühelt ammu surnud poeedilt üks vana lugu, mida tundsid kõik Røsnæsi neeme elanikud. Legendi järgi sai kuningas Valdemar II poeg siin neemel 1231. aastal jahi käigus