väga lähedal, kuid seksileludest või dildost ei saa siinkohal siiski rääkida. Vähemalt ei kattu see inimeste tõlgendusega, sest dildo on laiemas mõttes tööriist, ning nagu me näeme, on neil väiksed, kuid siiski tähtsad erinevused.
Igatahes on suguorganite liaani vastu hõõrumine masturbatsioon, mis on loomariigis laialdaselt levinud. Lugematu arv loomi tegeleb sellega, ja täiesti õigustatult. Paljud loomad sigivad vaid hooajaliselt. Võib-olla oleks need loomaliigid juba välja surnud, kui nad end ise ei rahuldaks. Isasloomade seemnerakud on vastandina emasloomade munarakkudele võimelised paljunema. Kuid neil on ka puudus: nad vananevad kiiresti ja muutuvad aeglaseks. Eneserahuldamise suureks eeliseks on see, et alati on olemas noor värske seeme, mis võimaldab harvadel tõelistel juhtudel edukas olla. Eneserahuldamine ka lõõgastab ja vähendab agressiivsust.6 Sellega seoses on täheldatud kummalisi asju. Nii näiteks on filmitud kaputsiinahvi, kes vägistas hane,7 või šimpansi, kes harrastas oraalseksi konnaga.8 Ning nii mõnigi delfiinide ujumisprogrammis osalenu oli üllatunud, kui teda kasutati seksinukuna. Üks mu tuttav delfiinide treener jooksis pärast niisugust armurünnakut mitu nädalat sinise reiega ringi. Minu soovitus kõigile, kes satuvad sellisesse olukorda: palun ärge mõistke esimesi puudutusi valesti – need ei ole sümpaatiaavaldused. Loom ei tunne teid ju üldse, seepärast ei saa te talle ka sümpaatne olla. Kui loom, olgu siis vangistuses või vabana avameres, teile sel moel läheneb, siis teeb ta seda sellepärast, et tal on selleks võimalus ning teie olete vees tema võimuses. Niisugune käitumine tuleks kohe mõistetavate žestide ja loomast eemaldumisega peatada. Armsad meessoost lugejad, see ei ähvarda ainuüksi naisi, isased delfiinid ei ole valivad.
Nüüd, kui olete teadlikud masturbeerimise tegelikest põhjustest, mõistate ehk paremini ka rumalalavõitu paistvaid koeri, kes ennast padjaga ise rahuldavad. Muuseas, ka nende jaoks on abivahendid: vastandina inimestest seksinukkudele vees on olemas ka ehtsad seksinukud igavlevatele koduloomadele, näiteks firmalt Hotdoll.9
Sel kohal pean aga tegema lõpu ühele laialt levinud eelarvamuslikule suhtumisele, mille eest võlgneme tänu eelmise sajandi etoloogidele. Seksi suhtuti kui tungi, mille ainsaks eesmärgiks pidi olema liigi püsimajäämine. See on küll õige, kuid lühinägelik on järeldada, et loomad teevad seda ainult järglaste saamise eesmärgil ega tunne sellest naudingut. Tõepoolest on nauding või sellega seotud meeldivad tunded keskne osa ning eneserahuldamine tähtis vahesamm, mis tagab tulemusliku paljunemise. Peatükkides „Lõbuühiskond“ ja „Tundelisus“ räägime ka selle aluseks olevatest mehhanismidest, kuid üks olgu ette ära öeldud: ilusad tunded, mis meile seksi ahvatlevaks teevad, tekitavad suure sisemise motivatsiooni seda korrata. See motivatsioon on meil suure tõenäosusega ühine kõikide selgroogsete loomadega, kes harrastavad kehasisest viljastamist. Lõppude lõpuks peab mees või naine partneri endale väga lähedale laskma, jah, tuleb arvestada isegi haiguste edasiandmise riskiga kehavedelike kaudu. Peale selle on naine või mees akti ajal vaenlaste vastu kaitsetud. Selliseid riske võetakse vaid siis, kui motivatsioon on küllaldaselt suur. Kuid mis meid motiveerib? Tegemist on ju vabanenud hormoonidest ja virgatsainetest koosneva kokteiliga, mis laseb meil unustada kõik riskid. Sellel käitumise juhtimise tasemel käituvad kõik imetajad ning ilmselt ka linnud ühtmoodi. Võime julgelt lähtuda sellest, et seksuaalakti juures tunnevad jõehobu, vaal ja siga end samuti nagu meie.
Kuid tundmine on ainult üks tahk. Mida keerulisem on aju ning mida rohkem ärritusi ja teavet suudab see töödelda, seda aktiivsemalt ja valdavamalt suudab see sekkuda hormonaalprotsessidesse. Meie armsatel mesilasleskedel seda võimalust ei ole. Kuigi mesilasema väljanägemine ei avalda neile mingit mõju, on nad siiski täielikult nende lõhna kütkes. Meie, inimeste jaoks on lõhn samuti tähtis, kuid tänu oma keerulisele ajule võime sellest üle olla. Meid huvitab näiteks partneri ilu. See aga on tingitud meie kultuurist. Rubensi iludustel ei oleks tänapäevasel modelliturul vähimatki šanssi. Praeguseni tunneme vaid mõningaid liike, kelle seksuaalelule avaldab mõju kultuur. Peatükist „Tundmatud kultuurid” saate näiteks teada, et mõõkvaaladel on sadade tuhandete aastate pikkune kultuur, mis keelab seksuaalse läbikäimise mõnda teise rühma kuuluvate mõõkvaaladega, ning et küürvaalad alluvad samuti moe diktaadile nagu meiegi. Dildo asjus pole me kaugemale jõudnud, kuid kas loomariigis kasutatakse ehk teistsuguseid seksilelusid? Vastus on jah. Cambridge’i ülikooli professor William McGrew on maininud artiklis, mis annab ülevaate tehnoloogia kasutamisest primaatide hulgas, erilisi seksileluna kasutatavaid tööriistu.10 Ühes New York Timesile11 antud intervjuus tõi ta näiteks esile 1980. aastal tehtud avastuse.12 Selles kirjeldab ta järgmist olukorda: isased šimpansid istuvad harkisjalu ja erigeerunud peenistega ning sahistavad nende ümber lehtedega …
Nüüd mõtlete te taas, et millal tulevad mängu seks ja seksilelud? Kõik on vaatlusviisi küsimus. Kõigepealt peame täpsustama, mis üldse on tööriist? Tööriist on objekt, mis ei ole kehaosa ning mis aitab mingit eesmärki saavutada.13 Vaatleme lehte kõigepealt lähemalt. Kärarikas kuivade lehtede rebimine ja pudendamine (ingl k leaf-clipping)14 on žest, millega šimpansid püüavad äratada tähelepanu. Lehtede sahin metsas annab ju märku sellest, et põõsastikus istub lind. Kikitame kõrvu ja vaatame põõsasse. Teisiti ei reageeri ka emane šimpans, kelle tähelepanu tahetakse äratada. Ta reageerib sellele, mida näeb. Isase jalge vahel olev kasutusvalmis rõõmuvahend räägib ühemõttelist keelt. Kuid ärge olge kadedad, sellest saab harva kohe asja, ning tihti peab vaene isasšimpans oma paisunud peenisega krabistama lehtedega pikka aega, kuni emasšimpans lõpuks iharalt läheneb ja talle oma tagumikku näitab. Sel hetkel on meil olemas kõik, mida vajame, et rääkida seksilelust. Objekt, mis ei kuulu keha juurde ja mida kasutatakse eesmärgi saavutamiseks.
Isased šimpansid Elevandiluurannikul Taï Rahvuspargis annavad oma vajadusest teada sõrmenukkide naksutamisega.15 Kuid ettevaatust – viies kokku erinevad šimpansirühmad, võib nende hulka sattuda ka noori isendeid. Bossous naksutavad ka noorloomad sõrmi. Aga nemad tahavad vaid mängida.
Sõrmenukkide naksutamist ei saa arvata seksilelude (tööriistad) hulka, sest sõrmenukid kuuluvad keha juurde. Kuid ka Taï šimpansid krabistavad lehtedega. Nad teevad seda siis, kui tahavad endale tähelepanu tõmmata. Enamasti kaasneb sellega tähtis teadaanne.
Aafrikas laialt levinud imihäälikuid sisaldavates keeltes kõla-vad imihäälikud muide samuti nagu praksuvad lehed ning spekuleeritakse sellega, et see heli võis olla esimese keele üks element.16 Paeluv mõte, et lehtede krabistamine ja rebimine võis olla esimene sümboolne element meie keele arengus. Sellele mõeldes omandab maitsvate krõpsudega krabistamine hoopis uue tähenduse. Proovige õige järgmisel peoõhtul õnne ning sirutage käsi söakalt järgmise Pringlesi paki järele ning vaadake, mis juhtub, kui te valjusti krabistades oma ihalusobjektile ainiti otsa vaatate. Ehk süttib igivana sügavalt juurdunud loomalik vaist, millega olemegi järgmise teema juurde jõudnud.
3. Vägistamine
Randy Thornhill ja Craig Palmer, kaks evolutsioonibioloogi, on tegelenud intensiivselt teemaga, mis räägib vägistamisest loomariigis. Raamatus „Vägistamise arengulugu“ (A Natural History of Rape)17 on nad lugematute näidete varal selgitanud selle strateegia taga peituvat loogikat. Raamat sai nii Saksa kui ka rahvusvahelises meedias halvustavaid märkusi. Probleemseks osutus tõsiasi, et autorid kandsid loomariigis tehtud tähelepanekud üle inimeste käitumisele. Suure järjekindlusega esitatud bioloogilised asjaolud kõlasid nii väga inimühiskonna seksuaalse vägivalla vabanduse ja õigustusena.
Siinkohal ei tahaks ma teid koormata selle väljakutsuvalt mõjuva raamatu poolt- ja vastuargumentidega. Aga ehk meeldib teile järgmine näide, millest ilmneb, et evolutsioonil on olemas ka vahendid ja abinõud, et liiga äärmuslikele mehelikele