naharakkudest toituvate mikroorganismide ainevahetussaadused. Deodorandid sisaldavad bakterivastaseid koostisaineid, mis pidurdavad bakterite kasvu ja mõjuvad seetõttu lõhna pärssivalt. Sellest hoolimata on neis aga ka lõhnaaineid, mis on meile meeldivad või ebameeldivad. Et see lõhn juhib meie käitumist, on üllataval kombel sügavalt juurdunud ainuraksete ja hulkraksete, parasiitide ja peremeesloomade igaveses võitluses.
Õppisin Kielis merebioloogiat, ning ühel päeval küsis minult õpingukaaslanna, kas ma loovutaksin talle veidi oma kaenlaaluseid karvu, kuid ei tohi end enne seda mingil juhul pesta. Bioloogid ja meedikud räägivad mõnikord omavahel naljakaid asju ja esitavad imelikke küsimusi, niisiis tegin näo, nagu ei oleks asi mulle sugugi piinlik. Minu naistuttav võttis osa katsest, millega uuriti, kas lõhn avaldab mõju partneri valikul. Ma ei saanud kunagi teada, mida see katse näitas, kuid ta on praegu õnnelikus abielus ning mitte minuga.
Kuid mis teeb ühe lõhna ahvatlevamaks kui teise, ning miks ei talu me mõne inimese lõhna? Ehk olete juba märganud, et teile on lähedaste pereliikmete lõhn ebameeldiv. Tore asi, nii takistatakse verepilastust ja pärilike haiguste levikut. Lugu on aga veelgi kummalisem, sest see, mida me haistame, ei ole pärilikud haigused, vaid immuunsüsteem. Et seda mõista, pean veidi kaugemalt alustama. Selleks, et meie kehaomane immuunsüsteem meie rakke ei ründaks, on iga rakk tähistatud. Tähistus on täiesti eriline, nimelt meie endi jaoks leiutatud valk, mis sarnaneb lähedaste sugulaste omaga. Need erivalgud paiknevad rakumembraanide pealispinnal väikestel taldrikutel, MHC-molekulidel (ingl k major histocompatibility complex). Tunneme siiamaani üheksat inimese MHC-geeni, ning kõikidest neist on olemas 100 alleeli (geenivarianti). Loodus võib niisiis veeretada täringut suure arvu võimaluste vahel ning igal inimesel on vähemalt kaksteist eri alleeli. Nende juhiste järgi ehitatakse üles erinevad MHC-molekulid. Igas immuunvastuses on tähtis osa ka antigeenidel, antikehadel, mälurakkudel ja paljudel teistel koostisosadel, kuid jääme esialgu selle juurde, et meie immuunsüsteemi võimekust iseloomustavad MHC-molekulide arv ja vahelduvus. Partneri valikul tuleb nüüd leida keegi, kes teie immuunsüsteemi täiendab ning toob suhtesse uusi kaitsemehhanisme. Sel moel kindlustatakse, et ühe indiviidi immuunsüsteemi võimed ja kogemused levivad kogu populatsioonis.42 Nagu see ei oleks veel küllalt keeruline, ei pea meie nina ainuüksi välja nuuskima, kes meie immuunsüsteemi täiendab, vaid ka seda, kes on liiga erinev, sest sel juhul on oht, et meie järglased sünnivad immuunsüsteemiga, mis reageerib üle ja ründab iseenda keha.43
Miks ma teile kõike seda jutustan? Adaptiivne immuunsüsteem, niisiis meie immuunsüsteemi osa, mis aitab meil uute haigustekitajatega kohaneda ja mille mälurakkudele võlgneme tänu immuunsuse eest, on meil kõigi selgroogsetega ühesugune. Kõikidel selgroogsetel, ka meil, inimestel, on ühesugune probleem. Me otsime partnerit, kes meie immuunsüsteemi otstarbekohaselt täiendab, et meie järeltulijad sünniksid veelgi tervematena. Kõige tähtsamad partnerivaliku mehhanismide tõdemused ei pärine tudengitega läbiviidud katsetest, mille käigus nuusutatakse kaenlaaluse karvu või kantud T-särke, vaid ogalikelt. Nendel väikestel kaladel lasti ujuda voolavas vees, milles oli lahustatud erinevaid MHC-molekule. Väiksema hulga MHC-alleelidega emased ogalikud ujusid isaste poole, kellel oli suur arv MHC-alleele ja vastupidi.44 Nendes katsetes käituvad niisiis viie sentimeetri pikkused ogalikud partneri valikul samuti nagu feromoonide pidusid45 külastavad inimesed. Eluliselt tähtis otsus, keda endale partneriks valida, langetatakse samuti nagu meil, inimestel, biokeemiale toetudes. Kui me selle vaistliku soovituse vastu eksime, võib juhtuda, et me sõna otseses mõttes ei kannata oma partneri lõhna välja. Selles mõttes on feromoonide pidu, kus nuusutatakse kümneid T-särke, esimene kohane samm.
Siseneme selle uue teadmisega emakoera maailma, keda isane koer peab sugutama. Emakoer indleb, ning tänu feromoonidele on seda kaugele tunda. Kui nüüd ilmub mõni uljas isane, on emasel sisemine motivatsioon teda nuusutada. Kui talle isase lõhn meeldib, laseb ta end meelsasti seksuaalselt ergutada. Kui talle lõhn aga ei meeldi, püüab ta „peigmehe“ hammustustega minema ajada. Tagajärjeks on see, et isane koer ei pääse löögile. Tema katsed emase poolehoidu võita muutuvad millalgi kurnavaks, ning ta laseb jalga, võimalik, et ninas samuti lõhn, mis talle nagunii ei meeldinud. Emane jääb aga järgmist huvilist ootama. Korraldatud abieludes, milles tõukoerte omanikud meelsasti kokku lepivad, juhtub just see. Kui tõukoer paaritub tõukoeraga, päritakse kõik meeldivad omadused, näiteks lõbusad kõrvad ja armas koon, aga ka haigused, näiteks Yorkshire’i terjeri silmahaigus, mille puhul lääts paigast nihkub. Lõppude lõpuks on meelevaldne partnerivalik loodusele ninanipsu teinud, ning meil on olemas selgitus, miks on tõukoerad nakkuste vastu tundlikumad kui segaverelised, kes peremehe käest plehku panevad ja endale ise partneri valivad.
7. BDSM
Meie, inimesed, armastame BDSM-i, vähemalt fantaasias. Teisiti ei saa „Viiekümne halli varjundi“ edu selgitada. Pean siinkohal tunnistama, et ei teadnud kaua aega, mida BDSM tegelikult tähendab. Loomulikult teadsin ma, et tegemist on mingite sadomasomängudega, kuid mitte selle täpset tähendust. Vikipeedia ütleb, et ingliskeelne lühend tähendab bondage & discipline, dominance & submission, sadism & masochism, niisiis kinniköitmine ja distsipliin, valitsemine ja kuulekus, sadism ja valust saadav nauding. Viimaks jõuab kõik selleni välja, et üks indiviid paneb teise indiviidi olukorda, milles too on abitu, kus teda kurjasti ära kasutatakse ja talle valu valmistatakse. Kõik need on olukorrad, mis vallandavad tavaliselt kohe põgenemisrefleksi. Nagu eelnevalt kirjeldatud, suudavad keerulise ajuga loomad kindlate hormoonide ja/või neurotransmitterite kaudu edastatud käitumisreaktsioone maha suruda. Küsimus: kas BDSM meeldib ainult meile, inimestele, või ka mõnele loomaliigile? Et küsimusele vastust saada, on targad teadlased mõelnud, millise teaduskatsega sellele küsimuse läheneda.
Kes esimest korda wasabi’ga krõpse sööb, teab, milliseid kehareaktsioone võib teravamaitseline toit esile kutsuda. Kõigepealt lööb põletav valu keelde, liigub siis mööda söögitoru alla, seejärel pulseerivate tõmblustena mööda seljaaju üles, jõuab lõpuks kuklasse ja annab endast tunda iga juuksejuure juures.
Seepärast ei ole sugugi üllatav, et eelnevalt mainitud teadlased jõudsid oma katsetustega tšillikaunadeni. Need ei vallanda küll põgenemisrefleksi, kuid muudavad toidu täiesti vastuvõetamatuks ning vallandavad tohutult tugeva jälkustunde, vähemalt niikauaks, kuni sellest saadav kaif on hakanud meeldima. Niisiis katsusid nad õnne klassikalise laborilooma rotiga. Teadlased tegid kõik, et panna rotte tšillit sööma. Nad tõstsid aeglaselt kontsentratsiooni, söötsid sellega juba poegi, segasid tšillit rottide lemmiktoidu hulka jne, kuid miski ei aidanud. Alles pärast maitsenärvide keemilist hävitamist jõuti nii kaugele, et rotid soostusid vastu võtma tšilliga maitsestatud toitu.46 See on imekspandav, sest tšilli ei ole kahjulik, selle maitse on lihtsalt väga terav. Vastandina rottidele ja paljudele teistele katseloomaliikidele meeldib see maitse inimestele just oma äärmuslikkuse tõttu. Tšilli ei ole erand, mul on veel siiani meeles, millist vastikust ma tundsin, kui jõin oma esimest õlut. Kõik minus võitles selle jälgi maitse vastu. Seda nimekirja on võimalik jätkata: viski, Ameerika mäed, õudusfilmid jne. Nende eelistuste absurdsus täidab teadlaste mõtteid juba aastakümneid.47 Kirjandus ei anna head ülevaadet, kuid ühise nimetajana jäi kõlama riskivalmidus. Tänapäeval arutletakse selle üle veidi täpsemalt. Soov riskida ei käi üksnes teravate maitsete eelistamise kohta. Pigem armastavad inimesed, kes eelistavad teravamaitselist toitu, ka rikkalikke ja teravaid meelemuljeid.48
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную