Jane austen ja tema kodud. Lucy Worsley

sellestsamast proua Austeni punasest ratsakleidist, mida too oli kandnud oma pulmas. Franki väike punane siluett kujutas ilmselt haaravat pilti, kui ta ratsutas ponil, mille oli seitsmeaastaselt endale ostnud. Frank kutsus oma erku kõrbi ratsut Squirreliks, tema kadedad vennad nimetasid looma Scugiks. Frank ratsutas Squirreli seljas kaks jahihooaega, enne kui müüs looma kasumiga maha.143 Kaval tehing andis aimu tema tulevasest elust, mis oli lisaks ametlikule karjäärile merel tulvil ka tarku äritehinguid.

      Väikesest kasvust hoolimata tõusis Frank mereväelase ametis täielikku tippu, saavutades suuremat tööalast edu kui ükski teine vendadest. Portsmouthis väljaõpet omandades kiideti Franki „tavatu” usinuse eest ja teda tunnustati, kuna ta oli „lõpetanud oma matemaatika õppekava tavapärasest märkimisväärselt lühema ajaga”.144 Ta oli vaid neljateistkümneaastane, kui asus 23. detsembril 1788. aastal esmakordselt mereteele, suundudes Kagu-Aasia saartele.

      Kuigi Frank oli oma ametis edukas ja nautis oma kohuse täitmist, siis on hiljutised uurimused leidnud, et kõik tema saavutused ei olnud sugugi veatud. Vähemalt üks osa tema tulevastest sissetulekutest mereväeohvitserina oli saadud Briti Ida-India kompaniile tehtud teenete eest, näiteks transportis ta Hiinast Chennaisse 93 kasti hõbedakange. Franki mainiti Briti Ida-India kompanii juhatuse salajastes protokollides sagedamini ja positiivsemalt kui ühtegi teist kuningliku mereväe ohvitseri.145 Aja möödudes sai Frankist armastav ja koduhoidev isa, kellele valmistas kodus olles rõõmu meisterdada treipingil puidust mänguasju või kinnitada kardinatele narmaid. Tegelikult meenutas ta vägagi oma õe loodud usinat ja kodukeskset tegelast romaanist „Veenmine”, kapten Harville’i. Samas võis Frank aga silmagi pilgutamata anda käsu seesuguste karistuste täideviimiseks, mis kinkisid vana hea Inglismaa kuninglikule mereväele meremeeste julma kohtleja maine. Frank märkis näiteks 1796. aasta 14. jaanuaril kiretult laeva logiraamatusse, et oli „karistanud kuuteteistkümmet madrust, igaühele tosin piitsalööki, kohustuste täitmata jätmise eest, kuna nad ei viibinud oma vahikorra ajal tekil”.146 Kuigi mereväeohvitseridel oli võimalik vaenlaste laevade alistamise eest määratavate preemiate toel rikastuda, ei olnud meremeeste palka tõstetud tervelt 140 aastat.147 Franki puhul on meil tegu niisiis mõistatusega: talle kuulus õe imetlus ja armastus, kuid tema sisimas oli peidus ka killuke külma terast.

      Jane’i noorimat venda Charlesi iseloomustas pere pesamuna paindlikkus ja sarmikus. Ta ei olnud nii tugeva karakteriga kui Frank, vaid „leebe iseloomu ja sõbraliku meelelaadiga”, tänu millele oli tema alluvuses teenivatel meremeestel teda kerge armastada – ka tema tõusis mereväes kõrgele positsioonile.148 Charlesil paraku puudus Franki oskus teha raha.

      Kogu selle maskuliinse ambitsioonikuse ja põnevuse keskel oli Jane’i ja Cassandra saatuseks jääda koju. Neid „kasvatati täielikus teadmatuses maailmast ja selles toimuvast”, kirjutas üks järgmise põlve Austenitest. Tänapäeva ajaloolased on õigustatult rõhutanud – vastupidiselt sellele väitele –, et Jane sündis dünaamilisse ja üha laienevasse georgiaanlikku maailma perekonnas, mille sidemed ulatusid kaugete mandrite ja impeeriumiteni. Tema elu ei koosnenud vaid kirikla vaikusest, vihmamärgadest puudest aias ning korrapärastest jalutuskäikudest ühtede ja samade naabrite juurde.149 Ent hoolimata sellest, et Jane ja tema õde tundsid inimesi, kes olid käinud Kariibi mere saarte orjaistandustes, India turgudel, kus härra Austeni õemees püüdis varandust teenida, ja Oxfordi kolledžite puhketubades, ei muutnud see tõsiasja, et nemad ise veetsid suurema osa oma ajast kauges vihmases maanurgas ja kirjutasid lugusid, sest neil ei olnud midagi muud teha.

      Jane kahtlemata teadis, millest kõigest nad õega ilma jäid, ja oli vendade peale kade. „Edward ja Frank on mõlemad läinud oma õnne otsima,” kirjutas ta, „viimane neist naaseb peagi, et aidata meil leida enda oma.” Õnne leidmine oli tüdrukute jaoks palju raskem kui poiste jaoks. Madalama ühiskondliku positsiooniga tüdrukutest „võisid saada teenijad või mantooõmblejad”, kuid pseudohärrasrahva hulka kuuluva Jane’i ja Cassandra jaoks olnuks seesugune praktiline amet mõeldamatu. Kuigi „pojad võivad kergelt maailmas oma tee leida”, oli tüdrukute jaoks „ainsaks lootuseks“ abielu.150

      Oleme jõudnud Jane’i perekonnaliikmete kirjeldamisega juba nii kaugele, et tähelepanelikumad on kindlasti märganud ühe venna puudumist. Kus oli George, kes oli sõitnud koos perega 1768. aastal Deane’ist Steventonisse ja kellest me pole pärast seda midagi kuulnud?

      George ei elanud enam kodus. Kui selgus, et ta ei kasvagi kunagi oma krambihoogudest välja, otsustasid vanemad saata ta alaliselt kasupere juurde. Tegu ei olnud mingi erakordse juhtumiga – ka proua Austeni enda vanemat, puudega venda oli koheldud samamoodi. Onu ja õepoeg saadeti mõlemad elama Basingstoke’ist põhja pool asuvasse Monk Sherborne’i külla sama perekonna juurde, nende hooldajateks said Cullumid. Sealne majapidamine kujutas Steventonis elava pere kummalist variversiooni.